Tekst TOOMAS H. LIIV

Mõned külastatud paigad jäävad meelde kuulsate hoonete või väärikate muuseumidega, teised kontserdi või karnevaliga, kolmandad lasuursinise merevee ja inimesi täis valge liivarannaga. Sõna “Kuveit” toob aga Toomas H. Liivi silme ette eelkõige rea mälupilte sealsetest inimestest.

15. jaanuari hommik, kell kuus Müncheni lennujaamas. Mul on selja taga 15 tundi lendu ja ainus, mida sel hetkel soovin, on suur tugitool ja tass musta kohvi. Saan mõlemad, ja otse tugitooli vastas näitab seinateler Euronewsi. Ühel adumatul hetkel ilmub ekraanile punane liikuv tekstiriba, mis teatab Kuveidi emiiri šeik Jabir al-Ahmad al-Jabir Al Sabahi lahkumisest.

Avan sülearvuti, sisenen Vodafone wifisse, guugeldan õiged ingliskeelsed formuleeringud ning panen oma Kuveidi sõpradele kaastundeavaldused teele. Klassikalist englishit oskamata on ju suhteliselt raske kaastunnet avaldada – eriti inimestele, kellest enamik on ülikoolihariduse saanud USAs või Inglismaal.

Kümme minutit hiljem maandub minu postkastis esimene vastus. Araablased on varajased ärkajad – minarettidele asetatud kõlarid kutsuvad esimesele palvusele juba enne päikesetõusu. Nii ongi kella kuueks-seitsmeks juba kohv joodud ja arvuti käivitatud. Varajast tõusmist ja hilist magamaminekut kompenseeritakse päevase lõunaunega.

14. märtsi hommikul saan esimesed kaastundeavaldused president Meri lahkumise puhul samuti just Kuveidist. Minu jaoks oli kaastunde avaldamine loomulik, kuna kaks mu sõpra on lahkunud emiiri vennapojad – neile aga sellepärast, et ma olen eestlane ja Lennart Meri oli meie president. Riik = rahvas. Valitseja on rahva isa.

Kuveit on mikstuur äärmisest rikkusest ja äärmisest tagasihoidlikkusest. Ehkki Kuveidi naftavarud on maailmas suuruselt kolmandad (esimesel kohal on Saudi Araabia ja teisel Iraan), hakkas rikkus naftadollarite näol riiki voolama alles 1950. aastatel. Nii on enamikule inimestele, pangaarve nullide arvust sõltumata, omane lihtne ja sõbralik käitumine.

Šeikidel pole kombeks enda peale meeletult raha kulutada või losse ja autosid koguda. Muidugi elavad nad luksuslikult, aga näiteks annab “riik” kõigile kuveitlastest noortele “laenu” maja ostmiseks, mis siis laste sündides järk-järgult kustutatakse.

Termin “šeik” (ingl shaikh, naissoost shaikha) tähendab Kuveidis, samuti Araabia Ühendemiraatides, Bahreinis ja Omaanis kuningliku perekonna liiget. Austusavaldusena kasutatakse seda ka muude, eelkõige vanemate inimeste suhtes ning erilise lugupidamise avaldusena ka võõramaalaste poole pöördudes.

Tööpäeva hilisõhtu pealinna Al-Kuwayti elurajoonis. Majade laiad, kahe poolega uksed on avatud otse sooja sumedasse öösse. Läbi avauste on näha diivanitel ja vaipadel külitavaid, istuvaid, suitsetavaid, teed joovaid, jutustavaid ja häälekalt naervaid valgetes rüüdes mehi.

Astume sisse Mohammedi juurde, kes on mu sõbra Sabahi sõber. Oleme Kuveidis koos kolleeg Keviniga. Enne Mohammedi juurde minekut küsime Sabahilt – kas meil ikka sobib niimoodi, kutsumata, “võõraste juurde” külla minna? Äkki pererahvas tunneb end kahe eurooplase juuresolekul ebamugavalt?

