Estravelleri arhiiv

Söll: suvine matkaparadiis Alpides

Eret Pappel

Söll - see on Austria Tirooli liidumaa väike 3200 elanikuga küla, ümbritsetud mitte küll Alpide kõrgeimatest tippudest, aga kindlasti üks kaunimaid piirkondi Austrias. Laiemalt tuntakse seda muinasjutulist Austria alpiküla SkiWelt ühe suusakeskusena. Eret Pappel Estraveli finantsosakonnast sõitis sinna mitte suusatama, vaid hoopis suvel ja matkama.

Jaanipäevast sai Johannestag
Tänavuseks suvepuhkuseks valisime Soome reisikorraldaja Aurinkomatkat suvekataloogis pakutav “vaellusviiko”, mis muuhulgas sisaldab neli organiseeritud matkapäeva soome matkajuhi abiga. Antud sihtkohta ei tasu otsida nn “viimase hetke pakkumiste” hulgast, vaid vastupidi, kohtade saamiseks tuleb reis broneerida varakult, st vähemalt 6 kuud ette. Kohale saab regulaarlennuga Helsinki-München (lennuaeg vaid veidi rohkem kui 2 tundi). Münchenist tellitud bussiga Sölli veel umbes poolteist sõitu ja alpipuhkus võib alata.
Valisime ka pisut ebatavalise aja – suve alguse 20. juunil, seega olime jaanipäeva kodunt eemal. Austrias tähistatakse ka Johannestagi, mis tähendab tulede süütamist juba 22. juunil, aga sealne suvealguse pidu toimub kuidagi vaikselt ja rahulikult, vastupidiselt Eestimaal hommikuni kestvate mammutüritustega. Küla keskele rahvast kokku ei aeta, rohkem küll turistide huvi oli midagi erilist ette võtta. Selleks sõideti liftiga, piknikukorv kaasas, lähikonna kõrgeima mäe tippu. Mäekülgedel, talude hoovides, süüdati ka tulesid, mis orust vaadatuna väga romantilise meeleolu tekitas.

Mägimatkamine alpinistikoolitust ei nõua
Saabumispäeva õhtul toimus meil kogunemine Dorfstube restorani, kus matkamise seekordse puhkuse märksõnaks valinud seltskond üksteisega tuttavaks sai. Pisut elevust tekitas ettepanek, et igaüks räägiks eelnevalt oma senistest matkasihtkohtadest. Õnneks kogenud alpiniste meie hulgas polnud, kes oli rännanud pisut Madeiral, kes regulaarselt Lapimaal, kes Tatra mägedes jne.
See oli ka ootuspärane, sest Alpide osa, kus Söll asub, ei eelda spetsiaalset alpinisti varustust ega ettevalmistust, lumiseid tippe (üle 2000 m) me vallutada ei kavatsenud. Küll aga kehtis kindel nõue, vähemalt “keskmine” füüsiline vorm ja väga head matkasaapad, matkapäevade pikkuseks on planeeritud 8-9 tundi.

Esimesed tõusud tunduvad rasked
Varahommikul kogunemegi juba Sölli keskuses bussijaama. Meie oleme esimesed saabujad, vaid matkajuht Juhana on kohal ja närvitseb märgatavalt. Kunagi ei tea ju ette, kes end matkajaks otsustab nimetada, ja tema on vastutav, et kogu seltskond ka õhtuks tervelt tagasi jõuab. Algava nädala matkagrupis on tal 10 huvilist, kahe nädala pärast järgmises saabujaid aga juba 24.
Alustuseks kõnnime läbi Sölli teisele poole maanteed, liftidest mööda hiigelsuurele kivile rajatud väikese kabeli juurde. Ilm tõotab tulla väga palav, ennustatud üle +30 kraadi, mis on ebatavaline sealse suve jaoks. Joonistame päeva marsruudi kaardile ja seejärel teeme lihaste venitus- ja soojendusharjutusi. Kes esimesel päeval neid harjutusi eriti tõsiselt ei võta, on juba järgmisel päeval oma suhtumist kindlasti muutnud, krampis lihastega turnimine pole just meeldiv.
Matk algab valdavalt metsateedel, õhk on soe ja niiske, parmud tüütavad. Esimesed tõusud tunduvad rasked, võtab aega, kuni jalad kohanevad. Läbime mitmeid tuulemurdusid meenutavaid lagendikke – kevadiste lumelaviinide töö. Peale kella ühtteist jõuame metsade varjust lagedale, heinamaade ja üksikute taludega mäeküljele. Oleme juba rohkem kui 1100 meetri kõrgusel ja vaated on imelised, eriti vastas kõrguv Hohe Salve mägi. Teeäärsetel heinamaadel võib korjata metsmaasikaid, see on kui energiapomm kuumas päikeselõõsas vett ihkavale organismile. Ühe talu põllul käib parajasti sõnnikulaotamine, umbes 12-aastane perepoeg on traktori rooli kamandatud ja uljalt ta seal mööda põldu paarutabki. Sammu kiirendades pääseme õnnelikult mööda.

