Evelyn Karming

Finnairi lennuk Shanghaisse tõuseb Helsingi Vantaa lennuväljalt õhku kell 17.40 ja maandub vahepeatusi tegemata Shanghai Pudongi (Pu tähendab jõe idakallast) lennuväljal järgmisel hommikul kell 8.30.
Saabuvate lendude tsoonis ootab meid hiinlasest noormees nimega Alex. Muidugi pole see tema pärisnimi, vaid turistide jaoks kohandatud suupärasem variant – nagu Hiinas tavaks. Tema on väikese eestlastest grupi saatjaks viiepäevasel reisil Hiina lõunaosas.

Kaubatänav Shanghais, kus reklaamidel laiutab väikestele mustapäistele elanikele vaatamata ikka suur blond Anna Kurnikova.

Enamikule meie seast on see esimeseks külastuseks Hiina Rahvavabariiki. Mõned on aga paari aasta eest käinud Pekingis, nii et tekib huvitav võimalus neid hiigellinnu omavahel võrrelda.
Esimese sügava mulje jätab lennujaamast linna viiva maantee kohal kulgev rööpapaar – tegemist on hiljuti valminud ja hetkel katsetusjärgus oleva kiirraudteega. 30 kilomeetri kaugusele linna jõuab rong kõigest seitsme minutiga, kiiruseks 400 km/h. Taksosõidust on rong küll kiiruse võrra kallim.

Ka edaspidi üllatavad meid mitmetasandilised maanteed nii linna sissesõidul kui linnas endas. Ja liiklus – kurjemalegi vaenlasele ei soovitaks ma Hiinas autorooli istuda – igaüks sõidab nagu heaks arvab. Ei mingeid reegleid ristmiku läbimisel ja võitjaks jääb tugevam ning julgem.
Kummalisel kombel nägime ainult paari kergemat avariid – harjub ju sellisegi liikluskorraldusega. Ka jalakäijat ei austata 16 miljoni elanikuga linnas, arvukatest jalgratturitest rääkimata.

Rahvusvaheline linn
Kui Peking rahvarohkuses jäi kummitama tõdemus, et kohalikku keelt oskava saatjata saab hakkama vaid kaupmeeste ja hädapärast ka toitlustajatega suhtlemisel, siis Shanghai jätab märksa rahvusvahelisema mulje.
Kesklinnas paikneb baaride ja restoranide kvartal, mida kohalik giid meile lahkelt soovitab. Siin – oh üllatust – on koha leidnud vaid euroopalikud kohvikud ja baarid: saksa restoran, viini kohvik, prantsuse brasserie ja restoran. Vahelduseks ju kena, aga kui ebahiinalik!

Aegamööda saab selgeks, et just ebahiinalikkus ongi see, mida tuhanded kohalikud noored oma riietuse, juuksevärvi ja käitumisega taotlevad. Nende põhieesmärgiks näib olevat teha koostööd välismaalastega või veelgi parem – pääseda õppima ja töötama väljapoole Hiinat.
Inglise keel on nii populaarne, et väikelinnades (ca nelja-viie miljoni elanikuga “linnakesed”) astuvad koolilapsed sageli turismigruppidele ligi eesmärgiga harjutada oma võõrkeeleoskust või välismaalastega lihtsalt suhelda.

Kultuurirevolutsioon oli Hiinas karm, ent mitte absoluutne. See kaunis Buddha säilis.

Suuremate turismimagnetite juures aga saavad turistid lävida sootuks teistlaadi hiinlastega – mädapaisetes last kandva mehega, jalutu noormehega, kerjuste ja arvukate postkaardimüüjatega. Eks igaühel tule endale jõudumööda elatist teenida.
Üks Shanghai suurimaid vaatamisväärsusi on Jade Buddha tempel. Hoone väiksuse juures avaldab muljet legend seal asuvast nefriit-Buddha kujust, mis suure liidri Mao Zedongi pildi varjus kogu kommunismiperioodi üle on elanud.

Veelgi mõjusam on kuju hiiglaslik marmorkoopia, mille jalge ette asetatakse värskeid puuvilju ja lilli. Väidetavalt ei ole patt neid jumalale annetatud ohvreid nälja leevenduseks ka maisemateks vajadusteks kasutada.

