Estravelleri arhiiv

Pöörane ja puutumatu Malaisia

Margit Mikk-Sokk

300 000 esimest korda! 500 000 esimest korda! Miljon esimest, teist ja kolmandat korda! Pildistage! „National Geographic“ ostab need fotod kulla hinnaga ära. Paari aasta pärast pole kõike seda, mida praegu näete enam olemas!

Mootorpaadiga mööda jõge
Hurtsik, hurtsiku kõrval paadikuuride sarnased vaiadel majakesed on koduks Malaisia agulirahvale. Sõidame läbi Malaisia ühe ajaloolisema ja põnevama linna Melaka (vanasti Malacca) agulikvartalite. Iga majakese juurest viib trepp jõkke, et astuda isiklikku paati, mis on sama oluline sõiduvahend kui mopeed või auto. Jões pestakse pesu, kaldal tehakse süüa, aknaorvast lehvitab rõõmsameelne tõmmu malai poiss. Kui ta suureks kasvab võib ta oma lastele vaid jutustada, et kunagi asus siin tema lapsepõlvekodu. Malaisia kiire majanduslik areng nõuab oma osa ja vanad jõeäärsed kvartalid lähevad lammutamisele.
Rohelisest sogasest veest põrnitsevad vastu kaks klaasistunud silma. „Krokodill!“, kiljatab naisturist. „Ei, ei,” naerab giid, „see on kõigest Michael Jackson, üks paljudest varaanidest, kelle liigikaaslasi kohtame veel kümnete kaupa.“ Jõgi kubiseb neist sisaliku ja krokodilli vahepealsetest elukatest, inimesed on neist imposantsematele nimesidki pannud. Jões elavad veel ühed isevärki elukad, keda kutsutakse mudakaladeks ja kes on sarnaselt kahepaiksetele võimelised elama nii vees kui ka kuival maal. Kui neil suplusest isu täis, hüppavad nad kuivale maale ja roomavad mööda kaldapealset edasi.
Tõmmunahaline giid, kes paadituuri teeb, on tõeline polüglott: hüvasti suudab ta jätta enam kui viiekümnes keeles ja nende seas ka eesti keeles.
Tundub tõesti, et eestlased on jõudnud Malaisiasse. Peale taksojuhi, kes küsimuse peale, millisest riigist tuled, reageeris Eestile sõnadega: esimest korda kuulen, võis tänaval kohata ka üllatavaid teadmisi meie maa kohta. Näiteks teadis üks tänavakaupmees isegi seda, et Eesti asub Riia kõrval ja oli esimene Balti riik, mis sai iseseisvuse.

Rahvaste paabel
Melaka on koht, kust algas Malaisia ajalugu. Linna rajas ühe jahiretke käigus 1396.aastal Sumatra prints Parameswara. Algselt oli see Ida ja Lääne kaubateede ristumispunkt, linna sadamas peatusid Hiina, India, Araabia ja Euroopa laevad suurte siidi ja vürtsi lastidega. Läbi ajaloo on maa olnud nii Portugali, Hollandi, Prantsuse kui ka Inglise võimu all. Kõikidest valitsejatest on jäänud maha tükike rahvuslikku kultuuri, seetõttu mõjub see väike linn nagu omalaadne muuseum, kus on põimunud hollandi, hiina, india, malai jt kultuurid. Otse jõe ääres asuva tuuliku kõrvalt algab punaste laternatega hiinalinn ilusate majade ja kitsukeste tänavatega. Kummaline on jalutada vanades linnaosades, kus puuduvad kõnniteed, maja ukse juurest algab rentsel, kuhu jooksevad heitveed, rentsli kõrvalt algab tiheda liiklusega sõidutee.
Malaisia elanikkond on paljurahvuseline: külg-külje kõrval malailastega elavad hindud, hiinlased, indoneesia päritolu rahvad, portugallased jpt rahvad. Malaisia vanimateks asukateks on metsaelanikud Orang Aslid “õiged inimesed”.

Paljajalu pühakotta
Melaka rahvaste ja kultuuride paablis jalutades tajub õhus imelist aroomi. Kõikjal on tunda ingveri ja viiruki lõhnade segu. Viirukiküünalde suitsu järgi leiab ilmeksimatult tee mõnda hiina templisse.
Melakas võib igal sammul sisse põigata erinevate uskude pühakodadesse. Riigiusk on islam, kuid kõrvuti mošeedega asuvad kristlikud kirikud, budistide, taoistide ja konfutsianistide pühamud ning hinduistide ja sikhide templid.
Turistidel tasub teada, et hindu ja buddha templitesse ning mošeedesse sisenedes tuleb kingad jalast võtta. Malailased jätavad jalanõud tänavale ka majadesse sisenedes ning isegi ajalehekioski müüja kingakesed on putka ukse taga tänaval.
Nii hindud kui hiinlased tervitavad oma pühakodades avatult teiste uskude esindajaid. Meelsasti astutakse ligi, hakatakse teejuhiks, lubatakse uudistada. Islam on võrdlemisi jäik usk. Muhameedliku templi ees seisab karm hoiatustahvel, mis keelab mittemuhameedlaste sisenemise pühakotta.