Vaade pealinnale Al-Kuwaytile ja Iraagi invasiooni järel püstitatud Vabaduse tornile.

Sabah Sabahhide suguvõsast, kes peab Al-Kuwaytis elektroonikaäri (“mida ma muidu oma ajaga peale hakkaksin?”) selgitab meile kannatlikult: esiteks on tema sõbrad ka tema sõprade sõbrad. Ja teiseks – igale divanijale võib vabalt sisse astuda iga meesterahvas, kes näeb tänavale avatud ust.

Just nimelt mees, sest divanijad on ainult meestele mõeldud kohtumised, kus arutatakse nii olukorda riigis ja maailmas kui ka sõlmitakse tegelikud ärialased kokkulepped (unustage steriilsed nõupidamisruumid, kuigi ka need on igas korralikus Kuveidi firmas olemas!). Kokku leppimine toimub vabas vormis, teed ja kohvi juues ning mõnusalt diivanil külitades. Paljaste varvastega.

Eeldatakse, et iga mees korraldab oma kodus divanijasid kindlal nädalapäeval ja vähemalt korra nädalas. Kui tunnete vähemalt üht kuveitlast, tutvute nädala jooksul eri divanijadel paljude inimestega, kes soovitavad teile üha uusi kontakte, ja nii on võimalik jõuda kelleni tahes Kuveidi ühiskonnas. Kusjuures fraas “helista mulle, kui peaksid kunagi abi vajama” just seda tähendabki.

Sõna divanija tuleb aga loomulikult diivanist, mis araabia keeles tähendab nii isteaset kui ka valitsuse residentsi. Eeldatakse, et mees käib divanijal vähemalt kaks korda nädalas, muidu hakatakse teda erakuks pidama. Kiired töö- või äriasjad ei ole vabanduseks – sest just nimelt divanijadel aetaksegi äri!

Minu esimene reis Kuveiti langes 9/11 järgsele ajale, mil kõigil divanijadel peeti emotsionaalseid vestlusi toimunu üle. Arvamused, kes on pätt ja kes on superman – George või Osama – ulatusid äärmusest äärmusse. Austusest külaliste vastu inglise keeles. Ja araabiakeelsetelegi emotsioonipursetele järgnes kohe vabandus ja tõlge.

Kuveitlaste suhtumine ameeriklastesse on ambivalentne. Ühelt poolt on selge, et USA sekkumiseta pärast Iraagi sissetungi 1990. aastal poleks praegu mingit iseseisvat Kuveidi riiki. Ka on enamik rikkaid kuveitlasi saanud oma hariduse just USAs.

Samas tunnistatakse, et ühendriigid kaitsevad neid pragmaatilistel kaalutlustel (nafta) ega olda õnnelikud riigis paikneva võõrväe üle.

Aga tagasi divanijale. Nagu öeldud, on see vaid meeste üritus. Divanijatoas võivad külalistega suhtlemas käia ka majaperemehe pojad (sõltumata vanusest) ning murdeea-eelsed tütred, kuigi viimane pole nii tavaline. Pigem naeratavad tüdrukud lävepakult ja kaovad siis oma mänge edasi mängima.

Poisid tulevad, kallistavad ja suudlevad sind mõlemale põsele, nagu Araabias kombeks. Külalised teevad sedasama, keegi ei tee väljagi, kui poisid jäävad “onude” juttu kuulama, sest just nii õpitakse. Teisalt: nagu kõikjal Araabias, pole kombeks vanemate inimestega vaielda ega neid avalikult parandada, isegi kui nood eksivad.

Naistel on omad kohtumised – sõbrannad kutsutakse külla hommikupoolikul, maja nn naistepoolele ning näkitsetakse kohvi ja küpsetisi. Kuna osa naisi käib tänaval maskiga ja toas ilma, siis võivad sel ajal naistepoolel lisaks tütardele olla vaid poisid, kel pole murdeiga alanud.

