Villapuhkus Toscana päikese all
See oli juba pea kümme aastat tagasi, kui ameeriklanna Diane Lane kinolinal pooljuhuslikult Toscana päikeseliste nõlvade vahele elama ja armastust otsima sattus. Paljude inimeste teadvusesse jõudsid Itaalia keskosas asuvad Toscana ja Umbria piirkonnad just filmi “Toscana päikese all” vahendusel. Olin minagi üks neist, kellele filmis nähtud imelised kuldkollased vaated, viinamarjaistandustega kaetud mäed, vanad linnakesed ja see imeline Itaalia atmosfera erilise mulje jättis. Nimekiri kohtadest, kuhu elu jooksul minema peab, saigi taas ühe täienduse. Mõeldud – tehtud!
Loo autor
Parim aeg vahemereäärsete riikide külastamiseks on sügis – siis kui Eestis puhub juba külm tuul, aga sealsetes paikades on mõnusalt küps hilissuvi. Ilm on piisavalt soe rannapuhkuseks, aga mitte enam liiga kuum nagu kesksuve päevil. Samuti ei kohta enam suuri rahvamasse. Kes veel villapuhkuse võlusid kogenud ei ole, see peaks Toscanas kindlasti proovi tegema. Just seal saad maksimaalse annuse seda ehedat Itaalia hõngu.
Sinna ja tagasi ja kohapeal ka
Toscanasse saamiseks on mitmeid võimalusi – võib lennata Milanosse, Bergamosse, Rooma, Veneetsiasse või Firenzesse. Kõige mugavam on ette broneeritud rendiauto kohe lennujaamas lunastada, et sellega siis juba Toscana suunas edasi vurada.
Villapuhkuse juures on rendiauto minu meelest lausa kohustuslik. Meie maja asus küll linna külje all, kuid jalgsi ülesmäge seda 3-kilomeetrist teekonda küll ette võtta poleks tahtnud. Ja kui ma mõnel õhtul jooksuringile minnes juba peale paari kilomeetrit hingeldasin, sain aru, et mägede vahel liikumine ja õhk pole koduste laugete vahemaadega võrreldavad. Pealegi asub Toscana piirkonnas nii palju avastamisväärset, et seal lihtsalt peab ringi sõitma!
Kõige kaunemaid vaateid pakkus sõit Montepulcianost Cecina poole. Autot tuli korduvalt kinni pidada nii võrratute vaadete imetlemiseks kui ka värske õhu hingamiseks, sest sinka-vinka-üles-alla teed võtavad mõnelgi reisisellil kõhu õõnsaks ja südame pahaks. Just siin näeb küpressialleede ja viinamarjavälude vahele rajatud luksuslikke villasid ja jääb vaid imestada, kuidas kohalikel talunikel õnnestub oma muhklikud põllud nii korrapäraseks ja imeilusaks harida.
Toscanas peab villas puhkama
Meie villa asus Montepulciano linnakese lähedal, keset rahu ja vaikust, ent linnamelus kohvikutest, restoranidest ja poekestest vaid 10-minutilise autosõidu kaugusel. 100-aastases kivimaja 2. ja 3. korrusel elas kunagi taluperekond, esimesel aga hobused ja muud taluloomad. Tänaseks on seal stiilselt renoveeritud puhkemaja nelja mahuka apartmendiga, millest igaühe juurde kuulub ka rõdu või terrass.
Toscana maastik
Kuigi Vahemeremaades kestab turismihooaeg oktoobrini, on september juba tunduvalt vaiksem kuu. Hinnad pole enam kõrghooaja tasemel (eriti kui veidi kaubelda) ja rahvast on vähem. Meil vedas lausa nii, et terve villakompleks oli enamiku nädalast vaid meie seltskonna päralt. Oli päris mõnus vaid oma sõpruskonnaga basseinialal päikesevannis vedeleda või siis õhtuti villaterrassil sumiseda.
Postkaartidel tuttavaid kollaseid Toscana-nõlvasid septembris enam ei kohta – päevalillepõllud on selleks ajaks juba närtsinud ja enamik saagistki korjatud. Siiski on need vaated ka sügisel hingematvad! Otse villa magamistoa aknast paistvad mäed on kaetud korrapäraste viinamarjaridade ja siiru-viiruliste kuldsete põldudega. Vaheldust pakuvad oliivisalud ja villade juurde viivad paplialleed.
Kui ma ühel hommikul villa suures aias jalutades avastasin, et lisaks lavendlipõõsastele ja viinamarjakobaratele leidus meie aias ka küpseid vilju täis viigimarjapuid, muutus see koht minu jaoks täiuslikuks.
Pizza, pasta ja vino
Muidugi ei piisa perfektseks itaalia-puhkuseks vaid lavendlilõhnalise rahu ja vaikuse nuusutamisest. Meie sihtkohaks valitud Montepulciano linn on väikestest vanadest Toscana linnadest mu lemmik – sealt leiab mitte just liiga suure vanalinna koos vaateplatvormide ja mitmete põnevate kirikutega ning suurepärase valiku kohvikuid, milles õhtust melu nautida. Istud mõnda armsasse vanalinna restorani maha, sööd head-paremat ja jood maitsvat kohalikku veini nii kuis jaksad, aga kelneri toodud arved on täitsa mõistliku suurusega. Kohalik vein on lihtsalt niivõrd soodne. Ja Eesti oma hinnad on viimastel aastatel nii palju tõusnud, et ka itaalia-sugustes riikides on täna meie jaoks juba mitmeski kohas soodsam kui koduses Tallinna vanalinnas einestada.
