Estraveller

Üha rohkem inimesi eelistab rannaslesimisele aktiivset puhkust ja looduselamusi. Ja seda mitte ainult kodumaal, vaid kaugemalgi. Soome turul on selliste aktiivsete reisipakettide valik kõige suurem Estraveli partneril Olympia Kaukomatkatoimistol.
“2000. aasta jaanuaris ühendasid kaks pika traditsiooniga organisatsiooni – reisikorraldaja Olympia Kaukomatkatoimisto ja liikumisharrastust propageeriva Suomen Latu – oma tugevad küljed ning hakkasid reisihuvilistele pakkuma loodus- ja matkaretki üle maailma,” meenutab Olympia Kaukomatkatoimisto turundussekretär Tuomas Natri. “Koostöö viljana sündis uut liiki reisitoode – Kaukoretket (kaugmatkad).”
Juba algusest peale selge, et uue toote peamisteks koostisosadeks on liikumine vabas õhus ja looduselamused. Selge oli ka, et kindlasti ei jää tahaplaanile ka sihtkohamaade kultuurid – need annavad reisidele alati huvitavat lisajumet.

Mitme mäe reisile minna?
“Loomulikult sisaldavad kõik kaugmatkad juba oma iseloomu tõttu palju liikumist, kuid erinevad reisid esitavad osalejatele erinevaid nõudmisi füüsilise ja ka vaimse ettevalmistuse osas,” selgitab Natri. Seetõttu peetigi vajalikuks kaugmatkadele määratleda kindlad raskusastmed. Nende näitlikustamiseks on Kaukoretkede logo põhjal kasutusele võetud mäekujulised “tärnid”, nii et kõige kergemad matkad on ühe-mäe (näiteks Balatoni matk Ungaris) ja raskeimad viie-mäe matkad (näiteks ettevalmistamisel olev Aconcagua mäe vallutamine Argentiinas).
Tuomas Natri nendib, et aktiivsed ja puhkuse ajalgi liikumist armastavad soomlased on Kaukoretket enda jaoks juba avastanud – kaugmatkadel on kokku käinud enam kui kaks tuhat inimest: “Paljud on sellise reisiviisi sedavõrd omaks tunnistanud, et on jõudnud käia mitmelgi meie kaugmatkal. Kõige populaarsemaks sihtkohaks on olnud Kilimanjaro.”
Aafrika kõrgeima mäe vallutajate hulka kuulub ka giid-rühmajuht Irma Ryynänen, kes on tõeline kaugmatkafänn. Hiljuti Põhja-Hispaanias asuvast rahvuspargist Picos de Europa rühmaga naasnud Ryynänen juhtis 2000. aasta septembris Kaukoretkede kõige esimesel matkal müstilise Mustangi kuningriigi väravatele Nepaali.
Alam-Mustangis matkajad on lisaks Himaalaja imekaunitest maastikele vaimustatud ka reisi suurest kultuuriannist. “Hinduism ja tiibeti budism saavad reisil tahes-tahtmata tuttavaks, kuna Muktinath on eriti tähtis palverännaku sihtkoht nii budistidele kui hindudele,” räägib Ryynänen. Lisaks palveränduritele lävitakse tavalisest rohkem ka kohalike elanikega, kuna matka ajal ööbitakse külades asuvates pansionaatides.

Saame kultuuriga tuttavaks
Kaukoretket on toode, mis ühendab edukalt kultuuri ja liikumise lisaks Nepaalile ja suure populaarsuse võitnud jalgsimatkadel Keisrite Hiinas, Ingaris balatoni järve ääres ja Peruu inkaradadel. Mitmed rändurid on jäädavalt armunud tule- ja jääriiki Islandisse. Kõrgmäestikutõbi ei kimbutanud väga neid matkajaid, kes suundusid Euroopa servale Teravmägedesse, nemad sõitsid nautima arktilist loodust ja telgimajutust.
Olympia Kaukomatkatoimistos kaugmatkade ettevalmistamise eest vastutava Pekka Virtase sõnul on tulevikuski eesmärgiks erineva raskusastmega matkad. 2004. aasta matkaprogrammi uudisteks on Ungari rohelised mäestikud Mátra ja Bükk, Matterhorni piirkond Shveitsis ja Hiiumaa. Seniste matkade kohta on ränduritelt saadud rohkesti tagasisidet, mille põhjal lihvitakse vanu tooteid ja kavandatakse uusi. Valdav osa tagasisidest on olnud positiivne. Lihtsaimaks seletuseks sellele on vana suahiilikeelne kõnekäänd: “Kukaa bure sio sawa na kutembea bure” ehk “Kes liigub, saab alati rohkem elamusi”.