Majad on Kuveidis suured: vähemalt paari-kolmekümne toaga ja kümmekonna teenri-teenijaga, kes enamasti pärit Indiast, Pakistanist või Bangladeshist. Avalikku majapoolde kuuluvad otse tänavale avanev divanija-tuba, külalistetuba ja söögituba. Kööki on asja vaid teenijatel ning ülakorrus on pererahva päralt.

Telefonikõne. Tundmatu number. Aktsendiga hääl hüüab “hellõu braver, hau aar juu?” Selgub, et see on Faisal, kellega olen vaid paar nädalat tuttav olnud. Sel hetkel arvan, et minu “vennaks” kutsumine (valge ja uskmatu nagu ma olen) on osake selle naljavenna omapärasest araabia huumorist.

Tegelikult on vastupidi. Araablaste jaoks on äriajamine, poliitika, nagu ka mis tahes muu töö, eelkõige protsessi nautimine, mitte tulemuse (kasumi) taotlemine. Kuigi ka kasumist ei öelda muidugi ära. Ning bizniz põhineb ainult sõprusel. Ja sõprus iseenesest tähendabki suhtlemisprotsessi nautimist. Seda tehakse 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas – sul ei saa olla mingeid vabandusi.

Minu kuveidi sõbrad ulatuvad oma maailmavaatelt ühest äärest teise. Üks vend kannab valget rüüd dišdašat, on tõsiusklik ja laskub palvelekutse kõlades põlvili, olgu ta siis kodus, kontoris, riigiasutuses või tänaval. Teine vend kannab teksasid ja t-särke, jumaldab burbooni, vaatab ilusaid naisi ja taevakanaleid ning imetleb lahtisi autosid.

Kohtudes vennad kaisutavad teineteist ning räägivad elust, perekondadest, tööst ja kõigest muust. Kumbki ei hakka teisele oma maailmavaadet peale suruma, sest küllap on Allah tahtnud, et nende eluteed on niimoodi kujunenud. Ehk kismet ehk araabia keeles saatus. Kusjuures mõlemad on õppinud USAs ning näinud piisavalt palju välismaailma.

Raamatutes ja filmides kultiveeritavatest stereotüüpidest lähtudes üllatab, et ka selle tõsiusklikust vennaga saab arutada kõiki maailma asju. Araablastele ongi omane, et sõpradega võib rääkida kõigest, tõepoolest kõigest. Oleme Sabahiga tundide viisi filosofeerinud nii Koraani tekstide tõlgenduse kui ka seksi üle. Kusjuures seksiteema tekitab temas märksa vähem piinlikkust kui mõneski kaaseestlases.

Araablane räägib sõbrale kõigist oma pereprobleemidest, kaasa arvatud näiteks laste kooli- ja käitumismured. Vastu ootab ta sinupoolset nõuannet (mida ta tõsiselt aktsepteerib) ning usaldust. Sina pead jagama temaga oma elu samal määral nagu tema sinuga – ehk siis kuni pangaarve, pärilike haiguste ja magamistoa probleemideni välja.

Tüüpiline eesti mees ei kirjuta oma äripartnerile ärikirjas, et tema poeg sai koolis eile kaks viit, aga millegipärast ka ühe kahe, ega arutle, kuidas seda probleemi lahendada. Kardan, et tüüpiline eesti mees isegi ei huvitu kõigist oma laste probleemidest. Aga mina saan vähemalt korra nädalas teada, millised on Abdullah’ edusammud araabia keeles ja kuidas lahendab Mohammed oma suhtlemisprobleeme kaaslastega.

Sama avameelselt arutatakse ka pereliikmete haigusi ning isegi vaimse tervise probleeme. Ainus, millest kuveidi mees heameelega ei räägi, on tema enda tervis. Kui küsin Faisalilt (kolmandalt sõbralt) telefoni teel, miks ta nii sageli nädalaks ära kaob ja telefonil on vaid automaatvastaja, väidab ta, et käib puhkusel – “ma ei pea ju tegelikult töötama, tead ju”.

