Vaade Olümposele Dionist.

Tekst ja pildid ANU NIGESEN

Kummalisi tundeid tekitanud Eurovisiooni lauluvõistlus paneb Anu Nigeseni mõtlema väidetava “Balkani maffia” üle. Näitas ju seekordne konkurss eriti teravalt põhja- ja lõuna-eurooplaste maailmade erinevust.

Lisaks põhja- ja lõunamaalaste ajalooliselt tunnustatud erinevustele soovivad viimasel ajal ka türklased ja iisraellased end eurooplastena identifitseerida.

Kust siis algab ja kus lõpeb Euroopa, mille nimigi pärineb Foiniikiast, pärimuse järgi printsessilt, kelle härjaks muundunud Zeus Kreetale tõi?

Eelmisel aastal sõitsingi Euroopa juuri otsides kümne päevaga läbi Kreeka kirde- ning Türgi loodeosa. Tee viis Thessalonikist läbi Dioni, Vergina, Pella, Philippi, Dardanellide, Trooja, Pergamoni, Bursa, Konurlari ja Izniki (Nikaia) Istanbuli.

Alustades roomaaegselt magistraalilt Via Egnatia, mida mööda peeti ühendust impeeriumi idapoolsemate provintsidega, jõudsime legendaarse Siiditeeni ning rändasime radadel, mida mööda kulgesid Pühale Maale ristisõdijad.

Kultuurihuvilisele rändurile on see teekond tõeliseks maiuspalaks, pakkudes avastusi erinevate ajastute ja kultuuride pärandist. Samas oleks ettevõtmiseks mõistlik varuda rohkem aega – nii umbes kuu.

Siis jääks aega ka lõõgastumiseks ning tekiks võimalus põigata nädalakeseks mõnele kaunitest kreeka saartest – vahetusse lähedusse jäävad Samotrake ja Lesbos. Niisiis kogunesime Makedoonia pealinnas Thessalonikis, kust tegime retki ümbruskonda.

Thessaloniki: taassünni energiat täis linn
Thessalonikil on kuulsusrikas ajalugu ja tema suurepärane asukoht on olnud aluseks õitsengule nii antiikajal, hilisemate vallutajate roomlaste ja türklaste võimu all kui ka praeguses Kreekas, kus Thessalonikist suurem linn on vaid Ateena. Võib öelda, et Thessalonikis sündis tänane Türgi – tegu on Atatürki sünnilinnaga.

Öine Thessaloniki võttis meid vastu ehmatava linnapildiga: kõle, pime ja anonüümse hoonestusega. Hullem kui Lasnamäe. Hommikul kerkisid akende eest metallist päikesevarjud, lõunamaine elu valgus tänavaile ja linn omandas inimlikuma ilme.

Seda siiski mõningaste mööndustega. Hoolimata linna suurtest mõõtmetest on infrastruktuur väga tagasihoidlik: ei metrood ega toimivaid magistraale. Betoonkolosside vahel üllatavad uudistajat pisikesed bütsantsiaegsed kirikud.

Oma praeguse ilme sai Thessaloniki 20. sajandi algupoolel, mil toimus kaks tähelepanuväärset sündmust: 1917. aastal põles suurem osa linnast maha (peavarjuta jäi üle neljandiku elanikest) ning 1922 deporteeriti Türgist 1,5 miljonit kreeklast, kellest suur osa asus elama Thessalonikisse.

Toonased linnaisad langetasid mitu arukat otsust – linn sai euroopaliku põhiplaani, mis toetas edasist kiiret kasvu ning samal ajal keelati ehitustegevus sadamaveersel alal, kus arvati asuvat roomaaegne linnasüda.

Edasine areng enam nii roosiline ei olnud. 1950.-60. aastatel toimunud teine plahvatuslik kasvulaine tekitas tänase kaootilise linnaruumi. Tühjaks jäetud roomaaegsel linasüdamel läks paremini ja tänaseks on sealt välja kaevatud Rooma keisri Galerius Maximianuse palee jäänused (2. saj eKr).

Muide, tänavu alustatakse Thessalonikis metroo ehitamist. Tulevikus soovib linn korraldada maailmanäitust ning oodata on, et sellest hallist, kuid väärikast linnast saab moodne metropol.

Külaskäik kuningate haudadele
Thessaloniki vahetusse lähedusse jäävad Kreeka kõrgeim mägi Olümpos (2919 m) ning Makedoonia kunagine pealinn Vergina, millest hiljem sai kadunud impeeriumi kuningate nekropol. Lähedale jääb ka suurima makedoonlase, Aleksandri, sünnikodu ja lapsepõlve mängumaa Pella.

