Tänavate viisi söögielamusi igast maailma köögist.

Annikky Lamp

Inimesi, kellele London ei meeldi, näib Eestis olevat vähem kui olümpiavõitjaid. Tõsi, on mõned õnnelikud, kes asetavad selle linna näiteks New Yorgi ja Tokyo järel kolmandale kohale, kuid esiviisikust välja langeb ta üliharva.

Kiindumust on üsna kerge põhjendada – sellel linnal on lihtsalt igaühele midagi pakkuda.
Küsimuses kõige olulisemast Londoni-reisi puhul on mitmeid koolkondi. Palju toetajaid on väitel, et ilma vihmavarjuta pole Londonisse mõtet minna ja tuleb tunnistada, et see seisukoht põhineb väga kindlal empiirilisel vundamendil – pole tõepoolest ühtegi päeva, kus Londonis ei võiks sadada ja üsna tihti seal tõesti ka sajab.

Mina leian siiski, et Londonisse reisides on kõige tähtsam planeerimine. Ilma selleta on üsna suur oht, et lõpetate reisi väsinu ja skisofreenilisena, tegemata kümnendikkugi sellest, mida tahtsite ja lõpetate kõik õhtud hotellitoas – olenevalt isiksusetüübist kas nuttes või vandudes.

Richmondi kaldapealne – paras niisama patseerimiseks või paadi rentimiseks.

Tate Modern on kaasaegses kultuuriilmas märksa olulisem koht kui Louvre Pariisis.

Reisi kavandamine ei ole aga sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Londonisse minek teeb teile nimelt juba planeerimisfaasis selgeks sõna “valik” kogu sügavuse ja laiuse. Briti muuseum või Barbican? Buss või metroo? Skinny decaf latte või triple espresso? Guardian või Financial Times?
Kui klassikalised vaatamisväärsused kõrvale jätta, võib kõige olulisemad valikud võtta väga robustselt kokku vormeliga “kultuur, kaubandus või kõrts”.

Kultuur kui kommipood
Kui otsustate kultuuri kasuks, olete nagu laps kommipoes. Suur osa Londoni muuseume on tasuta ja me ei räägi siin mitte kahest väljakaevatud kondist ja tundmatute briti graafikute litodest, vaid liialdusteta maailma muuseumide tippu kuuluvatest asutustest.

Van Goghi “Päevalilled” British Gallerys, muumiad ja Sutton Hoo aare Briti muuseumis, kogu impeeriumist kohale toodud tarbekunst ja disain Victorias & Albertis…

Pole teie maitse? Võibolla siis kõik kuulsad britid korraga National Portrait Gallerys? Või näitus valust teadusmuuseumis? Tate Moderni moodsa kunsti kogud?

Moodsa kunsti sõpradel tasub lisaks Tate Modernile külastada ka Londoni galeriisid, millest üks tuntumaid on kahtlemata The Saatchi Gallery. Seal saab lisaks lootustandvatele noortele, andekatele ja provokatiivsetele näha ka moodsa kunsti klassikuid.
Näiteks Tracy Emini “Voodi” või “Kõik, kellega ma olen maganud 1963-1995” ning Damien Hirsti üksik, formaldehüüdis hõljuv lammas.

Londoni kontserdi- ja teatrielu on legendaarselt kõrgetasemelised. Eriti hea aeg paistab hetkel olevat teatri külastamiseks, sest The National Theatre saab Nicholas Hytneri juhtimisel maha ühe meistritööga teise järel.

Kümne naela eest saab vaadata näiteks Philip Pullmani “His Dark Materialsi” suurejoonelist ja ambitsioonikat lavaversiooni või Michael Frayni üliedukat poliitilist draamat “Demokraatia” – sama mehe sulest oli ka hiljuti Eestis laval olnud “Kopenhaagen”.

Kui rahvusteatri kavast midagi sobivat ei leia, on Shakespeare’i austajatele alati olemas Globe, ärimeestele muusikalid ja kõigile teistele ülejäänud sajad Londoni teatrikompaniid.