Siidišoppingu hullus
(Nais)turistide rõõmuks paikneb Shanghais mitu siiditehast, kuhu viiakse potentsiaalseid ostjaid bussitäite kaupa. Kui siidivalmistamise tehnoloogia lühidalt läbi käidud ja külalistes loodud pettekujutelm oskusest eristada ehtsat siidi või kašmiiri järeletehtust, võibki alata osturalli.

Siidrätikud, kašmiirkampsunid, pastelsed pašmina sallid – väidetavalt imesoodsa hinnaga, ja muidugi kaasneb automaatne hinnasoodustus 10% kõigile ostjaile. Ainsaks lohutuseks rahakoti tuulutamisel jääb teadmine, et tõenäoliselt on tegemist ehtsaima kraamiga, mida sealtkandist leida.

Šoppamise tasakaalustamiseks sisustame pärastlõuna Shanghai muuseumis. Moodsa arhitektuuriga hoone seitsmest korrusest neljal esitletakse Hiina erinevate piirkondade rahvarõivaid, münte, keraamikat, kalligraafiat, pronksesemeid. Samuti skulptuure, nõusid, Mingi ja Qingi ajastu mööblit, portselani, pitsateid, vähemusrahvuste kunsti ja palju muud põnevat – kokku ligi 120 000 väärtuslikku eksponaati.

Kahju ainult, et aega napib – muuseum on väärt vähemalt päevapikkust süvenemist. Vahepeal võivad külastajad hingata siseõuel värsket õhku ja imetleda lohelennutajaid. Muuseumiõu on ka pea ainus koht linnas, kus näeb lendamas tuvisid.

Kel plaanis kingitusi kaasa osta, soovitan muuseumis või teistes fikseeritud hindadega kauplustes end hindadega kurssi viia ja osta ära meeldima hakanud fotoalbumid, kokaraamatud ning trükikraam. Kõike muud – T-särke, siidi või nõusid – saab turul kaubeldes odavamalt.

Õhtusöögiks sõidutatakse meid Mongolian Barbeque nimelisse söögipaika. Suure ja kõleda, ilmselt turistidele mõeldud söögisaali naelaks on kaks hiiglaslikku panni. Neil kuumutavad lõbusad noormehed pikkade pulkadega osavalt manipuleerides sööja enda poolt kaussi kuhjatud toore toidukraami õlis läbi.
Hetk ribastatud juurviljade, lihaviilakate ja kastme kokku-lahku liigutamist pannil, siis seesama kraam uuesti kaussi ja voila! - uhke kaarega ulatatakse kauss protseduuri pärani silmi jälgivale näljasele sööjale.

Julgen süüa, ei julge süüa...
Tõdesime, et kõigis külastatud Shanghai söögikohtades pakutakse turistile peaaegu sama menüüd – esmalt kantakse ümmargusele keerleva plaadiga lauale suupisted, seejärel liharoog, roheline taimetoit, maisiteradest küpsetatud koogitaoline leib ja kahtlaselt veniv valkjas supp, mida enamik maitsmastki keeldub.

Samuti hautatud teod või koorimata krevetid ning üleüldine lemmik – punases magushapus kastmes tervelt küpsetatud kala. Kalad ise vahelduvad, kuid kaste on kõikjal ühtviisi hõrk ja see süüakse pea ainsa roana ka igakord tilgatumaks. Enne magusrooga tuuakse lauale ka riis.
Desserdiks pakutakse kõikjal puuvilju – arbuusiviile, mandariine, meloneid. Ja loomulikult on iga sööja ees ainult tillukese alustassi suurune taldrik, kuhu pala enne suhupanemist võib toetada. Enamik suutäisi rändab vaagnalt pulkade kaasabil otse suhu. Ja laud muudkui keerleb…

Roosad aluspüksid iidses linnas
Reede varahommikul võtame suuna Shanghaist 93 km kaugusel asuva Suzhou suunas. Seda Hiina ühte vanematest, ligi 2500 aasta vanust linna nimetatakse ka maapealseks paradiisiks. Detsembrihalluses jääb selle ütluse taust küll paraku ähmaseks.

Just seal, ka Aasia Veneetsiaks kutsutavas paigas, asuvad kuulus Võrgumeistri aed (Wangshiyuan) aastast 1140, maailma pikim inimkätega loodud Keisrikanal, mis liitis ala põhjapoolsete võimupiirkondadega, iidne linnavärav ja veel ligi 400 ajaloolist ning kaitsealust objekti.

Näeb välja nagu Veneetsia, aga asub hoopis Suzhou linnas.

