Tekst URMO KÜBAR

Millest räägivad viie rahva esindajad vihmasel päeval keset Victoria järve asuval saarel, kus hinnanguliselt on iga teine täiskasvanu hiv-positiivne? Eks ikka seksist.

Sajab peaaegu kogu päeva. Üldiselt meenutab Uganda vihmasadu – niipalju, kui seda detsembrist märtsini ja siis uuesti juunist septembrini kestval kuivaperioodil üldse esineb – lõunamaa temperamendiga inimest, kes käristab vihahoos ähvardusi räusates särgi lõhki, siis aga langeb sulle kaela ning tõotab nuuksudes sõprust surmani.

Samasugune on seni olnud ilm. Ühel hetkel ilmuvad – raksaki! – mustad pilved taevasse, järgmisel langeb vihm – müraki! – nagu läbipaistmatu sein alla, veerand tunni pärast paistab aga jälle päike ning janune maa tõmbab vee kähku endasse nagu Eno Raua Hirmuäratav Tolmuimeja. Endal süütu nägu ees: no kui oligi veidi pladistamist, maksab siis sellest suurt numbrit teha!

Tänane ilm käitub seevastu kui soomeugri suitsiidihaige: varahommikul veel selline “ei-ei, kõik on korras, lihtsalt olen veidi tujust ära” pilvisus, siis tund-tunnilt üha süngemaks muutuv taevas ning kui lõpuks viimane piir käes, et enam tõesti kannatada ei jõua, algab sadu – pikk, piinarikas ja lootusetu.

Eelmisel õhtul oleme jõudnud Victoria järve Ssese saarestiku keskusesse Kalangalasse. Oleme sõitnud kõigepealt paadipõhjas jahu- ja suhkrukottide vahel päikest võttes üle järve, löönud sadamas käega mõttetult kõrget hinda küsinud taksojuhi pakkumisele ning kõndinud kümmekond kilomeetrit läbi metsa ja külade, lehvitades sadadele lastele, kelle jaoks näib valge inimene sama jahmatav kui oleks, ütleme, sinine.

Kui siis poole kaheksa paiku hakkab pimedaks minema, hüppame möödasõitva veoauto kasti. Juuksed lehvivad soojas märtsituules, tähed säravad ja kuu ripub taevas nagu Alice’i Imedemaa irvik-kiisu naeratus. Ilus, ilus!

Kavatseme viimased reisipäevad pikutada valgel liival ning tunda banaane ja ananasse süües, kuidas ikkagi jõudeelu on see, milleks inimene loodi. Aga jah, see vihm…

Laagri teeradu mööda voolavad kõigepealt nired, siis joad ja lõpuks on radadest saanud ojad, kus taevast langev vesi järve suunas tormab. Telgid upuvad.

Kössitame välisöökla katuse all, joome teed ja sööme omletti. Meie – see tähendab kaht eesti rännumeest, saarel aidsiennetajana töötavat belglast Beryt, saksa politoloogiatudengit Annat, tema ugandalasest poiss-sõpra Richardit ning kaht Aafrikas rändavat roosapõsist taani tüdrukut.

“Probleem on siin selles,” süütab Bery järjekordse sigareti – muide, Sportsmani-nimelise –, “et Aafrika mehed ei tunne eelmängu!”

“See on tõsi,” noogutab Richard, ja Anna muigab.

Bery vehib suitsuga: “Kohalikud naised kasutavad isegi ürte, et oma tuppe kuivana hoida, sest siis on seksi ajal rohkem hõõrdumist ja mehel rohkem mõnu. Aga kujutate te ette, mis sest tupest niimoodi saab! Kui palju vigastusi!”

Munaroog siivsa taani tüdruku suus käib juba mõnda aega ringi ega taha alla minna. Liiga hea kujutlusvõime, mis muud.

“Minu missioon on neile rääkida, et eelmäng on tore! Et niimoodi on vähem vigastusi, seeläbi viiruse saamise risk väiksem ning,” Bery peab siin pedagoogilise pausi, “ühtlasi saab oma partneri suguelunditega lähemalt tutvuda ja vähemalt mõne haiguse ära hoida.”

Süüa või mitte süüa, näib Hamleti maa tütar endalt küsivat. Tema roosa jume on asendunud ebamäärase hallika näotooniga.