Usk või hullumeelsus?
Trummipõrin, hüüded, kisa. „Vel! Vel!“ karjub rahvas. Õhk on kuumusest, higist ja erutusest paks. Meeletu rahvamassi varjus on toimumas midagi seninägematut. Ja sealt nad tulevad! Tuhanded, sajad tuhanded palverändurid, rongkäik, millel ei näi lõppu olevat.
Igal aastal india kalendri järgi „Thai“ kuus (jaanuaris), kui valitseb „Pusami“ (veevalaja) tähtkuju, alustab miljon palverändurit ja pealtvaatajat palverännakut Kuala Lumpuris asuvatesse Batu koobastesse, et avaldada tänu jumal Murugale (tuntud ka Subramaniami nime all).
Umbes 15 kilomeetri pikkune palverännak algab juba aovalges kell kolm hommikul Kuala Lumpuri Hiinalinnas asuvast Sri Mahamariammani templist ja suundub linna lähistel asuvatesse Batu koobastesse.
Kõige suurem etendus selles rongkäigus on „kavadi“ kandjad, need on palverändurid, kes teevad endaga masohhistlikke tegusid, et tänada jumalat täitunud palvete eest. Nad veavad konksudega oma ihu külge kinnitatud piimanõusid, et annetada need oma jumalale.
Paljud palverändurid on läbi oma keelte ja põskede torganud konksusid, vardaid, kolmnurkseid harke, kruvisid ja muid õudusi. Abielupaarid, kelle kirglikele palvetele last saada on vastatud, kannavad tänutäheks sündinud beebisid oma õlgadel suhkruroost tehtud safrankollastes hällides.
Kõige jubedam vaatepilt selles tseremoonias on aga „vel kavadi“ - transiseisundis mehed, kes on lasknud läbi oma seljanaha torgata mitu rida suuri metallkonkse. Nende konksude külge on trossidega kinnitatud metallraamid ja vankrid, mida ehivad paabulinnusuled, pühapildid ja lilled. Väidetakse, et see jubedusvärinaid tekitav võigas vaatepilt ei põhjusta masohhistidele endile valu ega piina. Transilaadne seisund, millesse fanaatikud eelnevalt viiakse toimib nagu narkoos. Nii nagu kuumadel sütel käimisega ei saa igaüks hakkama, nii suudavad selliseid katsumusi läbi teha ainult sügavalt usklikud inimesed.
Thaipusami festivali nime all tuntud pidustused on kulminatsiooniks kuu aega kestvale „paastukuule“, mille ajal lisaks rohketele palvetele ja usulistele rituaalidele tuleb süüa ainult taimetoitu, hoiduda seksist, magada kõval põrandal jne. See on kõige suurem hindu festival Malaisias, mida tähistatakse peale Kula Lumpuri veel Penangis, Johor Bahrus ja Ipohis. Festivalile koguneb sadu tuhandeid hindusid üle maailma. Festival ise on alguse saanud Tamil Nadu osariigist Indiast, kus see nüüdseks on keelatud.

Peadpidi krokodilli lõugade vahele
Adrenaliini tõstvaid meelelahutusi leiab Malaisiast igal ajal. Üheks selliseks on krokodillifarmide külastamine. Pealtvaatajate närvikõdiks korraldatakse seal etendusi, kus mehed krokodillidega maadlevad ja oma päid hirmuäratavate elukate lõugade vahele topivad. Põhjus, miks selline vaatepilt jõhkraks giljotiiniks ei osutu, on üsna lihtne. Krokodillid on laisad loomad, kui neil kõht eelnevalt täis söödetakse, ei huvitu nad enam söögipoolisest. Nii võivad nad tundide viisi tuimalt kana lõugade vahel tukkuda ja on valmis liigutama vaid siis, kui keegi nende toitu jahtima peaks asuma. Seetõttu julgevad ka taltsutajad selliseid eluohtlikke trikke teha ja oma päid ning käsi-jalgu krokodilli lõugade vahele pista.
Krokodillidega võib kohtuda ka vabas looduses. Malaisias veedetud paari nädala jooksul võis kohalikest uudistekanalitest kuulda, kuidas krokodill ründas meest ja ahv hammustas tüdrukut. Nii et eelnevast jutust julgustatuna igaühel päris loomi torkima asuda ei tasuks.

