Estravelleri arhiiv

Kuuba: ahvatluste saar

Anneliis Ahveldt

Järgnev lugu jutustab kahe tütarlapse kahenädalasest reisist Kuubasse. Pole just praegusel ajal palju eestlasi, kes sinna satuvad. Kohapeal teatakse küll Eestit, seoses sellega, et me olime ju nende suure sõbra Venemaa osa, kuid sinna on eestlasi sattunud siiski vähe.

Julgelt ja umbkeelsena Kuubasse
No Kuubasse minek oli julge tegu meile kahele, kaasas ainult Lonely Planeti reisijuht ja sõnastik. Kunagi Hispaania võimu all olnuna on sealseks riigikeeleks hispaania keel ja mina ei osanud seda sinna minnes sõnagi, sõbranna oli Eestis läbi teinud kahekuulised hispaania keele algkursused. Hirm tuli peale lennujaamas passikontrolli järjekorras nähes, kui kaua iga maalesaabujaga vesteldakse. Kui järg minuni jõudis, siis esitas piiritöötaja ka mulle mõned küsimused. Kuna ma talle midagi ei osanud vastata, vaid lehvitasin ainult talle tagasisõidupiletitega ja tema ei osanud ka inglise keeles rohkem kui küsida, kus ma elan, siis sellega meie jutt lõppes ja ma võisingi maale minna. Lennujaamahoones võttis meid vastu tohutu niiskus ja palavus ning istusime taksosse, et sõita linna ööbimispaika. Taksojuht oli vuntsidega nagu peab, autos oli väike propeller armatuurlaual puhumas. Raadio pandi mängima ja sealt kostus loomulikult päikseline salsamuusika.
Kogu reisi vältel ööbisime niinimetatud eramajutustes ehk casa particular, mis pakkusid puhast kodust õhkkonda mingi perekonna ühes üüritavas toas. Jäime Havannasse viieks päevaks. Külastatud sai nii sigarivabrikut, kus valmivad kõik maailmakuulsad sigarid kui rummimuuseumi, kus näidati maailmas enimmüüdud rummi Havana Club valmistamist. Jalutasime iidses vanalinnas, mis oli täis imeilusaid maju, kuigi paljud neist suhteliselt räämas. Vanalinna külje all oli ka kohe meri, mille ääres sai nii mõnelgi korral jalutamas käidud.

Mehi langes nagu loogu
Maha sai peetud ülilõbus pidu rummimuuseumi baaris, kus võludes ära kohalikud baarmenid, olid meile kogu õhtu kokteilid tasuta. Ja tantsule kutsuti meid ka rohkem kui kohalikke tüdrukuid, kes olid end baarileti äärde nähtavasse istuma sättinud. Üldse on Kuubas tänaval võimatu märkamatuks jääda. Maal, kus 65 protsenti on mulatte ja 25 protsenti neegreid, paistavad silma kõik valged inimesed, eriti aga üksikud põhjamaised tütarlapsed. Vaevalt olime oma majast 10 meetrit eemal, kui meile kleepis end alati kaasa mõni piltilus tõmmu noormees, kes kohe küsis, kust me pärit oleme ja kas me salsat oskame või Mojitot teame. Tänaval käies saatis meid kogu aeg vilistamine, hüüatused “psst-psst” ja isegi krimpsus vanamehed saatsid möödudes õhusuudlusi. Kõik see ei ole liialdus, vaid tohutu tähelepanu soovimine meeste poolt, kes oleks nõus sulle tooma taevast alla tähed ja kuu ja täitma iga su ihaluse. Ärgu nüüd Eesti mehed pahandagu, aga selliseid tähelepanelikke ja romantilisi mehi pole ma meil kohanud. Ime ainult, et nad tundsid huvi keskpäraste neidude vastu nagu meie, kuigi neil on endal iga teine tütarlaps niivõrd perfektse keha ja iluga, et saadaks nad missivõistlusele. Need tüdrukud pidid aga liiga tavalised olema, sest ka kohalikke meesterahvaid huvitab eksootika, mis meie nende jaoks olime.
Muusika vallutab südameid
Kogu see maa on armastust täis. Ja mitte ainult meeste-naiste vahel, vaid väljendub ka selles, et perekonnad on nende jaoks tähtsad ja suhtlemine omavahel üldse. Sooja kliima tõttu aknaid seal pole ja uksed on alati praokil, et saaks sisse astuda ja mõne sõna juttu puhuda. Elu käibki põhilisel tänaval. Aknal istudes suhtlevad vanurid, pereemad sülelastega, seal istuvad ka koerad päevad läbi. Ladina-Ameerika maana on loomulikult oluline teada, kuidas teisel läheb, ja õhtuid veedetakse põhiliselt kiiktoolil terve perega seebikaid vaadates. Tehes äri, ei ole neil kahju sind saata naabri juurde ööbima, kui endal majas ruumi pole. Või näiteks olime kord bussipiletid ostnud kohta, kus poleks olnud võimalik orkaani tõttu olla, ostis bussijuht meilt piletid tagasi ja andis meid üle sõbrale, kes meid sama raha eest viis taksoga Havannasse!
Muusikat on võimatu mitte märkimata jätta, sellesse ma lausa armusin. Kuubal on väga levinud salsa ja kõik selle sugulased nagu merenge, tango, tšatša. Jamaika lähedus on toonud saarele palju reggemuusikat. Kohalik rastafaride kogukond on täiesti olemas, nii et õnnestus katsuda ka ehtsaid rastapatse nende vikerkaareinimeste peas. Elavat muusikat võib kuulda igal pool tänaval ja kohvikutes-baarides. Näiteks sisenesime poodi, kus kaks igavlevat meesmüüjat lihtsalt kõva häälega laulsid. Kui tutvudes tänaval noormeestega palusime neil midagi laulda, ei olnud see neile mingi probleem. Ja alustades omaette tuntud “Quantanamera” laulmist, võib alati uusi tutvusi luua, sest inimesed hakkavad kaasa laulma. Loomulikult on kohalikud meesterahvad nõus sind alati salsat tantsima õpetama. Iga teine ütles end olevat tantsuõpetaja. Nii saigi seda proovitud nii kohvikus, tänaval kui rannaliival. Kuid mulle tundus, et mida rohkem ma seda proovin, seda keerulisemana tants tunduma hakkas. Tantsupartnerid hakkasid kohe keerulisi samme ja keerutusi tegema ning kuidas nende puusad käisid... Kohalikele antakse rütmitunne ja puusanõks ilmselt emapiimaga kaasa.

