2013 | 2012 | 2011 | 2010 | 2009 | 2008 | 2007 | 2006 | 2005 | 2004 | 2003 | 2002 | 2001 | 2000 | Otsing | Reklaam |
Jaga:
 saada sõbrale  saada Twitterisse  saada Facebooki  printerisõbralik versioon
Eesti tüdrukuna kuumas Madridis

Tekst LIISBET LAMP
Fotod RAFAEL MIRALLES

Hispaaniasse minek on alati hea idee. Liisbet Lambi arust niivõrd hea, et ta otsustas minna ja jäädagi. Nii umbes aastaks – saamaks aru, kuidas see maa toimib. Asupaigaks valis ta Madridi, kus keel on puhtam, ja noh, see on ikkagi Madrid.

Siin elada on palju lihtsam kui sellest kirjutada. Ja teha on siin veel rohkem asju, kui suudate ette kujutada. Pelgalt toidust saab juba piisava elamuse.

Esimestel nädalatel keskendusingi peaaegu sajaprotsendiliselt söögile, ja mis siin salata, veinile. Algul olin kõigest siiras vaimustuses. Eriti kui mind kutsuti lõunale ekstsentrilise endistest restoraniomanikest vanapaari maakoju. Sõime viigipuu varjus, magustoiduks võõrustajate endi tehtud viigimarjajäätis.

Sain oma käega ka viigimarju noppida ja veinikeldrist pudeli tuua, mis olevat eriline au.

Pole näinud kohalikku, kes süüa tehes vähemalt korra ei mainiks, et vahemere köök on parim (mmm... dieta mediterránea!) Samuti ei ole raske leida inimesi, kes hea meelega seletaksid eksootilisele põhjamaalasele miks pata negra on maitsvaim sink maailmas. Seletus sisaldab detailset sigade elulugu. Muuhulgas kasvavad nad stressita karjamaal, isikliku karjasega – väga huvitav!

Kui sul on oma isiklik hispaanlane, kes kõike seletab ja igale poole viib (igaühel peaks olema oma isiklik hispaanlane, või mitu!), muudab see kogu protsessi võrratult lõbusamaks ja siis läheb ka veinidega valutumalt. Ei pea sugugi olema La Rioja, et hästi maitseks.

Ja restoranid. Andaluusia, galiitsia, argentiina, liibanoni, itaalia või jaapani, Hard Rock Café või suvaline lähim tapas-baar, mille külastamine võib osutuda meelierutavaks elamuseks – kasvõi ainult seltskonna pärast. Ja sa ei pea kellegagi rääkimagi, ka jälgimine on piisavalt põnev.

Teenindus on reeglina nii meeldiv, et ei tahaks kuidagi lahkuda. Mul on üks väike armas lemmikrestoran, mille omanik mind nimepidi teab ja iga kord musidega tervitab. Kui satun mööda kõndima ja ta mind aknast märkab, jookseb tänavale, et paar sõna vahetada ja pakib alati tüki šokolaadikooki kaasa.

Alustad Madridis, lõpetad Toledos
Isegi kui süüakse kodus, põigatakse enne kusagilt läbi või kogunetakse niisama, et võtta väike vermut või õlu ja mõned suupisted. Pole üldse võimatu, et kell kolm päeval Madridis alanud lõunasöök lõpeb 12 tundi hiljem Toledos.

Sul endal pole udust aimugi, kuidas sa sinna said. Enam pole see küll nii suur saavutus, kuna just avati Madridi-Toledo rongiliin, millega jõuab kaheksa euro eest kohale poole tunniga, edasi-tagasi sõit maksab kaksteist eurot.

Rääkides liiklusest: Madridis sõitmisega saaksin isegi mina, tuntud kui “keeran-nüüd-siin-ringi-kuigi-see-on-absoluutselt-keelatud” hakkama. Kui ikka väga ohtliku olukorra tekitad, saad paar vihast signaali, aga siiralt andeks paludes (väike käeviibutus) kaob tavaliselt pahameel ja taas valitseb suur sõprus.

Ühesuunalistel tänavatel võib keset teed seisma jääda ja poes ära käia, sest parkida pole kuhugi. Kõik ootavad kannatlikult, sest neil endal on vaja paari minuti pärast täpselt sedasama teha.

Aga kuidas saab tulla Madridi ja mitte keskenduda (kasvõi päevaks) kultuurile? Alustada tuleb seda päeva hommikusöögiga Café de Orientes – kohvikus, kus einestavad need kuulsad vanahärrad, kes käivad ringi näoga, nagu kuuluks pool Madridi neile. Suure tõenäosusega kuulubki.