Anna räägib turtsatades, kuidas ühes kohalikus koolis õpetati lastele kondoomi kasutamist puust dildode peal.

“Tulemus oli see, et lapsed said aru, et enne seksi tuleb minna ja kondoom puu otsa tõmmata.”

“Mina kasutan silikoonist peenist,” teatab Bery. “Silikoonist vulvat tahtsin ka, aga see oli liiga kallis.”

Nüüd on Richardi kord omlett kurku tõmmata: “Kas selline asi on siis ka olemas?” – “Jaa! Ja sa ei kujuta ette, kui ilus see on! Väga loomutruu!"

Taani tüdruk langetab otsustavalt kahvli.

Aidsi tõttu ei tõuse ugandalaste keskmine eluiga veel niipea. Uganda oli esimesi riike piirkonnas, kus epideemia 1980. aastatel lahvatas ja sellest ajast on seal selle haiguse tõttu surnud umbes sama palju inimesi kui Eestis elab.

Tõsi, Ugandast räägitakse ka kui aidsivastase võitluse eduloost ning ametlikel andmetel ongi hiv-positiivsete osakaal siin langenud 1990. aastate 12 protsendilt neljale.

Bery puhub suitsu ja ohkab. “Ma arvan, et ma annan konservatiivse hinnangu, kui ütlen, et siin saartel on täiskasvanutest iga teine hiv-positiivne. Mõni suguhaigus on 80 protsendil. Täiskasvanutega tegelemisest olen loobunud, nemad enam ei kuula. 18selt on ka liiga hilja, vast veel 14aastastega on mõtet rääkida.”

Nii käib ta koolides, vaatab lapsed üle ning kellel suguhaiguse leiab, need kutsub Kalangalasse ravile. Tablette lapse kätte anda pole mõtet, sest need müüks ta maha, näitavad Bery kogemused. Ravinädalasse kuuluvad ka vestlused seksuaaltervisest.

Õhtu toob vihmasaju lõpu ja täiendust laagriperele. Saabub kümneliikmeline uuestisünni kristlaste grupp: ameerika neitsid, kes rändavad läbi Uganda noortele kasinuspropagandat tehes.

Igatsevad ja kaunid on nende kitarril saadetud laulud, mis õhtul lõkke äärest üle järvevee kanduvad.

Hommikuks juhtub see, mida karta oli: neitsid ja Bery on söögilauas kohtunud. Kõik, millega Bery oma professionaalses elus kokku puutub – seksuaalkasvatus, abordid, eutanaasia – on just see, mille vastu neitsid jutlustavad.

“Aga mis siis on teie alternatiiv?” nõuab üks neitsitest, hääl juba üsna nutune.

“Ma räägin neile masturbatsioonist, räägin oraalseksist – et seks ei tähenda ainult penetratsiooni, mis on hivi levikuks kõige suurema riskiga. Oraalseksi jaoks pole kohalikus keeles isegi sõna – pildi pealt pean näitama!”

Neitsi lahkub, silmad pahupidi kui maratonijooksjal.

1990. aastatel, kui häda kõige suurem, olid Ugandas teretulnud kõik, kes vähegi midagi välja pakkusid, kuidas aidsi levikut tõkestada. Pärast Bushi võimuletulekut USAs on ameerika abiraha suunatud aga ainult kasinusõpetusele: ei mingit seksi enne abielu. Sama liini ajab ka USAga häid suhteid hoida sooviv Uganda president.

Kondoomide jagamine kasinuspropagandaga kokku ei käi. Enamgi veel, kasinlased räägivad noortele “mikropooridest”, mille kaudu viirus justkui ka läbi kondoomi leviks. Tulemus?

Noored seksivad ikka, lihtsalt ilma kondoomita.

Kui tütarlaps pulmadeni süütu ongi, võib ta viiruse saada oma viis-kuus aastat vanemalt abikaasalt. Tüdrukule on ju räägitud lihtsalt ja selgelt, et seks abielus on ohutu – mitte aga sellest, kuidas viirus levib.

Kui naine peakski mehe kõrvalhüpetest teadlikuna vahekorrast keelduma, langevad sageli ohvriks alaealised orvud, kelle mees kas vägistab või kes nõustuvad seksima raha või toidu eest.

Kurb ja sünge on see lugu.