Alles hiljem, kui kõik on läbi, saan teada, et Faisali “puhkused” viisid teda ühe Berliini haigla radioloogiapalatisse. Kui palusin teisel sõbral selgitada, miks Faisal oma haigusest ei rääkinud, vastas too: “Alati on võimalus – Allah teab – et haigus pöörab paremuse poole. Seega, milleks sõpra ilmaaegu muretsema panna?”

Kuveidi sõbrad peavad mind metsikult “läänelikuks” ja vabameelseks, aga tunnistavad, et just erinevas maailmanägemuses ja selle erinevuste põhjuste üle arutlemises ongi suhtlemise võlu. Ehk nagu ütleb Sabah: “Meie käitume Euroopas teie reeglite kohaselt ja teie käitute Araabias meie reeglite kohaselt. Siis on kõik rahul.”

Juulipäev suvel 2004 Tallinna lauluväljakul. Pühapäev vist. Käimas on laste laulupeo teine kontsert. Mu sõber Faisal on lummatud, et midagi sellist on maailmas üldse olemas ja palub endale laule tõlkida. Äkiline tugev vihmahoog sunnib inimesi vihmavarje avama. Sama teeb ka Faisal, ent sirutab selle mitte enda, vaid kõrval seisvate rahvariides pisitüdrukute kohale.

Nagu kiired autod, on ka jetid kohalike seas populaarsed. Rannapuhkus veedetakse siiski liberaalsemates paikades..

Valdur ja Maie arvavad Araabia kohta, et seal sunnitakse kõiki naisi näokatetega käima ja et naised on meeste jaoks vaid seksilelud ja koduorjad. Tegelikult kehtib näokatte kandmise reegel reegel (fatwa) ainult Saudi Araabias – mujal ei sõltu näo katmine või katmata jätmine moslemi usust, vaid perekonna traditsioonidest.

Al-Kuwaytis võib tänaval ja kauplustes näha nii teksades ja läänelikes toppides kui ka traditsioonilises pikas mustas rüüs ja näokattega naisi. Kusjuures viimane varieerub õrnast hõredast pitslinikust või näo alapoolt katvast mustast maskist kuni tiheda musta võrguni.

Naised käivad koos meestega ka restoranis, ent kui seltskonnas on vaid naised, siis paigutatakse nad rahulikus eraldatuses asuvasse naiste sektsiooni. Söömise ajal tõstetakse näokatte äär toidu manustamiseks üles ja lastakse siis jälle alla.

Näha võib ka töötavaid naisi (pangas, poes või suurfirmas), aga enamasti on selle põhjuseks naise enda soov, mitte perekonna rahamure. Pere toitjaks on siiski mees ja kuna lapsi on palju, jätkub naisel teenijatest hoolimata koduski tegemist.

Kui moslemi mehed võivad abielluda ka kristlasest või juudist naisega – tegelikult on ju vaid üks jumal, keda esindasid erinevad prohvetid – siis moslemi naise võtmiseks peab kristlane ise usku vahetama. Nimelt võtab laps üle isa religiooni.

Tean mitut araablasega abiellunud eesti tütarlast, kes on oma eluga rahul. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, aga lihtsaim viis tulevaste probleemide vältimiseks on abieluleping, mis sätestab mõlema poole, aga ka nende vanemate õigused ja kohustused. Näiteks, et mehe vanemad ei hakka naist käsutama vms.

Aga tagasi lauluväljaku juurde. Hoolimata Valduri ja Maie stereotüüpidest õpetatakse araabia poistele pisikesest peale, et naisi ja eelkõige ema tuleb austada. Ehkki suhted vastassugupoolega on äärmiselt piiratud, kandub see austus edasi kogu elu.