Ilmselt ei leia Londonis ka nädalat, kus tuleks kurta heade kontsertide puudumise üle. Kui mujal kipub suvel kontserdielu välja surema, on Londonis just juunist septembrini see aeg, mil BBC Promid toovad Albert Halli väga soodsalt väga palju head muusikat.

Eelmisel aastal oli maailmakuulsate klassikute kõrval muuseas kavas ka Erkki-Sven Tüüri viiulikontserdi esiettekanne. Süvamuusika pole aga kõik – nende ridade ilmumise ajaks on Obie Trice’i kontsert küll juba möödas, Sting, Britney ja paljud teised aga alles ees.

Tänavaturg Londoni moodi. Portobellost võite leida kõikvõimalikku maitsekat ja maitsetut träni.

Hea viis kultuuri ja kaubanduse ühendamiseks on raamatute ostmine. Kõige kompaktsemalt saab selle asja aetud viiekorruselises ja üsna hirmuäratavate mõõtmetega Waterstone’sis, kus pole sugugi võimatu veeta paar tundi ühes osakonnas lihtsalt raamatute selgadelt pealkirju lugedes.
See pood pakub pea kõike, kuigi väga spetsiifilise zhanrikirjanduse sõpradel tasub kindlasti külastada spetsiaalseid poode. Näiteks võib Waterstone’si ulmeriiulitel leida üsna märgatavaid vajakajäämisi ja koomiksiraamatute valik on seal pea olematu.

Teaduskirjanduse otsijad võiksid sisse põigata ka hiljuti uuenduskuuri läbi teinud Foyles’i. Charing Crossi tarvitatud raamatute poed pakuvad avastamisrõõmu (ja sõbralikke hindu) neile, kes pole just konkreetselt Monica Ali “Brick Lane’i” otsima tulnud.

Raamatud pole endastmõistetavalt ainsad asjad, mida Londonist osta tasub – riided, kosmeetika, plaadid, disain… neil on seda kõike ja mitte vähe.

Vaieldamatult kõige populaarsemad šoppingutänavad on Oxford ja Regent Street hiiglaslike Topshoppide, H&M-ide, Zarade, Mangode, Oasiste, Bootside ja muu sarnasega.

Skaala teise otsa jääb sama populaarne, aga vähematele kättesaadav, Bond Street: Prada, Jimmy Choo, D&G, Alexander McQueen, Dunhill, Mont Blanc, Louis Vuitton, Burberry, Versace – kõik maailma luksuskaubamärgid kenasti üksteise kõrval reas.

Aega, varuge ainult aega
Üsna meeldiva kompromissi Oxford Streeti trügimise ja Bond Streeti snobismi vahel leiab Chelseast. King’s Roadil on olemas nii odavamad kui kallimad kaubamärgid, mõnusad kohvikud ja kena ümbrus.
Kui te juba seal olete, varuge kannatust ja jalutage päris tänava lõppu välja – ja leiate toreda chocolaterie’ nimega Rococo, kuhu tasub ainuüksi interjööri ja roosade šampusetrühvlite pärast sisse asuda.

Hoolimata arvukatest naljadest inglise toitude aadressil on London söömiseks väga hea koht. Kui teid huvitavad tipprestoranid nagu kuulsustega pakitud The Ivy, suurepärast jaapani kööki pakkuv Nobu, Jamie Oliveri Fifteen, Gordon Ramsay River Café või Londoni restoranimaailma uus trendikas tegija, The Wolseley, tuleb taas rääkida planeerimise vajadusest.
Võib juhtuda, et laua peab tellima kuus kuud ette ja sellestki ei pruugi kasu olla, kui te pole piisavalt kuulus.

Õnneks on Londonis lademes vähempretensioonikaid toredaid söögikohti – lugematud india, hiina ja tai toitu pakkuvad restoranid, populaarsed on ka moodne Euroopa köök ja fusion.