Olümpos tervitas meid vihmahoogudega, mis meie teejuhiks olnud kohaliku arheoloogi sõnul on geometeoroloogiline eripära (või siis kunagiste jumaluste kapriisid?).

Nõnda olid mäe lumised tipud tavapäraselt pilvedesse peidetud ning pärimus kristall-lossidest, milledes vanade kreeklaste uskumuse kohaselt elasid 12 peajumalat, oleks sama hästi võinud olla reaalsus.

Mäe jalamil asuvas Verginas suurt vaadata ja avastada pole, ent ajalooliselt väärikas ja oluline on see koht siiski – tõenäoliselt puhkab just siin Aleksandri isa Philippos II. Muide, makedoonlased uskusid, et nende riik püsib seni, kuni kuningad maetakse Verginasse. Meenutage, kuhu maeti Aleksander ja mis sai tema riigist?

Basiilika varemed Philippis. Siin seisis üks tähelepanuväärsemaid varakristlikke kirikuid, millele võrdseid võis leida vaid Konstantinoopolis. Seegi annab tunnistust Philippi kunagisest hiilgusest ja erilisest positsioonist.

Need on Trooja müürid. Linna kaevas välja sakslane Schliemann. Tegu oli vastuolulise arheoloogiahuvilisega, kelle tegevus hävitas rohkem kui päevavalgele tõi. Samas usuksime ilma Schliemannita ilmselt tänaseni, et lugu Troojast on muinasjutt. Mõned teadlased arvavad seda siiani. Kolm aastat tagasi tõid Tübingeni ülikooli korraldatud kaevamised päevavalgele jäljed võimalikust suuremast linnast – Achilleuse-aegsest. Leiti jälgi ka lahingust. Muinasjutt on muutumas aina enam reaalsuseks.

Pella külastus jäi põgusaks, heitsime pilgu itta mere suunas ning nägime enda ees vaadet, mis inspireeris Aleksandrit rajama läbi aegade suurimat ja mõjukaimat riiki.

Meie järgmine peatuspunkt oli Philippi. Linn, mille asutas Aleksander Suure isa Philippos II 365. aastal eKr, et haarata kontrolli ümbruskonna kullakaevanduste üle.

Pärast Makedoonia kuningriigi lan-gust kaotas linn oma positsiooni, kuid jättis jälje annaalidesse seoses võimuvõitlusega Roomas pärast Caesari tapmist.

Juliuse suuna jätkajad Marcus Antonius ja Octavianus (hilisem keiser Augustus) pidasid just siin maha otsustava lahingu Marcus Junius Brutuse ja Cassiusega aastal 42 eKr. Viimatimainitud vabariigi pooldajad said hävitava kaotuse osaliseks.

Aastal 49 või 50 pKr jõudis siia apostel Paulus. Ühes temaga saabus meie kodumandrile uus ajajärk: alguse sai kristlik Euroopa, väärtussüsteem, mille järgi me end täna identifitseerime.

Paulust nuheldi kaigastega ning pisteti vangikongi. Kuid ta pääses – maavärin purustas vangimaja. Tema kohalolek täitis oma eesmärgi, sest jõudsalt hakkas kasvama uus kogudus ning kohalik pärimus seostas just temaga linna õitsengu 5.-6. sajandil.

Philippi mõjukus oli võrreldav Thessaloniki ja Konstantinoopoliga, ent alates 7. sajandist tabas linna langus ning tänaseks on siin vaid laisas rütmis toimetav asula.

Traakia – kummaline puhver
Teekonda itta jätkus läbi Traakia. See on kummaline ajalooline puhverpiirkond, mis tänaseks jaguneb Kreeka, Bulgaaria ja Türgi vahel ja piirneb kolme merega: Musta mere, Egeuse mere ja Marmara merega.

Muistsed traaklased paistsid silma sellega, et erinevalt naabritest ei pidanud nad riiklust vajalikuks, olid eriti sõjakad ning eelistasid linnade asemel elada külades.

Kreeklased pidasid neid loomulikult barbariteks. Naisedki olid sõjakad: pärast mehe surma peeti omavahel maha võitlus (neil oli polügaamia) ning võitja sai au osaliseks – ta sooritas enesetapu ning maeti mehe kõrvale. Kuulsaimad traaklased on näiteks õnnetu Orpheus ja kange Spartacus.