Sel hommikul, kui mina seal viibisin, olid kohvikus põhiliselt küll ameeriklased, kes käivad samuti ringi näoga, nagu kuuluks terve Madrid neile, aga tegelikult kuuluvad neile ainult kohutav huumorimeel ja ärritavalt vali nasaalhääl.

Oli vist üks neetud hommikupoolik, sest croissantid olid külmad, värskelt pressitud apelsinimahl maitses nagu Mehukatti ning slaavi päritolu ettekandja ei suutnud ennast üheski keeles selgelt väljendada. Aga aknast paistis kuningaloss ja õhus oli piisavalt midagi ajaloolist ja erilist...

Hiljem väike jalutuskäik Palacio Reali aedades või miks mitte Retiros. Selleks tuleb ennast relvastada otsustavuse ning kannatlikkusega, sest hiinlased teevad mustkunsti, Shrek tahab pilti teha, erinevad piiksuvad asjad müüdud saada. Ilmtingimata ei pea ka Retirosse minema – on väiksemaid, rahulikumaid ja mõnede väitel ilusamaidki parke.

Ööelu alusta juba pärastlõunal
Pealelõunaks võiks määrata kokkusaamise Puerta del Soli kilomeetril null, see on klassika. Aga tegelikult on Puerta del Sol üks keskpärane koht, kus pole üldse tore ja pigem tasub minna kunsti nautima. Prado, Reina Sofia, Thyssen-Bornemisza muuseum – tahaks igale poole minna aga see on piisavalt ajamahukas ettevõtmine.

Liiga vara pole loomulikult mõtet kuhugi minna – selle eest pole vist vaja hoiatada. Aga valikuid on liiga palju. Üks kuulsamaid on ööklubi Kapital (“Kui Kapitali tuled, ära unusta Madridi külastada”), aga hea ilmaga kogunetakse lihtsalt tänaval, viimasel ajal Chueca linnaosas.

Hiljuti oli see natuke kahtlane paik, aga nüüd on sinna elama asunud gayd ja kõik muutub järjest trendikamaks.

Tänaval meeldib pidutseda ka Lõuna-Ameerikast pärit elanikkonnal. Nädalavahetustel suletakse näiteks üks tee, kuna eriti ekvadorlased (kui mu mälu mind alt ei vea) tulevad autodega, keeravad muusika kõvaks ja teevad olemise mõnusaks.

Võimud sulgevad tänava ettekäändel, et nädalavahetusel tahavad inimesed seal jalgratastega sõita. Kahjuks pole ma kunagi vaatamas käinud, kas keegi seda ka teeb.

Hea valik on kindlasti ka suvaline baar näiteks Calle Huertasel. Suure tõenäosusega mängib taustaks flamenco-rumba-jazzi segu või flamenco-mille-iganes segu. Keset ööd kihab elu samamoodi nagu päeval ja juhtuda võib kõike.

Reeglina küll mitte midagi ebameeldivat ja isegi üksikul naisterahval on turvaline ringi liikuda, ehkki taksot on võimatu saada. Hispaanlane ise tavaliselt sellistesse turistikohtadesse ei lähe, pigem püsib kusagil oma kodu lähedal.

Üldistamine on vägivaldne ja üldse mitte tänuväärne, kuid kahjuks vältimatu tegevus. Niisiis – üldiselt on hispaanlane endaga väga rahul. Suure tõenäosusega on ta vaimustunud oma isikust, oma valmistatud toidust, maast ja sõpradest, kellega koos lõbusalt aega veeta.

Eestist ei teata tavaliselt midagi ja kui hispaanlasele mõne eestlasega kohtudes selgubki, et päris tore on juttu rääkida ja see pisike maa tundub põnev, siis võib juhtuda, et ta guugeldab küll, aga ilmselt arvab järgmine kord ikka, et oled Lätist.

Praegu ollakse ka natuke tundlikud, kuna Kataloonia ja Baskimaa põhjustavad rohkem peavalu kui tavaliselt, nii et jalgpalli vaadates lehvitatakse rahvuslippe innukamalt. Fernando Alonso on endiselt jumal.

Huvitav, kas kunagi tegelikult ka aru saan, kuidas siin elu käib? Aga nautida saan ja lausa pean seda kõike nautima sellegipoolest.


Kas leidsid sellelt lehelt, mida otsisid?
JAH
EI