Kliima on soe, aga heitlik
Kuubasse reisides tasub alati uurida ilma. Mitte seepärast, et külma karta, sest seal on aastaringi +30 kraadi ringis. Aga septembris-oktoobris on orkaanide periood. Meil muidugi polnud ettekujutust, mis vihmaperiood tähendab. Saare ühes osas möllas orkaan ja tõi endaga kaasa suured vihmasajud. Tuult tunda me ei saanud, aga kord tuli vihma kolm ööd-päeva järjest. Sellist vihma pole Eestis küll olnud, et kogu see aeg sajab kui oavarrest. Tänavale minnes voolas vesi kõrgelt üle jalalaba. Väikeses Trinidadi linnakeses pidimegi ühe terve päeva veetma oma majas kiiktoolil kohalikku veini juues ja muidu mittesuitsetajatena otsustasime ka sigarit popsutada. Küll oli mõnus maailmaasju arutada, taustaks mittemidagiütlevad jutud televiisorist. Lõpuks kui vihm pisut järgi andis, kuigi päikest veel polnud, sebisime külameestega, kes meid hobusevankriga randa lubasid viia. Olime seitsmekesi kärus, kaasas pudel rummi ja magus vein. Tee kulges lõbusalt lauldes ja naljatades, vahepeal sai peatus tehtud ja poisid tõid puu otsast avokaadosid.. Möödusime kohtadest, kus oli otsatu kari hobuseid, kohtasime eeslit ja nägime raisakotkaid. Eemal kõrgusid udusse mähkunud suured mäed.

Sotsialism ahistab elanikke
Randu on Kuubas palju, kuid tasub valida sellised, mis ei ole mõeldud turistidele. Seal on rahvast vähe ega pole tüütuid müüjaid, kuid muidu ei erine nad teistest. Ujuda meil ei õnnestunud. Vette küll läksime, aga vahutavad lained on kõrged ja viskavad üle pea. Poolest kerest vees seistes kastis laine märjaks, kuid tagasi tõmbudes, viis jalad alt. Nii saimegi supelda ja “jahutada” end 25-kraadises vees. Varju all rannaliival pikutades, kõrvus lainemüha, peakohal kõrguvad palmid, tundus, et see ongi see puhkus, millest kodumaal inimesed sügise tulles unistavad.
Kui turistina tundus elu pillerkaar, siis elada ma seal siiski ei tahaks. Kogu maal on võrdsus, palk on ühtlaselt 10-12 USA dollarit kuus. Kui tahad lisa teenida eraettevõtluses, püüab riik seda igati takistada kõrgete maksudega. Toitu saab osta normi järgi talongipoest, loomulikult kui dollareid on, ka valuutapoest. Televisioon näitab ainult kahte kohalikku kanalit, mille sisu on riigi kontrolli all. Kõige kurvem on, et inimesed ei või oma maalt välja reisida. Kõike seda on teinud sotsialism ja inimeste salasoov on, et see juba ükskord lõpeks. Avalikult oma arvamust avaldada pole võimalik. Hoolimata kõigest on inimesed päikeselised, sest kliima on aastaringi soodne, laulda ja tantsida oskab igaüks ning nälga ei ole ohtu jääda. Ilmselt kehtib siin ütlus, et inimene harjub kõigega.

Turiste on seni veel vähe
Igal juhul tasub kindlasti külastada Kuubat kui vähegi huvi on, sest praegu ei ole see veel turistidega ülerahvastatud. Ei ole jõutud rahaks teha tõelisi väärtusi. Sellist hulka erilisi vanu autosid ei kohta ka enam mujal. Ja kui tahad tunda kontrasti ja meenutada meie oma elu 10-15 aastat tagasi, siis on see ideaalne paik. Saarel on reisida turvaline, sest kõikjal seisavad tänavanurkadel politseinikud. Kui tekib mingi arusaamatus kohalikega, jääb turistile alati õigus. Ka ei ole lubatud kohalikel siseneda ühtegi hotelli ega peremajutusse. Tänavatel on küll palju kauplejaid, kes tahavad sulle midagi müüa, kuid nad ei ole agressiivsed ja ei tüüta kui sul huvi pole. Sellega tasub arvestada küll, et oma nahavärvi tõttu paistad sa silma kui turist ja seepärast kehtib sinule kõrgem hind kui kohalikule ja see on dollarites.
Aeg saarel lendas kiiresti ja lennujaamas chek-inni sabas seistes tõi veel naeru suule bänd, kes lennujaama nurgas kõigile rõõmsat salsat mängis.