The Observeri toidulisa lugejad hääletasid hiljuti Londoni parimateks mõistliku hinnaga söögikohtadeks Busaba Eathai ja Afgan Kitcheni, mis serveerivad vastavalt tai ja afganistani toitu.

Tõsi on aga seegi, et kui kõnnite Londoni suurtel ostutänavatel, on väga keeruline leida toredat väikest kohvikut, kus pisut jalgu puhata. Iga käidavam tänav on ühest servast teiseni täis tipitud Starbuckse, Nerosid, Costasid, Pret a Mangere’sid ja teisi kohvikukette, mis iseseisvad tegijad välja tõrjunud.
Mitte et neis turundusimedes pakutav latte või espresso juua ei kannataks – vastupidi, mõnikord on see lausa suurepärane – aga omapära tasub otsida mujalt.

Reeglina tuleb lihtsalt keerata selles suunas, kus on vähem inimesi. Nii võib kohe Regent Streeti kõrvalt leida väikese araabiapärase söögi- ja joogikoha, kus pakutakse maroko münditeed ja roosiõliga maitsestatud piima.

Ja kõigest viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Oxford Streetist asub Londoni kuulsaim baar Milk and Honey. Kuigi see on kinnine paik, on sissepääs kuni kella üheteistkümneni vaba – nii kaua, kui teil on meeles helistada ja oma tulekust teatada.

Soho on pööraselt tõusnud kinnisvarahindadele vaatamata ikka vee liberaalsema seltskonna üks meelispaiku..

Kui teil siiski ei õnnestu koos trendigurudega mett ja piima maitsta, on Sohos (ja loomulikult ka mujal Londonis) hulganisti teisi baare, kus end mõne Apple Martini või Margaritaga lohutada.
Uued ja põnevad õhtuste koosviibimiste piirkonnad on Docklands ja Spitalfieldsi ümbrus, mõlemal pool leidub nii hüperhippe baare kui pubisid, kus ka konservatiivsemad külalised end koduselt tunnevad.
Kohalikud hoiatavad küll, et autentse pubiatmosfääri leidmine muutub Londonis ühe raskemaks, rohkem õnne on kindlasti turistilõksudest ja moodsatest kantidest kaugemal.

Eesti kuldpidutsejatele tasub meelde tuletada, et suur osa Inglise pubisid-baare pannakse kinni kell üksteist-kaksteist ning edasi tuleb lõbutseda mõnes ööklubis. Kuid ka nendest ei ole Londonis puudust, olgu teie maitse järgi siis Ministry of Sound, Heaven või Attica.

Kui sobivas hinnaklassis restorani ja ehk isegi baari-klubi leiab Londonist igaüks, siis hotellidega on keerulisem. Alla 50-60 naela kahekohalise toa eest on selles linnas keeruline mõistlikku ööbimiskohta leida. Ja ka hinna ning foto järgi korralikku kvaliteeti lubav hotell Victoria jaama lähistel võib kohale jõudes osutuda kohaks, kus tubasid lahkelt tunniks-paariks välja üüritakse. Nii et taustauuring sõpradelt-tuttavatelt-kolleegidelt, aga ka abi reisibüroost ja Lonely Planetist on omal kohal.

Perfektselt planeeritud reisil on siiski üks puudus: midagi väga üllatavalt see tõenäoliselt ei paku. Kui reisiplaanis olid vahtidevahetus Buckinghami palee juures, külastus Towerisse ja teejoomine mõne hea hotelli lobbys, siis pole imestada, kui turist nendib, et “vana hea Inglismaa on täpselt selline kui ma ette kujutasin”.

Kui kavas ei olnud suurt muud kui kokteilibaarid ja ööklubid, lahkub külaline suure tõenäosusega sama mõttega, millega saabus – et London on maailma klubi- ja trendipealinn.