Retk lõpeb paduvihmas
Gruberhofi restoran – lõunasöögi aeg. kellel oma kerge eine kaasas, istub väljas murul, ilm on tõeliselt kuumaks läinud. Kui söödud ja veepudelid täidetud, jätkame päeva kõrgeima sihtkoha Hartkaiser 1555 m suunas.
Esimene äpardus – ühe matkaja saabas laguneb. Proovinud edutult mitmeid sidumisvariante, lahendab olukorra lõpuks grupijuht, kes tugeva meditsiinilise teibiga saapatalla oma kohale kinnitab. Kellegi kaasavõetud tagavarasokk tõmmatakse saapale peale ja võime jätkata.
Panoramaweg – kivine jalgrada mäeküljel, kust avaneb võimalus vastas kõrguva Wilder Kaiseri (2000-2300 m) kaljuste mäetippude imetlemiseks ja pildistamiseks. Selgub, et just seal mäekülgedel umbes 1200 meetri kõrgusel metsapiiril kulgeb meie järgmise päeva matk.
Alpiroosid on varasuviselt veel täielikult õites. Need roosakas-punaste õitekobaratega imeilusad, madalat põõsast meenutavad lilled köidavad kogu seltskonna mõneks ajaks fotoaparaatidega vaimustunult ringi tormama.
Hartkaiseri mäetipus teeme kohvi- ja õllepeatuse. Restorani akna tagant möödub lift – ei, tegelikult on see mööda mäekülge Brandstadlist üles roniv väike rong.
Teisel pool kõrguvad lumised mäetipud, ka Austria kõrgeim mäetipp Grossglockner (3798 m) on nähtav. Nende tagant kostab äikese mürinat. Asume pisut kiirustades mäest laskuma. Ligi tunni oleme juba allapoole marssinud, kui vihm meid lõpuks kätte saab. Kõikvõimalik vihmakaitsevarustus kasutusele võetud, jätkub teekond veel vähemalt tunni paduvihmas, kuni lõpuks Ellmau külakesse jõuame.

Algaja matkaja võimed pannakse proovile
Järgmise päeva hommikul koguneme taas 8.30. Seekord istume bussi ja sõidame Scheffau külasse, matk algab sealt. Päev tõotab jällegi väga palav tulla, eelmise päeva vihmast-rahest pole suurt midagi märgata. Ka kõrgeimad mäetipud vabanevad varsti hommikusest udust. Pärast rasket tõusu 740 meetrilt 1275 meetrile, mis kaardilt vaadates on väga lühike maa, kuid osutub mägedes siiski mitmetunniseks tõsiseks ronimiseks, jõuame lõpuks Steiner Hochalmi mägionnikese juurde.
Esimest korda on tunne, et algaja matkaja võimed on hetkel viimse piirini ära kasutatud. Lõuna alpiaasal ja vaimustavad vaated toovad jõu siiski varsti tagasi. Kauguses helgib kutsuvalt selle piirkonna suurim alpijärv Hintersteiner See, kuhu me pärastlõunal ka jõuda kavatseme.
Kivine rada Jagersteig jätkub mäeküljel Wilder Kaiseri kuuse- ja pöögimetsades ning kaljuste nõlvade piiril. Kivise raja suur oht on jala alt veerema läinud juhuslik kivi, mis langedes ja teisi kive kaasa haarates võib allpool märkamatuks jäänud matkaja jaoks saatuslikuks saada. Üks selline “kerge kivilaviin” meie teega ka ristus ning muutis kogu seltskonna tükiks ajaks vaikseks ja üliettevaatlikuks.
Järgmine lühike peatus on tüüpiline alpirestoran Walleralm. Kui metsaradadel kohtab teisi matkajaid suhteliselt harva, siis mäetipu restoranidesse on huvilisi piisavalt palju kogunenud. Siia jõuavad ka jalgrattamatkajad, kes reeglina eelistavad ka autoga läbitavaid väiksemaid sõiduteid. Matkajaid on tõesti igast rahvusest ja igas vanuses, ka kõige väiksemad ilmakodanikud on isa kukil spetsiaalses raamitud seljakotis mägede ilu vaatama toodud.
Pärast tunnist laskumist jõuame ülaltnähtud alpijärve kaldale. Soovijatel tund ujumist (rand on tasuline!) või muidu aasal pikutamist. Edasi veel rohkem kui tund aeglaselt allapoole mööda Steinerne Stieget, kusjuures lõpus on laskumisrada sedavõrd järsuks muutunud, et vaid puitpiirdest ja tugevast traadist tuge otsides võib õnnelikult alla jõuda.