Koduse majapidamise otsuseid teeb enamasti naine, ning vähemalt liberaalsemates perekondades ei tunne nad ennast kuidagi piiratuna. Mis aga puutub näokatetesse, siis on mitugi araabia naist mulle tunnistanud, et nad tunnevad end tänaval ilma selleta nagu puritaanid nudistide rannas (minu võrdlus, mitte nende oma).

Paraku peavad nad kas või Euroopas reisides näokatteta olema, et mitte tekitada ebaterveid emotsioone.

Kõnnin Al-Kuwayti rannapromenaadil maailmakuulsate Kuwait Towersite lähedal, mille loojateks 1979. aastal olid rootslane Sune Lindström ja tema taanlannast abikaasa Malene Björn. Küsige, kui tahate, miks lasksid kuveitlased võõramaalase, võõrausulise ja pealegi naisterahva looma midagi, mis pidigi kujunema riigi üheks sümboliks?

Vana ja uus: iidne puulaev, milletaolistega vanasti kaupa veeti ning taga pealinna üks sümboleid Kuwait Towers.

Kuveidis puudub meelelahutus selle euroopalikus mõistes. Kinodes näidatakse põhiliselt Bollywoodi filme, teatreid on üks ja muuseumid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Suhtlemine on keskendunud kodudesse ning restoraniõhtutesse. Nagu kogu riik, on ka restoranid alkoholivabad.

Noortele tungib aga paratamatult peale Ameerika popkultuur. Ehkki moezhurnaalid ja bikiinireklaamid jõuavad Kuveidi poelettidele pärast jämeda musta markeriga tsenseerimist, copy by copy, on taevakanalid kõigile kättesaadavad.

Tõsi küll, internet käib läbi ainsa serveri, mis obstsöönsetele materjalidele ligipääsu blokeerib. Ka Delfi esilehele ei pääse, kui seal esineb sõna “seks”, olgugi eesti kujul. Nii võibki näha ilusaid mustasilmseid noori soojadel õhtutel ilusate lahtiste autodega mööda Al-Kuwayti rannapromenaadi kruiisimas ja Kuwait Towersi lähedal pargis jalutamas.

Ikka poisid ja tüdrukud siivsalt eraldi. Kohtutakse ka ostukeskustes, mis on nii noorte kui perede meelis-ajaviitekohad: kümneid poode ja palju erinevaid kiirtoidurestorane.

Enamik kuveitlasi tunneb hästi Euroopa kultuuri ja ajalugu ning veedab võimaluse korral aasta kolm kuumemat kuud Euroopas. Mitmel mu sõbral on majad või korterid Saksamaal, mõne väikelinna lähedal mägedes. Eelistatakse paiku, mis on paaritunnise sõidu kaugusel ostukeskustest ja lõbustusparkidest. Pere on parim, teadagi.

Vähem tuntud on fakt, et kuveitlased on paigutanud suure osa oma naftatulust Euroopa firmade aktsiatesse. Väidetavalt on Kuveidi kapital Rootsis investoriks number kaks (Soome järel) ning neile kuulub suur osa Ericssoni, Saabi jms aktsiatest.

Mu Kuveidi sõprade suhtumine rahasse on sama ükskõikne, nagu on ka nende elulaad suhteliselt lihtne – võrreldes filmides kultiveeritava kujutluspildi või Euroopa uusrikaste käitumisega. Raha on vahend väikeste elumugavuste ostmiseks ning seda kasutatakse ühtviisi vabalt nii enda, perekonna kui ka sõprade huvides.

Ja mis puutub usku või uskmatusse, siis mu sõbrad ütlevad: tähtis on see, et inimene üldse kellessegi või millessegi usub. Tegemist ei pea olema formaalse jumalaga, see võib olla ka mingi nägemus või suundumus, mis sulle teed näitab ja millele võid kahtluste tekkides toetuda. Nii et viisaankeeti täites ei maksa “religiooni” lahtrisse kirjutada “non-believer” ehk uskmatu.