Pärast V sajandit pKr sattusid barbaarsed traaklased tuhande aasta jooksul kord bulgaarlaste, kord Bütsantsi impeeriumi võimu alla, kuni Ottomanide tulekuni, kes nad viieks sajandiks lõplikult alistasid. 20. sajandi sõdade järel jagati Traakia kolme riigi vahel, kuid siiani on säilinud tema eripära.

Dardanellide väin eraldab (või ühendab) Euroopat ja Aasiat samamoodi nagu Bosporus. Antiikajal

tunti väina Hellespontose nime all, mis tähendas Helle merd. Mitte meie võluvat presidendiprouat, vaid argonautide looga seotud noorhärrat, ning väin ongi tema viimseks puhkepaigaks.

Aasiasse on siit vaid 1,6 kilomeetrit, mistõttu on sellel kitsukesel veekäigul ajaloos oluline roll. Asutasid ju troojalased oma linna siia lähedale just selleks, et tagada kontroll väärtuslike kaupade liikumise üle.

480. aastal eKr ületas Dardanellid pärsia valitseja Xerxes, ehitades selleks kaks silda. Esimese silla hävitas torm ning Xerxes ei saanud jätta oma viha loodusjõudude vastu välja valamata.

Merd tabas 300 piitsahoopi, mida saatsid sõnad, mis on meieni jõudnud ajaloolase Herodotuse vahendusel: “Sa soolane ja mõru väin, sinu peremees karistab sind enda haavamise eest. Kuid Xerxes ületab sind, loaga või loata.”

Dardanellid. Väina on läbimas NATO allveelaev. Kui Türgi Euroopa Liitu pääsemise teemal käib tuline debatt, siis NATOga oli lugu lihtsam: külma sõja aegsed jõujooned tegid Türgist oodatud liikme. Poeet, vabadusvõitleja ja õilishing Lord Byron ujus siit üle väina.

Kreeka-Türgi vaheliste suhete iseloomust räägib meie piiriületamise viis. Kui reisikorraldaja püüdis meile Thessalonikist bussi Istanbuli järele tellida, siis bussi üle piiri ei lastud, leides põhjenduseks totra pisiasja: meie reisiliste nimekiri on muutunud (mõned lahkusid Istanbulist lennukiga).

Siin asus Pergamoni altar kuni 19. sajandini. Siis tassisid sakslased Berliini kõik, mis sellest alles oli jäänud. Sealses Pergamoni muuseumis (alumisel pildil) saab sellega lähemalt tutvuda.

Üle teise silla marssisid pärslased Euroopasse, kuid kaotasid siiski kreeklastele sõja. See oli üks ajaloo kriitilisemaid aegu – võimalik, et isegi nimetus “Euroopa” oleks teistsuguse lahenduse korral meile täna võõras.

Dardanellidega on seotud ka Winston Churchilli algatatud ebaõnnestunud sõjaline aktsioon, mille tagajärjel hukkus kokkuvõttes ligi pool miljonit meest. Türklaste poolel oli see esimeseks suureks võiduks noorele sõjaväelasele Mustafa Kemalile, kes on tuntud ka kui Atatürk ehk “türklaste isa”.

1936. aastast siiani kehtiva konventsiooni põhiselt on Türgil tänaseni õigus mitte-Musta mere äärsete riikide osas siin laevaliiklust piirata. Dardanellide teisel poolel asubki Trooja. 334. a eKr saabus üle Dardanellide siia Aleksander Suur, kes võidis oma emapoolse esiisa Achilleuse hauakivi õliga ning jooksis seejärel koos kaaslastega alasti selle ümber, järgides vana tava. Ta ütles, et Achilleus oli õnnelik inimene, sest tal oli hea sõber eluajal, ja hea poeet, kes jäädvustas tema mälestuse, kui ta oli surnud.

Pergamon – Bergama mõtisklejate linn
Väike-Aasia ehk Anatoolia on läbi aastatuhandete olnud ihaldatud paik elamiseks: siinne kliima on meeldivalt pehme, loodus imekaunis ning logistiline positsioon mere läheduses on suurepärane.

Neil lihtsatel põhjustel on siin piirkonnas tekkinud ja kadunud hulgaliselt erinevaid riike ja kultuure. Üheks selliseks oli kunagine hellenistlik Pergamoni (linn)riik Müüsias, 16 km Egeuse rannikust.

Mitu põlve valitsejaid paistis silma arukuse ja suuremeelsusega, luues tingimusi kogu piirkonna arenguks. Siin asus antiikmaailma suuruselt teine raamatukogu Aleksandria järel. Kui Ptolemaiosed katkestasid papüüruse ekspordi, et tagada enda monopoli, leiutati just siin pärgament (pergaminus).

