Estravelleri arhiiv

Keenia: romantika, eksootika ja ekstreem

Eviza Lepik

Keenia – see on unustamatu eksootika, silmipimestav vaesus, kütkestav türkiissinine India ookean, safari ja kõik muu, mis tundub meile põhjamaalastele kaugena, kuid huvi pakkuvana.
Reisimisest on saanud üks meeldiv kohustus – võimalus kogeda midagi uut, huvitavat, eksootilist ja ekstreemset. Kuulun ise selliste inimeste hulka, kes taevas halli pilvi silmitsedes päikesele mõtleb ning jopet kapi nurgast välja tõmmates heameelega päevitusriided selga paneks ja päikest nautima läheks.

Reis algab…
On 17. november, ilm ei tõota midagi head… Mõned päevad tagasi mahasadanud lumi on kõik sulanud ning tänavaid ehivad ilmatuma suured veeloigud. Kivi langeb südamelt, teades, et mõne aja pärast olen ma lennukis ning sihiks kuum õhk ja soe ookean. Kuid enne seda, vahemaandumine ooperilinnas Viinis. Juba seal tervitab meid 16-kraadine soojus. Linna imetledes ei saa pilku pööramata jätta väikestele armsatele šokolaadipoekestele, Itaalia restoranidele ja ilusale arhitektuurile. Võrratu kultuurilinn. Ärevus aga kasvab ning meile nii kättesaamatuna tunduv maa hakkab varsti meie jalgealust katma. Sihiks nimelt Lõuna-Aafrika, Keenia ja sadamalinn Mombasa.
Oleme ära suutnud kannatada pea 10 tunnise lennu ja hingame niisket, kuid kuuma 35C õhku. Algab umbes 1,5 tunnine bussisõit hotelli. Bussi aknast on näha vaid vaesust, puude all magavaid inimesi ja palju kitsesid. Turistide silmist võib lugeda imestust, sest ei saa ju võimalik olla, et tänapäeval veel nii vaeseid riike võiks olla. Mõned inimesed juba mõtlevadki, et kuhu me küll sattunud oleme, kas see ongi siis see eksootika? Aga pettuma ei pea keegi.

Hotelliks on 5-tärni Leopard Beach Hotel
Hotelli jõudes saime turgutuseks puuviljakokteilid ning rõõmsameelsed tervitussõnad JAMBO (e.k. tere), mis tegid meele erksamaks. Tubadesse saabudes oli esimeseks sooviks vabaneda nendest higistest teksadest, ennast külma veega üle lasta ning kohe päikese kätte veemõnusid nautima minna. Basseini juurest avanes postkaardilikult ilus vaade – valge liivarand, türkiissinine ookean ja suur korallriff ookeani kaldal… Hetkeks tekkis küll kahtlus, et kas tõesti see on ilmsi. Tundes sooja õhu paitusi, kadusid ka mu kahtlused – olime jõudnud paradiisi ja puhkus võis alata.
On üks asi, mis meile põhjamaalastele võib häirivaks osutuda. Suahiili keeles kõlab väljendus järgnevalt “pole, pole”, mis eesti keeles tähendab, et aega on küll. Pole, pole käib kõige kohta, seega tuleb varuda kannatust ning näiteks õhtusööki aeglaselt nautida, et mingitki osa sellest ka veiniga nautida. Toidud on aga fantastilised ja arvestatud on kõigiga. Õhtusööke korraldati erinevaid – nii siseruumides, terrassil, kui ka otse rannaliival. Sagedased olid grilliõhtud, kus sai nii grillitud kana, kala ja ka liha. Kordagi ei puudunud menüüs salatilaud ja puuviljavalik. Hommikusöök oli English

Buffet stiilis – sai lasta endale nii omletti kui ka pannkooke teha, valikust ei puudunud ka munapuder ja vorstikesed, erinevad juustusordid ja saiad.
Kuna elu väljaspool hotelli territooriumi on vaene ning kohalikud kipuvad üle keskmise

tüütud olema, siis otsustasime päevase laevareisi ja kahepäevase safari kasuks, et kogeda seda metsikut ja eksootilist loodust.