Matk läbi pilvede ja tiheda udu
Edasi tuleb puhkepäev ja ka ülejärgmine on niiöelda sundpuhkepäev. Kahe nädala jooksul on see ainuke päev, mil juba öösel alanud äge vihm kestab järgmise õhtuni. Kuigi päike korraks välja piilub, saabub taas uus paduvihm, mis juba nukraid mõtteid tekitab – kaua siis võib sadada…?
Kuigi ka järgmine hommik veel päris selge pole, otsustatakse matk siiski ette võtta. Kaks matkajat on juba loobunud. Mahume seega väiksesse mikrobuss-taksosse ja sõidame Ellmausse. Kui taksojuht soovib täpsustada, et kuhu siis täpsemalt, saab ta korralduse üht väikest teed mööda üles mägede poole sõita. Kui ka pärast 15-minutist sõitu ei avaldata soovi peatumiseks, on taksojuht juba tõsiselt hämmeldunud, kas kavatsemegi kogu matkapäeva taksoga läbida? Ei, siiski mitte, oleme jõudnud Wochenbrunner Almi talu juurde, kus sõidutee on sedavõrd kitsas, et bussiga edasiminek ohtlik. See ongi õige koht, kust alustama pidime. Pilved ei kavatse aga sugugi hajuda ja nii jätkame tihedas udus, mis tegelikult küll 1200 meetri kõrgusel olev pilv on. Läbitav ürgsena tunduv pöögimets on muinasjutuline. See on tõesti eriline kogemus, ka meist pisut enam näinud matkajuht on sama meelt. Nähtavus on kohati vaid 20-30 meetrit, siis tuhiseb sinust sõna otseses mõttes külm pilv läbi ja mõne hetke pärast on kusagilt läbi pilvede mäedki nähtavad. See pilt muutub aga sedavõrd kiiresti, et kui jõuad fotoaparaadi haarata, on kõik jälle üleni pilvedes ja hakkad juba mõtlema, et näed miraazhe. Lõunaks jõuame Gruttenhütte onnikesse 1620 meetri kõrgusel. Ka seal ei õnnestu udu tõttu väidetavalt väga maalilist ümbrust filmile saada. Pealelõunane laskumine toimub aga ootamatult välja ilmunud päiksepaistes, kaunis alpi maastikus, mida ilmestavad tõelised alpionnid, milles elu tegelikult ei toimu, aga võib-olla mõni lambakarjus vahel harva ka peatub.

Matkapisik kutsub mägedesse tagasi
Neljandal matkapäeval jõudsime veel vallutada Hohe Salve 1829 meetrise mäe ja kui ühe-nädala-puhkajad olid koduteele asunud, jätkasime järgmisel nädalal endavalitud marsruute pidi. Hea matkakaardiga on orienteerumine lihtne, kaardil vahemaad tunniga mõõdetavad, st mägedes pole kilomeetriarvestusega suurt midagi peale hakata.
Erilise mulje jättis meil 1562 meetri kõrguse Kleiner Pölveni tippu jõudmine. See mägi ei ole ühegi organiseeritud matkapäeva nimekirjas ja nagu tipus olevast külalisteraamatust selgus, külastab nädalas seda fantastilist kohta vaid paar-kolm matkahuvilist. Kui pärast neljatunnist turnimist pilvepiirile jõudsime, tekkis korraks mõte, et kui nüüd paduvihm saabuks, siis sinna mäetippu me vangi ka jääksime: vihmase ilmaga see järsk kivine rada läbitav ei ole. Viimane asustatud punkt on seal umbes 900 meetri kõrgusel, mäetipus väga ürgne loodus ning kaaslasteks vaid mägikitsed.
Söll ja selle ümbruse matkarajad on selline vaikne paradiis, mida suurlinnadest üle maailma nautima tullakse. Õnneks massiturismi negatiivseid ilminguid sinna veel ei jõua. Kärarikast ööelu sealt ei leia, ka kord nädalas toimuvad rohke õlle ja muusikaga külapäevad on keskööks lõppenud.
Vahemereäärset võõrustajate uudishimu “where are you from?” siin ei esine. Paljud matkarajad lähevad läbi talumeeste karjamaadelt või lausa taluhoovidest, sõbralik tervitus on aga alati garanteeritud: “kuidas päev möödus, kas tulete ülevalt mägedest?”. Meie rahulolu päeva ja kogetu üle rõõmustab neidki.
Kindlasti on talvisel suusapuhkusel seal omad võlud, aga ka suvine matkapuhkus on see, mis virgutab nii keha kui vaimu. Kes kordki seda kogenud ja endas matkajapisiku leidnud, tahab mägedesse kindlasti tagasi. Alpide lumised tipud, kirkad mägijärved, õitsvad aasad, tirooli küla romantilised majakesed, võluvad mägionnid – see kõik on seal sinu päralt. Grüss Gott!