Linna lähedal oli tolleaegne moodsaim sanatoorium – Asclepion, pühitsetud tervisttoovale jumalusele Asclepiusele. Tervisehädadega patsiendid said siin võtta pühitsetud vee vanne ja muid meeldivaid protseduure kaunites ruumides ja looduses.

Meie reisi kõige erilisemad hetked möödusid väikeses külakeses mägede vahel Bursa lähedal – kohas, mis kunagi jäi Suure Siiditee äärde. Siin on veel alles sajanditevanused kombed. Küllap mitte kauaks, sest külaelanikud püüavad tööd leida linnas või rikkas Euroopas. Majad ehitatakse moodsa aja nõuete kohaselt ümber ja küla muutub aegapidi tavaliseks ülesvuntsitud suvituskohaks.

Kaugelt tulnud külalistena majutas meie türgipoolne reisijuht (kes siit pärit oli) meid oma pere väärikasse härrastemajja nimega Pasha Konagi. Perenaiseks oli seal tema ema, kes koos abiks oleva külanaisega pakkus suurele hulgale külalistele tõelist ottomanide külakosti.

Viimane sepp ja viimased koduleivad
Elu külas on koondunud “peatänava” äärde, mida ääristavad elumajad. Kui me õhtul jalutuskäigule läksime, ümbritsesid meid korraga kõik küla lapsed. Kuid nad ei tulnud sugugi almust paluma, vaid soovisid siiralt meiega suhelda ja näidata, mis nende külas toimub.

Eriline väärtus neile oli saada pildistatud koos sõpradega ja väikesete õdede-vendadega. Pisikesi võtsid kõik kordamööda sülle ja sättisid end kaamera ette.

Nägime viimast külaseppa, vana meest, kes on nõus öisel ajal üles tõusma ja parandama katkenud lambaketi. Õpipoissi tal enam polnud… Kadumas oli ka leivaküpsetamise traditsioon – varem oli igal perel hoovi peal oma leivaahi, nüüd on neid järel veel vaid mõned.

Lahke külarahvas kutsus meid ka oma arhailisi elamisi kaema. Esimesel korrusel oli suurem tuba, kus sai istuda väikese pliidi ümber. Teisel korrusel olid magamistoad, kus päevaks rulliti kokku madratsid ja paigutati seinaniššidesse – mälestus kunagisest nomaadielust.

Siin on säilinud jäljed kõikidest varasematest kultuuridest ning soovi korral on need kõigile loetavad. Näiteks Konurlari lähedalt välja kaevatud Karaca Ahmet Pasha karavanserais – kindlustatud kaubahoovis.

Hoone on laotud kividest, mis pärinevad omakorda varasemate aegade ehitistest ja seega on mälestusmärk siinsetele rahvastele – bitüünlastele, roomlastele, bütsantslastele jne.

Konurlari lapsed, kes lisaks grupipildile palusid end kordamööda ja ükshaaval pildistada ka Atatürki ausamba ees.

Erinevalt meie Kihnu saarest ei kuulu see küla UNESCO kultuuripärandi nimistusse, kuigi oleks seda väärt. Atatürki unistus on lõpuks ka siin täitumas – Konurlar on nihkumas lähemale Euroopale.

Enne Konurlari jõudmist olime peatunud ka Bursas, Ottomanide esimeses pealinnas ja kuulsas Türgi siiditootmiskeskuses. Täiesti planeerimatult sai meile siin osaks elamus tõelisest türgi saunast.

Kui turismikeskustes võib sattuda turistidele kavandatud kenasse läikimalöödud hamami, siis see oli koht, kus käivad kohalikud ja mingit edevust ei esinenud. Meid võttis vastu kohalik naine (meestepoolel oli selleks loomulikult mees). Suhelda püüdsime viipekeeles.

Saunas käiakse enne palvust
Niipalju saime teada, et meie vastuvõtja on suure pere ema. Saime rätikud ja läksime end pesuks ette valmistama: istusime kuplialuses ruumis ja ammutasime sooja vett kopsikutega marmorvalamutest.

Seejärel algas pesu: tuli heita kõhuli soojale marmorlauale – esmalt küüriti sind seebita (kareda nuustikuga), kõrvaldades nahapinnalt kõik ebavajaliku, seejärel puhastati vahutava seebiga ning protseduuri lõpetas massaazh.