Hiina parkaiad on kui kunstiteosed – tiikide, peente ehitiste ja võluvate taimedega.

Loo autor aias jalgu puhkamas.

Võrgumeistri aed on tõepoolest kaunis oma arvukate tiikide, mosaiikide ja erikujuliste ukseavadega, mis kõik raamivad maalilisi vaateid. Kuid Hiina mõistes on tegu tõeliselt tillukese aiaga, millest peatänavani on kummalisel kombel vaid paarsada meetrit.

Keisrikanal on kaetud kerge uduvinega. Paadil on õnneks aknad, ja katus pea kohal, nii et jahe rõskus päris kontide vahele ei pääse. Parimate vaadete jäädvustamisel läheb kohati madinaks, aga igaüks saab oma.

Filmilindile saavad üles võetud ka hunnitud lagunevad hütid vetteulatuvate treppidega ning järjekordsed kuivamariputatud roosad pikasäärelised aluspüksid.
Suzhou uhkuseks on ka kõrgetasemelised siiditehased, kus meile demonstreeritakse siidiussikeste maise teekonna lõppu kuumas vees. Üllatuslikult selgub, et mitte kõik siidiussid ei mähi ennast liblikaks saamise lootuses üksinda kookonisse.

Need, kes seda olgu siis külmast või suurest armukirest kahekesi teevad, ei pääse küll siidisallidesse, kuid oma põnev saatus on neilgi. Kaksikkookonid avatakse, ussipuru eemaldatakse ning kookonit venitatakse korduvalt, kuni see omandab hiiglasliku õrnõhukese ämblikuvõrgu mõõtmed. Hulk selliseid võrke ülestikku moodustab vatiinitaolise pehme kihi ja puuvillase tekikotiga kaetuna on meie ees õhkkerge siiditekk.

Tuleb ausalt tunnistada, et enamiku naiskülastajate vastupanu on selleks hetkeks murtud ja arvukad tekid alustavad pikka rännakut uuele kodumaale. Mõned eriti romantilised hinged ei suuda loobuda ka kujutlustest oma keha kordki elus ehtsate siidlinade vahel välja sirutada ja nii kahanevad krediitkaartide saldod veelgi.

New York kohtub Mao Zedongiga
Tagasiteel Shanghaisse arutame isekeskis, kas väljasõidu tegelik põhjus oli ikka imeline Võrgumeistri aed ja ainulaadne laevatatav kanal või hoopis võimalus turistide rahakotte Hiina rahva hüvanguks tuulutada. On kummaliselt keblakas tunda endki jõuka turistina sel kultuuriliselt ja ajalooliselt nii rikkal maal.

Shanghai linnapildis annavad tooni moodsad pilvelõhkujad. Kogu linn meenutab enam Sydneyt või New Yorki kui aasiapärast metropoli. Enamiku uusehitiste autoriteks ongi Lääne päritolu arhitektid.
Arvukate pimeduses plinkivate kõrghoonete vahel on siiski säilinud ka pisut meie mõistes stalinlikku (seal maotsedongilikku) arhitektuuri ja halle ühetaolisi elamuid. Eriti kummaline on silmitseda neid tühjaksjäänud hooneid viiekihilise maantee ülemistelt “korrustelt”. Uuemad elamud jätavad kena mulje just oma arhitektuuriliste lahenduste põnevuse ja mitmekesisusega.

Keskmine hiina perekond koosneb erineva põlvkonna esindajaist, seega arvestatakse korterite rajamisel suure perega. Ühe lapse poliitika kehtib endiselt ning rohkem järeltulijaid saavad endile lubada ainult jõukamad pered või siis pärapõrgus ja võimukombitsate haardeulatusest väljas elavad talupojad.
Koolilapsed tunneb tänaval ära ruuduliste seelikute ja põlvikute või siis koolivormiks oleva spordidressi järgi. Igal õppeasutusel paistab olevat oma vorm ja võõrale silmale on see ilus vaadata.

.

Pilvelõhkujate pillerkaar
Tuntuimate hotellikettide esindajad paiknevad kesklinna kõrghoonetes ning üks kaunimaid hotelle Westin ka Huangpu jõe kaldal Bund'i rajoonis. Meie elupaik Holiday Inn Crown Plaza on mõnekümnekorruseline uusehitis, kus ei puudu oma ööklubi, baarid, restoranid, suveniirikauplused, ärikeskus, jõusaal, bassein ja koguni tilluke saun.