Annapurna Trek: matkaja unistus
Üheks põnevaimaks Kaukoretkede tooteks on Annapurna Trek - viiepäevane matkamarsruut Pokhara lähedal Nepaalis, Annapurna ühisest mäestikupiirkonnast lõunasse. Piirkond koosneb kümnest 6000-7000 meetri kõrgusest tipust, millest kõrgeim on Annapurna I (8091 m). Kuna merelt saabuv niiskus tiheneb mägedes, sajab Annapurna lõunakülgedel rohkesti ja taimestik on lopsakas.
Teekond algab Naya Puli külast, kuhu Pokharast saabutakse bussiga. Naya Pul asub umbes tuhande meetri kõrgusel. Tõus sealt 3000 meetri kõrgusele Ghorepanini võtab kaks päeva. Ghorepani ümbruses on piirkonna parimini säilinud metsad ja tuntud Poon Hill, kust näeb lisaks Annapurna kõrgeimatele tippudele veel kogu piirkonna kõrgeimat mäge Dhaulagirit (8165 m).
Ghorepanist jätkub tee läbi imekauni maastiku Tadapanini ja pärast ööbimist edasi piirkonna administratiivse keskuse Ghandrungini. Järgmisel päeval laskutakse tagasi Naya Puli ning naastakse bussiga algpunkti Pokharasse.
Teekond kulgeb läbi vahelduvate põllumajandus- ja mägimetsamaastike ning annab lühikese ajaga üsna ülevaatliku pildi tervest piirkonnast. Kuigi päris mäkke tegelikult ei jõutagi, paistavad nad soodsa ilma korral pea kogu aeg.
Maastik on suures osas kergesti läbitav ja külasidki on tihedalt. Kuna marsruut kulgeb kõrgustel alla kolme tuhande meetri, ei tohiks ka kõrgus matkajale erilisi probleeme tekitada. Suurimaks väljakutseks on hoopis kliima, mis oma kuuma niiskusega põhjamaade pojad rohkelt higistama paneb. Seetõttu on vedeliku tankimine väga tähtis. Järsemad kivitrepid võivad raskusi tekitada eriti vanematele inimestele. Ereda ja põletava päikese tõttu tuleb ihu kaitsta päikesekreemiga.
Majutus on suhteliselt tagasihoidlik - ööbitakse kogu Annapurna piirkonnale tüüpilistest pansionaatides, kuid teenindus on sõbralik ja toit maitsev. Kui vähegi võimalik, majututakse kohtadesse, kus toitu valmistatakse mitte puutulel, vaid gaasil. See säästab piirkonna viimaseid metsi ja ka toit valmib kiiremini.

Päikesekreem on hädavajalik
“Päris vihmaperiood, mussoontuulte aeg, algab juunis, aga vähemalt tänavu oli Annapurna piirkonna ilm kuum ja niiske juba aprilli lõpus,” jutustab oma matkast Nepaali Jaakko Julin. “Sügisel seevastu kaob niiskus koos mussoontuultega ja õhk on kuuldavasti kirkam ja jahedam.”
“Meie mägimatka aegu oli ilm peaaegu kogu aeg ühesugune. Hommikud olid selged, kuid keskpäeva paiku hakkasid pilved kogunema esmalt tippude ümber ja hiljem mujalegi, ning õhtu hakul võis juba sadadagi. Samal ajal tõusis lagedates kohtades tuul. Öösel ilm selgines taas - seda on hea teada, kui tahad pilte teha ja mägesid vaadelda.”
“Ainult siis, kui liikusime pimedas Ghorepanist Poon Hillile, vajasime sooje riideid. Muidu võisime hommikust alates olla lühikestes pükstes. Kõrgemal oli tegelikult hea, kui alguses fliis või raske seljakott sooja andis.” Ja Jaakko Julin rõhutab veelkord: “Eriti kõrgemal on päikesekreem hädavajalik!”
Tänu vihmale õitseb piirkonnas põllumajandus. Tähtsaimaks kultuuriks on riis. Vallitatud põldudest väljaspool on järel algupärast vana metsa. Puutüved on kaetud epifüütide - sammalde, koldide ja liaanidega. Ka pehkinud puid on palju püsti.
“Lindude liigirohkus oli vapustav,” on Julin vaimustuses. “Linnud on kõige aktiivsemad eriti hommikuti, mil tasub aega võtta nende vaatlemiseks. Lagedatel maadel on neid vähem, aga kõrgel võib näha hiiglaslikke kaeluskotkaid. Nägime ka mitmesuguseid sisalikke ja kaht liiki ahve. Ja muidugi lehmi ja eesleid, mille seljas liikus ühest kohast teise suur osa meie vajalikest asjadest.”