Laevareis Kisite mererahvusparki ja Wasini saarele
Laevareisi otsustasime ette võtta päeval, mil pidime manustama malaaria tabletti, s.o. 3. päeval. Hotellist viis transfeer meid sadamasse, kust astusime otse laeva ning meie merereis võis alata. Fantastilist silmailu pakkusid delfiinid, kes nii mitmekesi kui ka üksi vette sulpsasid.
Esimeseks sihiks oli Kisite mererahvuspark, kus proovitud sai ka sukeldumist (lisaraha eest) ning snorkeldamist. Veealune maailm on India ookeanis maaliline. Ujud koos värviliste kalaparvedega ning imetled korallriffi, ümber mille toimub sukeldumine. See kõik andis unustamatu naudingu ja samuti ka teadmise, et miski siin ilmas ei ole kättesaamatu.
Mererahvuspargist lahkudes oli meil sihiks Wasini saar, kus oli plaanitud rikkalikest mereandidest lõunasöök – kala kastmega, ilmatuma suured krabid, grillitud kala, riis, huvitava maiguline koorekaste, pannkooke meenutavad leivad ning eriti maitsvaks osutusid röstitud kookose ribad. Kõht täis, suundusime kohalikku küla vaatama. Šoki osalisteks saime sisenedes kohalikku kooli… Esimese hetkega hakkas lastest kahju, kes sellistes tingimustes haridust peavad omandama. Kool nägi välja must, räämas ja nagu sõda oleks sealt üle käinud. Selliste piltide läbi õpid hindama oma elu ja oma kodumaad. Külaelu oli muidu ka vaene, kuid meile tundus ta paremal järjel kui mandril (kui üldse saabki võrrelda, sest vaesus on kõikjal). Lapsed on õpetatud juba varajasest noorusest peale turistidelt kerjama, kas siis raha, kommi, pastakaid või muud nänni. Reeglid aga on seal sellised, et kui ühele annad, siis tahab terve küla. Seega pidime külma tundega lastest mööda kõndima.
Enne saarelt lahkumist õnnestus meil tõtt vaadata puu küljes rippuva nahkhiirega ja see ka oma fotodele jäädvustada. Kes oleks elus arvanud, et tal õnnestub nahkhiirega silmast silma tõtt vaadata. Tagasiteel laevaga sadama poole pakkusid silmailu jällegi delfiinid, kellest üks laeva ninas vee all teed juhatas. Sadama ligidal õnnestus meil näha ka sealseid orjakoopaid, mis olid kõledad ja kubisesid nahkhiirtest. Päev möödus teguderohkelt ja huvitavalt, hotelli jõudes oli mõnus väsimus.

Safari Tsavo East rahvuspargis
Teine retk, mis meil teoks sai, oli kahepäevane safari Tsavo East rahvuspargis. Safari autod mahutasid 6 inimest ja katuses olid augud, läbi mille oli võimalus end autost välja upitada ja seda fantastilist Aafrika loodust imetleda. Esimese elamusena nägime tohutult suurt elevandikarja, kes suundus suure lombi äärde ennast jahutama. Imearmsad olid pisikesed elevandipojad, kes emaga sammu pidades natuke hätta jäid, kuid siis jällegi kiirema hooga ema sappa jooksid.
Lõunasöögiks jõudsime Satao Camp telklaagrisse, kus me ka ööbisime. Telkide peale oli ehitatud rookatus, telk ise oli suur, mahutades kaks või rohkem inimest (olgu mainitud, et telk oli toa suurune ja magamiseks olid voodid). Vannituba oli ehitatud telgi otsa ja nägi välja nagu Flinstones multikas (kõik oli puidust, isegi peegli raamid). Lõunat nautisime n.ö. välirestoranis vaatega elevantidele ja jõehobudele, kes olid meist ainult 200 meetri kaugusel.
Safari kujunes üldse üheks huvitavaks seikluseks. Meil õnnestus isegi paaril korral elevandipealikelt paar hoiatusmöiret saada. Elevandid on uskumatult ohtlikud loomad - olles elevandist 200 meetri kaugusel omal jalal, on see eluohtlik, kuid 100 meetri pealt juba surmav. Põhilised kohtasimegi elevante, sebrasid, gaselle, antiloope, jaanalinde, ahve, jõehobusid ja kaelkirjakuid. Geparde nägime me ka, kuid kaugelt. Õhtul lõkke ääres kükitades viis aga skorpioni teekond minu varvaste eest mööda. Skorpion lõpetas aga lõpuks oma elupäevad lõkkes ja seda tänu laagriomaniku abistavale käele. Eriti eksootilisena mõjus varahommikune värskendav safari, mis algas 6.30.
Kui nüüd safari kogemusele tagasi mõelda, siis tagasi tahaks minna vihmaperioodidel umbes mais, kuna kiskjalised pidid just sel ajal rohkem liikuvamad olema.