1862. aastast pärit väärikas Liberty kaubamaja müüb muuhulgas väärika vanaproua Vivienne Westwoodi rõivaid.

Ega selle vastu saa muud moodi, kui tuleb oma niigi tihedasse reisikavasse planeerida ka aeg mitteplaneeritud asjade tegemiseks – jätta näiteks üks pärastlõuna vabaks ja sõita metrooga mõnda põneva nimetusega peatusesse ja niisama ringi vaadata.

Suurepärane sissejuhatus teistsuguse Londoni avastamisse on Neil Gaimani geniaalne romaan “Neverwhere” (seni kahjuks veel mitte eestikeelsena), mille lugemise järel vaatate te ka Harrodsi toidusaale hoopis teistsuguse pilguga.

Kus aega surnuks lüüa?

Pargid – London on suurlinna kohta väga roheline ning suur osa sealseid parke on kõigile avatud. Need on mõnusad kohad jalutamiseks, inimeste vaatamiseks (kevadeks on peamine atraktsioon – paljaste säärtega miniseelikutes tüdrukud miinuskraade trotsimas – küll juba läbi) ja väikese pikniku pidamiseks.

Kaubamajad – Ükski ostureis pole täielik ilma Londoni imeliste kaubamajadeta. Harrodsi toidusaalid ja pompöösne sisekujundus, Harvey Nicholsi staaridest kliendid ja moodne luksus, Selfridgesi trendikad riided, Liberty vaateaknad ja fantastiliste mustritega sallid, Fortnum and Masoni moosid ja linased rätikud…
Kaubamajad on oluliselt vähem hirmutavad kui tuntud kaubamärkide butiigid, kuna seal on reeglina palju rahvast ja keegi ei pane tähele, kui te neid Gucci kotte või šveitsi kelli lihtsalt vaatate.

Barbican – See 70ndatel ehitatud hiiglaslik “kõik ühes” keskus on pisut teenimatult jäänud Londoni muude lõbustus- ja kultuuriasutuste varju. Teie aga ärge laske end konglomeraadi koledavõitu välimusest heidutada, kindlasti leiate mõne näituse, kontserdi, filmi või teatrietenduse, mis meeldib.

Spitalfield – Portobello turg on tänu Anu Samarüütel-Longi kangelaslikule teavitustööle juba pea iga eestlase Londoni-reisi osa. Kelle jaoks Portobello on aga liiga suur ja ülerahvastatud, proovigu hoopis Spitalfieldi. See turg on inimsõbralike mõõtmetega ja müüb samuti peamiselt riideid ja ehteid, pisut ka toitu ning muud pudi-padi.

Mahedikud – Need toredad puuvilja-, jogurti- või jäätisejoogid on tasapisi ka Eestisse jõudmas, aga päris igas kohvikus neid siiski veel ei pakuta. Võtke end kokku ja unustage filmid, kus ilusad inimesed, kohv käes, mööda tänavaid astuvad ja võtke hoopis üks smoothie: on tervislikum, maitsvam ja igatpidi lahedam.

Sinna, seal ja tagasi

Lennupilet Tallinn-London-Tallinn: Estonian Airi lennud alates 2900 kroonist, lisanduvad lennujaamamaksud.

Kaheinimesetuba hotellis: alates 1000 kroonist, Ritzi või Hiltoni tubade eest tuleb aga välja käia üle 5000 krooni.

Transport: päevane universaalne reisipass Travelcard, mis võimaldab sõita kõigi liiklusvahenditega, maksab 1. ja 2. tsoonis umbes 100 krooni, nädalase (pildiga) Travelcardi eest 1. tsoonis tuleb tasuda üle 400 krooni.

Kuigi metroo tundub reeglina kõige arukam valik, on seal üsna tihti midagi korrast ära: küll tuletõrjehäire, signaliseerimisprobleemid või rööbasteele heitnud inimene.

Lõunasöök: 100-1500 krooni inimese kohta. Jootraha on üldiselt hea mõte.