Suur Hiina müür: idamaine müstika
Enam kui 6000 km pikk ja üle kahe tuhande aasta vana Hiina müür on üks maailma suurtest imedest. Kaukoretkede Hiina-reisil rännatakse mööda müüri kõrvalisi osi keset Tjan Shani mäestiku karmi loodust ning matkatakse ka kaunis Chengdes. Hiina mitme tuhande aastase ajalooga tutvutakse Keelatud linnas ja Chengden keiserlikus suvepalees. Hiina argipäeva võib näha kohalikus kodus ja lasteaias. Idamaistele tervetele eluviisidele saab pilku heita läbi Taji saladuste. Reisil avaneb tükike algupärast Hiinat ja idamaist müstikat, mis kombinatsioonis aktiivse liikumisega teevad sellest kaugmatkast ainulaadse.
"See reis kätkeb endas tegelikult kaht erinevat reisi, liikumis- ja kultuurireisi," nendib Kaukoretkede giid-rühmajuht Olli Parikka. "Rändurid on alati olnud meeldivalt üllatunud, et saavad lisaks oma liikumisharrastusele ka palju uusi teadmisi Hiina värvirikkast minevikust ja tänapäevast."

Piisab tavalisest füüsilisest vormist
“Sellele reisile piisab täiesti inimese tavalisest heast füüsilisest vormist,” kinnitab Parikka. “Teel on ka mõni järsem koht, mistõttu oleks hea kaasa võtta matkakepid. Ja kui matkamine liialt ülejõu käib, on võimalik järsematest kohtadest mööduda ka "otseteed" mööda. Seetõttu võib seda reisi soovitada ka nn. pühapäevajalutajale, kes tahab liikuda, kuid kelle jaoks matkalemineku künnis on siiski liiga kõrge.”
Jalgsimatkade pikkus on paarist tunnist 6-7 tunnini, sõltudes peatuste arvust. Tempo hoitakse aeglasena, et oleks aega nautida ka kaunist maastikku ja kasvõi hiina jutupausigi.
“Ise käin meelsasti rühmajuhina seda liiki matkadel. Seltskond on mõnus ja samade huvidega – hea reisiõhkkond tekib kiirelt,” jutustab Parikka.
Olli Parikka peab reisi tähtsaks osaks ka sööki. “Hiina road on küll levinud üle maailma, aga hoopis teine tunne on süüa seda Hiinas. Meie reisipaketti kuulub täispansion – lisaks lääne stiilis hommikusöögile sööme lõunat (jalgsimatkadel on kaasas matkaeine) ja õhtusööki hiina moodi. Toidu kõrvale rüüpame õlut või vett.”
“Minu enda lemmiktoitudeks on magushapu põrsaliha ja loomulikult pekingi part,” patsutab Parikka naerdes oma kõhtu.
Hiinas muutuvad aastaajad sarnaselt meiega, kuid kevad tuleb natuke varem ja sügis kestab kauem. Seetõttu valitseb kevadel, suvehakul ja sügisel suurepärane ilm. Juuli ja august on ebakindlamad, siis langeb maha suurem osa aastasest sademetehulgast.
“Hiina on turvaline sihtkoht,” kinnitab Olli Parikka. See on tänapäeval vägagi tähtis tegur.