Viimaseid päevi päikest nautides
Tagasi hotelli jõudnud, võtsime veel ülejäänud päevadest viimast: võtsime päikest, ujusime nii basseinis kui ka ookeanis, jalutasime mööda rannaäärt, ostsime kohalike käest teokarpe (kirju ja ilus valik, lausa uskumatu kui imeline see elu tegelikult vee all on) ja siis sai ka 4 tundi juuksuritoolis istutud, et mitte Aafrikast ilma afropatsideta lahkuda.
Soovituseks võiks öelda, et parim aeg Keenia külastamiseks on talv, kui meil paugub kõva pakane ja seal on sooja üle 30 kraadi. Kuna hotelli territooriumilt niisama naljalt väljapoole jalutama ei lähe, tasuks kindlasti lisaraha eest minna ühepäevasele laevareisile, külastusega Kisite mererahvusparki ja Wasini saarele, ja vähemalt kahepäevasele safarile, sest enda kogemustest võin öelda, et kui meil oleks ühepäevane safari olnud, oleks meil kaelkirjakud nägemata jäänud. Pealegi saab kogeda eksootilist telkides ööbimist ja lõkkeääres istudes silmitseda paarisaja meetri kaugusel helkivaid kümneid silmapaare, kelleks on siis kitselised, kes tunnevad valguse ligidal endid turvaliselt ja kaitstud. Samuti tuleks ära käia ka Masai külas, kus võib tutvuda niiöelda ürgeluga. Masai mehed käivad odadega ringi, nad valvavad ja naised siis teevad tööd.

Ostuvõimalustest ja hindadest
Kui nüüd poodidest rääkida, siis kindlasti peab meeles pidama, et tingimine on lausa kohustuslik. Kindlasti soovitaks kaasa osta puidust esemeid - maske, kujusid, kausse, lusikaid jne, samuti kohalikku kohvi ja teed. Hindadest ütleks seda, et hotellis kaubelda ei saa ja seega seal on hinnad üpris kopsakad, näiteks pudel õlut maksis 30 krooni ja värskeltpressitud mahl samapalju. Aga see mahla hind on seda väärt, sest sellist võrratut ananassimahla sain ma elus esimest korda. Ise ma õllesõber pole, kuid reisikaaslased kiitsid Keenia õlle kvaliteeti ja maitset.
Afropatside hind oli aga meie rahas kõigest 700 krooni, uskumatult odav, kuid vaadates naiste kiiret näppude tööd, ei imesta ka selle üle, et see protseduur kestis vaid neli tundi. Hotelli territooriumilt väljaspool sõltuvad hinnad juba sinust endast, palju sa suudad hinda alla kaubelda.

Lõpetuseks…
Üldmulje reisist on aga super…Vaatamata hotelli territooriumil kõndinud suurest varaanist, varvaste eest mööda jalutanud skorpionist, ründavatest elevantidest ning kõhuärritustest (mis tekkisid malaaria tablettide kasutamisest) oli see minu elu parim reis. Piisavalt romantikat, eksootikat ja ekstreemi!