Kohalikul turul
Kui igal õhtul restoranimelus aega veeta ei viitsi, võib kohalikku gurmeekraami villas tarbimiseks kaasa osta. Trühvlid ja puravikud (septembris oli porccini hooaeg – neid pakuti kõikjal ja igasuguses võtmes), kitsejuust ja marmelaad, parma ja prosciutto, salaami ja mortadella, pizza ja pasta, no ja muidugi tiramisu ja gelato. Itaalia köögi armastajana on mul sinnakanti sattudes tagasiteel alati probleeme ülekilodega ja ma ei räägi kohvrist :)
Kohvikutest lemmikud olid Montepulcianos asuv Caffe Poliziano – seda kiidavad nii Lonely Planet kui Tripadvisor. Rõdul asuvatest lauakestest avaneb miljonivaade, interjööris toovad hubasust kunstnike tööd ja maiustuste-küpsetiste-chocolaterie lett pakub naudingut nii nägemis- kui maitsmismeelele.
Erilise õhtusöögielamuse, teeninduse ja maitsva veiniga jäid aga meelde kaks üldse mitte nii peenet kohakest – üks ristorante Montepulcianos ja pizzeria Cortonas. Nimed olen kahjuks unustanud, aga ehk see polegi halb, sest nii jätkub minejatel endil avastamisrõõmu…
Need vanad Itaalia linnad…
Neis võluvates Itaalia väikelinnades tasub jalutada, mõnda kirikusse, poodi ja galeriisse sisse piiluda, kohalike tootjate veine ja hõrgutisi proovida või lihtsalt mõnes tänavakohvikus seda atmosfääri ja moodsat melu sisse hingata. Seda, mis mind selliste vanade vahemereäärsete paikade juures nii lõputult võlub, on raske sõnadesse panna, aga te ju teate isegi, millest ma räägin :) Lisaks Montepulcianole oli üheks minu reisi lemmikuks ka Lucca.
Kitsad linnatänavad
Siena linnas on kõik ülal mainitu, aga kordades suurem. Siit leiab ka kohaliku kiirustava argielu ja mõningase shopinguvaliku – kohalikest naha- ja gurmeeäridest ebamõistlike hindadega premiumbrändideni välja.
Cortona linna saamine on elamus omaette – pikk sõit ümber mäe keerleval teel pakub maalilisi vaateid ja üles jõudes võib selguda, et väikelinna kitsastel tänavatel pole ühtki vaba parkimiskohta, mistõttu tuleb teha veel nii umbes seitse tiiru. Linn ise millegi väga erilisega meelde ei jäänud, kuid siitki leiab ilusaid vaateid allpool asuvatele katustele ja maastikele, (kohati ülehinnatud) kohvikuid-restorane, mõne laheda pizzeria ja kuulsat itaalia jäätist.
Veel käisime Pisas, sest kuulus viltune torn oli veel oma silmaga nägemata. Seal oli kõik sama naeruväärne nagu korduvalt kuuldud – liitud aga ülejäänud massi inimestega, kes ennast kohmakatesse viltustesse poosidesse sätivad, justnagu oleks just nemad torni viltuseks toetanud. Pildid klõpsitud võis tõdeda, et seegi maailmakuulus koht on nüüd nähtud… Kindlasti teen ma siinkohale Pisale liiga, sest meie külastus oli kuum ja pealiskaudne ning turistihordid väsitasid mu vasikavaimustust. Tegelikult pakub ju Pisa palju põnevat ajaloo- ja arhitektuurihuvilistele ning tõsisema huviga tasub uurida mitte viltust torni, vaid hoopis tema korpulentsemaid naaberehitisi.
Reisi pikim väljasõit viis meid mere äärde Talamone kanti. Teel läbitud Cecina linn oli taas üks imeline koht, kuhu Toscana turist nii naljalt ei satu ja kus näeb sellevõrra rohkem kohalikku elu ja olu. Mere äärde jõudmine võttis plaanitust kauem aega nagu kitsastel mägiteedel nende vahemaadega ikka kipub juhtuma. Kohale jõudes oli käes pilvine õhtu ja merre enam ei kiskunud, aga mereäärset õhku sisse hingata meeldib ju eestlasele ikka…
Kellele sellest kõigest veel väheks jääb, sel tasub kindlasti üks veiniistanduse külastus ette võtta. Meie seda sel korral kahjuks ei jõudnud. Veel võib aega veeta looduslikus spaas, kus saab lebada kiviastangule rajatud kuumaveevannis ja nautida samal ajal sooja õhtupäikest. Või siis võtta ette sõit mõnda üldse mitte nii kaugel asuvasse suurlinna – Firenzesse, Veneetsiasse või Roomasse.
Minu ja mu reisikaaslaste jaoks oli Toscana ise piisavalt võluv, et sinna lihtsalt peab veel minema! Muide, neid võluvaid väikelinnu ja muid paikasid, mida avastada, on seal tegelikult veel oluliselt rohkem…