Meie reisiseltskonnal jääb enamik neist mõnudest küll kasutamata – ajavahe annab tunda ja igal vabal hetkel kisub painav väsimus voodisse linade vahele.
Kel Shanghais rohkem aega käes, peaks kindlasti ära käima Nanjinlu jalakäijate tänaval, kus hieroglüüfreklaamid vahelduvad Rolexeid reklaamivate Anna Kurnikova hiidposteritega ja Xiang Yang turul, kus saab selgeks soomlaste kirg Kadaka turu vastu.

Või siis kangialustes “kaubaladudes”, kuhu pääseb vaid isikliku “giidi” juhendamisel ja kus ootab ostjaid hulk “ehtsaid” Gucci, Diori või Vuittoni kaubamärkidega varustatud käekotte, tuntud brändinimega spordijalatseid, käekelli ja palju muud.Samas ei tasuks külastamata jätta ka kohalikke toidupoode, kus müüdavast kraamist enamik jääb keelebarjääri tõttu arusaamatuks.

Ja kõik need aromaatsed jasmiiniteed, mis pungasõlmituna alles keeva vee all avanevad, moodustades läbipaistvas teekannus erimustrilisi õisikuid – eksootika seegi.

Kui pühapäeva varahommikul taas lennuväljale jõuame, on paljudel raskusi vahepeal kosunud pagasi ärapaigutamisel. Hiidpikad järjekorrad ootavad meid piletite registreerimisel, passikontrollis ja kehatemperatuuri kontrollpunktis (SARS!). Veel viimased ostud hirmkallites tax-free kauplustes ja hüvasti Hiina! Lahkume, et kunagi taas tulla ja olla tunnistajaks Shanghai kiirele arengule. Maailma Turismiorganisatsiooni sõnul kasvab Hiina populaarsus jõudsalt ja aastaks 2020 saab Hiinast üks maailma menukamaid sihtkohti.

Mida Shanghais veel teha

Shanghai Akrobaatide Show – Eksootiline elamus tsirkusesõpradele – akrobaadid, kondiväänajad, ekvilibristid ja mustkunstnikud. Toimumiskoht: Shanghai Centre Theatre, Nanjing Xi Road 1376 – juba hoone arhitektuur ise on vaatamist väärt.

Šopping kangialustes – Leidke endale arvukate tänaval ligiastuvate ja Rolexi käekelli ning Gucci kotte pakkuvate kaubitsejate seast usaldusväärsena tunduv meeskodanik ja laske end vedada mööda erinevaid kangialuseid, tagahoove jm urkaid. Elamus garanteeritud. Soovi korral ka soodsa hinnaga kotid, tossud või kellad.

Eksootilised söögielamused – Kui reisite turismigrupiga, leidke võimalus mõni ettetellitud turistilõuna vahele jätta ja otsige kõrvaltänavail seigeldes kõige eksootilisema ja pentsikuma välimusega söögikoht (soovitavalt mitte selline, kus inglisekeelses menüüs roogade pildid olemas). Kui tellite mitme peale neli-viis tundmatut rooga, on garanteeritud millegi põneva ja maitsva peale sattumine.

Sinna, seal ja tagasi

Tallinnast Shanghaisse saab Finnairiga läbi Helsingi kolm korda nädalas. Pileti hind alates 9810 kroonist + lennujaamamaksud. Alternatiivina võib Shanghaisse lennata Lufthansaga läbi Frankfurdi, pileti hind alates 12 600 kroonist + maksud. Hiinas tuleb tasuda ka riigist lahkumise maks – lennujaamas ja sularahas.

Hiina Rahvavabariigi viisa saab nädalaga Tallinnas asuvast saatkonnast ning hind algab 235 kroonist. Kiirviisa saab ühe päevaga, hinnale lisandub 430 krooni.

Hiina rahaühikuks on jüaan, 1 CNY = u 1,5 EEK. Jüaane on Eestis võimalik osta Tavidi valuutavahetuspunktidest.

Taksosõit on soodne, ainult taksojuhi jaoks peab olema hiinakeelne aadress või kohanimi – hotelli nimest sageli ei piisa. Suuremate hotellide vestuvõtust saab küsida vastava kakskeelse kaardikese pealkirjaga “Please take me to:... “. Sama kaardike on hea spikker ka suuremate turgude ja olulisemate vaatamisväärsuste väljaselgitamiseks, kui vastav kodutöö tegemata.