Õhtul lähen järve äärde istuma. On pime, tuulevaikne, pilvine. Eemal põleb neitsite lõke, ees kaugel paistavad saartelt üksikud tuled, paremal seisab uhiuus praam Kalangala, mis meid järgmisel hommikul Entebbesse lennuki peale viib.

Ja siis libiseb praami tagant järvele paat. Hääletult. Üks latern ninas, üks keskel, üks taga.

Sellise pildiga lahkume Aafrikast. Selleks korraks.   

Kuidas ugandalased endale presidenti valisid

Kui ei teaks, millega tegu, võiks küsida, miks on tükike karjamaad heast peast kilelindiga piiratud?

Meie teame, et see peaks olema üks kahest Kenya piiri lähedal Elgoni mäestiku jalamil asuva Budadiri külakese valimisjaoskonnast, kus kohalikud saavad esimestel mitmeparteilistel valimistel üle 20 aasta hääletada Uganda presidenti ja parlamenti. Ent kus on inimesed, kus valimiskastid, kus sigin-sagin tähtsa päeva puhul?

Paremalt jalutab tühja valimisjaoskonda kukk, vasakult kana.

Siis paiskub teisel pool teed lahti majakese uks, kuhu valimiskomisjon äsjase vihmahoo ajaks oli varjunud. Nüüd on sadu möödas ja sealt nad rõõmsas rongkäigus tulevad: kellel käes sedelid, kellel nimekirjad, kellel hääletuskast. Püssiga korravalvur kõige lõpus. “Meil on valimised!” viipab üks meile lahkesti tooliga.

20 aastat hiljem
Veidi taustast: president Yoweri Museveni tuli võimule 1986. aastal. Lõpetas kodusõja, keelas parteid. Kümme aastat tagasi korraldas esimest korda uued valimised, võitis need kindlalt, nagu ka 2001. aastal. Aasta-aastalt on Lääne survel ohje pisut lõdvemaks lasknud. Mullusest on taas lubatud parteid. Ning nüüd on esmakordselt reaalne, et Museveni võib võiduta jääda.

Meeleolu Ugandas meenutab meie 1980. aastate lõppu: kõik tahavad poliitikast kõnelda, astuvad ise tänaval su juurde, et võõramaalasele olukorda selgitada. Ärevus on õhus.

Valimisreklaami leidub igal pool: puude otsas, plankudel, majadel, autoakendel ning avaliku peldiku seinal, kohe kirja “Plakatid rangelt keelatud!” kõrval. Teeäärtes lehvitavad kandidaate kujutavad topised. Läbi linnade ja külade tuiskavad kampaaniameeskonnad, külvates lärmi, raha, nänni ja lubadusi.

Valimis-pesukausid
Lõpuks on tähtis päev käes. Valimiskabiini aset täidavad punased pesukausid – selle põhjas märgib hääletaja eelistatud kandidaadi pildi kõrvale (kõik ju ei oska lugeda) oma valiku.

Siis on kell viis ning hääletamine lõpeb.

Häältelugemiseks kogunevad külaelanikud kilelindi taha tihedasse summa. Jaoskonnas – teisel pool linti – kallatakse sedelid suurele palakale ning komisjoni esimees hakkab neid ette lugema, iga sedelit kõrgele tõstes ja rahvale näidates.

Oleksime kui simmanil: rahvahulk naerab, kui komisjoni esimehel vahepeal keel sõlme läheb; mühiseb pahaselt, kui mõni sedel tuleb kehtetuks tunnistada, ning hõiskab lõbustatult, kui kahe peamise kandidaadi kõrval ka kolmas ühe hääle saab. Edasi-tagasi tuhisevad jalgratturid uudistega kõrvaljaoskondadest. Tühja kasti kõrval krõpsutavad kitsed rohtu ning Euroopa Liidu vaatleja astub üle lindi ja läheb suurema tseremoonitsemiseta banaanivõssa kusele.

Umbes tunni pärast on selge, et meie kandis on opositsioon saanud napi võidu ning külaplatsil läheb lahti poole ööni kestev tähistamine.

Paar päeva hiljem, kui kogu maa hääled kokku loetud, on aga lauad pöördunud: ametisolev president skoorib 59% häältest, mis valimisvõiduks piisav. Seks ajaks oleme juba riigi lääneservas, kus toetus talle väga kõrge. Nõnda saame osaleda teiselgi rõõmupeol.