Robinson ja Reede - Malaisia kaubamärk?
Eestlasi on juba kolm aastat hullutanud Robinsonide sari. Üks populaarsemaid kohti, kuhu võttegrupid tervest maailmast suunduvad, on Malaisia. Nii üllatav kui see ka pole, leiab sellel kahekümne miljoni elanikuga maal arvukalt inimasustusest puutumata saari. Malaisias on 1007 saart, kus päikese, mere ja sukeldumise armastajad võivad puhkamisest küllastuda.
Kui soovisime sõita Melaka külje all olevasse Paradiisisaare Pulau Besari kuurordisse hoiatas laevafirma, et laevuke väljub vaid siis, kui on vähemalt kuus reisijat. Selle kummalise vihje taga halba aimamata, suundusime sadamasse. Selgus, et peale meie kahe õnnestus tund peale ametlikku graafiku kellaaega leida veel kaks ringiuitajat ja laevuke siiski väljus. Meie suureks imestuseks oli oivaline palmide, kuldse liiva, põletava päikese ja suppsooja merega kuurort suletud ja inimtühi, sest 30-kraadine merevesi ja 35-kraadine õhk ei ole seal veel rannahooajaks piisav põhjus – nojah külm ju alles!

Malaislane sööb kõhu täis hommikul
Malaisias on populaarseks söögikohaks tänavaköögid. Need on suured, lahtised angaari tüüpi ehitused, kus iga köök pakub erinevaid toite. Sealt leiab nii malai, india kui ka hiina sööke ja kindlasti ka jaapani toite. Tüüpilisteks toitudeks on praetud nuudlid või kana riisiga. Samas pakutakse ka eksootilisemaid hõrgutisi näiteks konni ingveri kastmega jne.
Malai köök on mõjutatud naabermaade Indoneesia ja Tai köökidest. Traditsiooniliselt ei söö moslemid sealiha, populaarne satai (malai versioon kebabist) tehakse lamba, kana või loomalihast ja serveeritakse paksu pähklikastme, sibula ja kurgiga ning lisandina pakutakse kutupat`i, mis on kookose lehest valmistatud korvikeses keedetud riis. Magustoitudest on kuuma kliima tõttu populaarsed kõikvõimalikud mahlajääd. Kohalikud soovitavad proovida chendoli, mis on kookospiimast valmistatud jää palmisiirupi ja tarretisega ning maitsestatud durianiga. Puuviljade kuningaks tituleeritud durian on imalmagusa maitse ja tugeva raipelõhnaga. Kergelt roiskunud maitse jääb suhu ka durianist valmistatud komme ja kooke süües. Järeleproovimist tasub idamaade populaarseim puuvili aga kindlasti.

Baba-jaga majakesed
Endise tinakaevanduspiirkonna keskus Kuala Lumpur on tänase Malaisia pealinn. Linna nimi tähendab tõlkes mudavoogude ühinemist. Seal kohtuvad kaks jõge Kelang ja Gombak. Linn asutati 1857aastal, kui 87 hiina tinakaevurit rajasid sinna oma asunduse. Kuala Lumpurist sai ühinenud Malai riikide pealinn juba 1895.aastal. Linna arhitektuur on segu kaasaegsest ja islami arhitektuurist, traditsioonilistest hiina poodidest ja malai tüüpi küladest kampongidest. Kuala Lumpur on võrdlemisi väike võrreldes teiste Kagu-Aasia riikide pealinnadega, seal elab vaid 1,5 miljonit inimest.
Malaisia ehituskunst on väga omanäoline. 19.sajandil ei kasutatud ehituses klaasi, majade akende ette asetati ainult kardinad ja ööseks pandi akendele lihtsalt luugid ette. Puidust seinad nikerdati pitsimustrilised, kust tuul mõnusasti läbi puhus. Sellised ehitusvõtted aitasid taluda lämmatavalt kuuma kliimat ja tekitasid loomulikku ventilatsiooni. Maju ehitati ja ehitatakse ka tänaseni sageli vaiadele. Põrandamaterjaliks kasutati laialt levinud bambusevõrseid. Sellisel mügarlikul põrandal käimine treenib hästi tallalihaseid. Eriti lustivad taolisi “baba - jaga” majakesi lapsed.
Tänases Malaisias on kõrvuti madalate ehitistega tõelised pilvelõhkujad. Peab tunnistama, et Aasias osatakse ehitada. Olgu maja vana või uus, arhitektuur on tõesti silmapaistev. Kuala Lumpuris asuv kuldses päikesepaistes särav maailma üks kõrgeimaid hooneid 455-meetrine Petronas Twin Towers väärib nii vaatamist kui pildistamist.
Puhkaja leiab Malaisiast kõike: teravaid ja vürtsikaid elamusi, eksootikat, päikest, suurlinnu ja üksindust – just seda, mida hing hetkel igatseb.