Tulemuseks oli eriliselt siidpehme ja puhas olemine – ihult, ent tundus, et ka vaimult. Sauna ei minda sugugi end lihtsalt küürima – see on enese puhastamine selleks, et minna mošeesse, et ihu oleks palves puhas.

Meie reisi sihtkoht enne Kreekasse tagasipöördumist oli Istanbul. Tänase Türgi suurim linn, ajalooline Konstantinoopol (kandes seda nime kuni aastani 1930), tõeline maailmalinn. Tänagi oluliselt tähtsam kui pealinn Ankara.

Kui küsida koolis õpilastelt, kust otsida täna Konstantinoopolit, satub enamik kimbatusse. Ent Konstantinoopol on juba omaette lugu ja väärib pikemat käsitlust. Seniks soovin teile põnevaid Euroopa-avastusi!

Kreeklased Egeuse idakaldal

Kreeklaste kolooniad Egeuse idakaldal hakkasid tekkima juba 3000 aastat tagasi (10. sajandil eKr) ning nende ühisnimetusena kasutati sõna Ioonia. Elutingimused (kaunis maastik, pehme kliima ning seiklushimu) kujundasid ioonlaste vaimsust ja kombeid. Just siit pärinevad filosoofid Thales, Herakleitos, Anaximander, Pythagoras ja teised.

Erinevalt idaimpeeriumidest, mis põhinesid ainult valitseja valgustatusel ja müstilistel religioonidel, püüdsid kreeklased uurida inimese võimalusi: püüdlus vabaduse ja koostöös loodava korrastatuse suunas seadis nad vastuseisu aasialike kommetega. Kui Aleksander Suur saabus siia pärslasi alistama, siis võeti teda vastu kui vabaduse toojat.

Kreeklaste rajatud alusele ehitasid oma impeeriumi ka roomlased ning imperaator Konstantinuse omanimeline linn ainult tugevdas kreeklaste pärandit. Kristlus, kuigi see algul vastandus hellenistlikule traditsioonile, muutus riigiusuks ning andis sellele oma näo.

10. sajandil olukord muutus: Väike-Aasiasse tulid idast seldzukid-türklased. Nad võtsid vastu islami ning hakkasid Bütsantsi impeeriumi provintse allutama. Kui Lääne-Euroopa ristisõdalased 1204. aastal Konstantinoopoli vallutasid, lõid nad nii tegelikult soodsad võimalused türklaste edasitungimisele läände.

Siiski on kreeka traditsioonid nii võimsad, et ottomanid vaatavad sellele austusega. Võib isegi väita, et islami vaimuelu on sellest olulisel määral mõjutatud.

Paljud kreeklased otsustasid uues olukorras siiski asuda elama Konstantinoopolisse ja see andis omakorda türklastele võimaluse oma positsioone kogu Egeuse idarannikul kreeklaste kõrval tugevdada.

Kõigele vaatamata elasid moslemiusulised türklased ja kristlastest kreeklased rahulikult teineteise kõrval ning need sajandid paistavad silma aktiivse majandusliku ja kultuurieluga.

18. sajandi lõpul elas siin umbes kaks miljonit kreeklast. Sajand hiljem (kui Kreeka mandril oli alanud rahvuslik liikumine iseseisvuse taastamiseks) tegutses siin 2300 kooli ja 2200 kirikut.

Olukord muutus dramaatiliselt seoses Esimese maailmasõjaga: Türgi astus Saksamaa poolel sõtta ning umbes 1,3 miljonit kreeklast lahkus siit põgenikena Kreekasse.

1922. aastal tegi Kreeka omapoolse ebaõnnestunud sõjalise katse piirkonda enda valdusesse saada, kuid vahepeal jõuliselt esile kerkinud Atatürki poolt antud vastulöögi tagajärjel said nad hävitavalt lüüa.

Maa-ala jäi Türgile ning riigist saadeti välja 1,5 miljonit kreeklast (veerand kõigist tol hetkel maailmas elanud kreeklastest). See oli nende inimeste isiklik tragöödia ja sellega lõppes ka hellenistlik traditsioon.

Deporteerimisega seotud haavad on mõlema rahva hinges siiani kinni kasvamata (ka kreeklased saatsid välja suure osa piiriäärsete alade türklasi) ning seda saab tunda ka võõras – piiriületus on väga sarnane situatsioonile, mida saab kogeda Venemaale sõites.

Kui võimalik, siis proovitakse jõudu ka füüsiliselt. Mäletate hiljutist traagilist vahejuhtumit, kus Kreeka ja Türgi hävituslennukid vastastikuse jõumängu käigus kokku põrkasid?

ANU NIGESEN