60 inimesega Võrtsjärve jääl, autost rääkimata

17.02.2016
Kaido Einama / Estraveller

Tondisaar on keset Võrtsjärve, kaldast enam-vähem täpselt kolme kilomeetri kaugusel. Järvemuuseumi sooja kohvikulaua tagant võib saart vaadata niikaua, kuni tulebki tahtmine seal ära käia. Läksime kahe bussitäiega – üks seltskond Tallinnast ja teine Tartust.

Ilm oli sel pühapäeval nagu olema peab: põhjas (ehk Tallinnas) külmem ja alla –20 kraadi, Võrtsjärvel kosutavalt soe, kõigest –16 kraadi. Ainult päike oli pilve taha kadunud, muutes kogu maastiku pea kohal olevast taevast jalge all krudiseva lumeni täpselt ühte värvi – helehalliks. Aga selle värviga sobivadki hästi kokku oranžikad kõrkjad ja kuivanud rohututid.

Foto: Kaido Einama

Foto: Kaido Einama

Võrtsjärv on madal ja pikad külmad ohustavad alati jääalust elu. Matkajale küll meeldib üle vee saarele jalutada, kuid jalge all käib võitlus õhu pärast: on pime, vetikad pigem lagunevad kui toodavad hapnikku ning see vähendab kalade eluks vajaliku hapniku hulka veelgi. Kõige karmima pakasega külmub järv madalamates kohtades põhjani ära ja siis võib juhtuda, et kevadel tõusevad kalad pinnale selili ujuma.

Järvel matkamine ei tundu üldse põnev – pikk lage tee, ümberringi vaid igav lumi ja tühi väli. Ainsad maastiku elavdajad on üksikud autod, mille juures kalamehed kükitavad. Kuid niimoodi sirgelt üle jää kõndides saabki rahulikult mõelda. Samal ajal saar läheneb. Alguses on paista vaid üksikud suuremad puud, siis seletab silm mingit masti – see on üks omapärane vaatetorn „korvirõngaga”. Siis näeb juba tumedaid kogusid puude otsas – kormoranipesasid. Suvel pole nende pärast enne juuli lõppu mõtet saarele minna, muidu saavad pesitsevad saareelanikud väga kurjaks. Talvel võib aga madalamate pesade sisse segamatult kiigata. Osa lindude kinnisvara asub lausa maa peal.

Kuigi Tondisaar on vaid sada meetrit pikk, näitab lõpuks GPS, et sel väiksel maatükil on maha käidud 600 meetrit. Kui rohi pole rinnuni, on iga saare kaugeimgi sopp jalgsi ligipääsetav. Ühest äärest leiab isegi hiiglaslikud kivirahnud.

Tagasi kaldale jõudes on matkatud 6,6 kilomeetrit. Selline ebatavaline rännak, kus kuus kilomeetrit on vaja lagedat välja kõndida iseenda mõtete seltsis, üle poole kilomeetri aga vaja turnida lumiste puudega omapärasel saarel, kus kasvab üks kask, üks seedermänd, mõned pärnad, lepavõsa, kibuvitsapõõsad. Ja kuskil näokõrguses peidupaigas on üks aare – geopeituse aare.

Kommentaarid: