< Eelmine pilt Järgmine pilt >

Tekst ja pildid KARL-KRISTJAN NiGESEN

Aastaid on Karl-Kristjan Nigesenil olnud raske ennast veenda, et ta pole tegelikult Londonis käinudki. Filmid, raamatud ja sõprade-tuttavate jutustused on loonud kummalise kujundite kogumi – ta nagu tunneks seda linna. Vabadussõjas hukkunud briti meremehed Siselinna (Kaitseväe) kalmistul, allveelaev Lembitu. Igal sammul on killuke Inglismaad.

London on üks maailma kallemaid linnasid ja sellest ei saa kuidagi mööda. Alustuseks hotellid. Loomulikult on siit võimalik leida maailma kõige meeldivamaid majutusasutusi, aga siis peab sul olema ka samavõrd meeldivalt kopsakas rahakott. Preilid Estravelist andsid mõistliku soovituse – vali hotell piirkonnas, kus on meeldiv uksest välja astuda.

Näiteks Kensingtonis – 100 euro eest saab pisikese hotellitoa kahele, mis on ikka väga rõhutatult pisike. See-eest avaneb võimalus väljuda tänavale, mille läheduses asub imekaunis park.

Veidi kannatlikum otsimine võimaldab leida ka põnevama öömaja. Näiteks mõne bed and breakfast’i. Selle nime taga ei peitu tingimata vanaproua, kes laste lahkumise ja abikaasa surma järel veidi kopitanud tubasid välja üürib, vaid leidub ka väga viisakaid majutusasutusi, isikupäraseid pealekauba. Oluline erinevus hotelliga on vahest, et B&B-l pole ööpäevaringset vastuvõtulauda.

Öö hind jääb enamasti vahemikku 80-120 naela kahese toa eest, ent kahtlemata leidub ka peenemaid valikuid, mille puhul hinnalagi on üsna teoreetiline. Öömaja tasuks broneerida võimalikult aegsasti ja seda nii B&B kui ka hotelli puhul – 30 päeva enne reisi tegutsedes võib selguda, et sümpaatsemad kohad on juba hõivatud.

Leidsin pika otsimise ja suhtluse järel lõpuks sümpaatse hotelliliku B&B vaiksest Baker Streeti põiktänavast ning jäin selle Sherlocki kandiga kokkuvõttes väga rahule. Ports meeldivaid söögikohti ja metroo lähedus on nüansid, mis suurlinna öömaja naabruses alati kasuks tulevad.

Kui plaanis on poodelda, siis peaks lähtuma ilmselt natuke teistest kriteeriumidest – trügida kottidega tipptunniaegses metroos, mille mõni kriitilise tähtsusega liin on parajasti suletud, ei ole sugugi meeldiv perspektiiv. Niisiis on Londonis öömaja valides väga abiks kellegi eelnev kogemus või kompetentne reisikonsultant.

 

Unistuste jõgi

 

Ma tahtsin näha jõge – just Thames on arter, mille najal on Londoni elu tänase kuulsuseni kasvanud. Jalutada alustuseks üle Millenium Bridge’i kesklinna City’sse, kus sillaga samal joonel paiknevad St. Pauli katedraal ja Tate Moderni galerii (ärge ajage seda segi Tate Britainiga – neid on tõepoolest kaks ja esmamainitu selgelt põnevam). Sild ise on vaatamisväärsus omaette. Algusaegade natuke võbelev olek on hiljem küll stabiilsemaks parandatud, ent linna peal kuulsin üht härrat seda ikka veel The Wobbly Bridge’iks nimetavat.

Hommikupoolik toob üllatuse – vool suundub sootuks merest eemale. Jõgi on tõusu ja mõõna meelevallas ning veetaseme kõikumine ulatub kohati nelja meetrini, nõnda et mõõna aeg saab rahulikult jõepõhja uudistama minna. See veetaseme kõikumine on nii karm, et kui võrdlete tõusu ja mõõna ajal ikoonilisest Tower Bridge’ist tehtud pilte, siis tundub, et tegu oleks justkui kahe erineva sillaga.

Trehvasin enne reisile minekut tänaval Reiu Tüüri, graafikut ja kultuurikorraldajat, kes rääkis, kuidas ta Thamesi põhjast Globe’i teatri lähedalt mõõna ajal portselanikilde korjas ja siiani nuputab, kas neist peaks ehk miski taiese moodustama. Mina kahjuks jõepõhja jalutama ei jõudnud.

Suuremaks huviks seoses jõega oli Thames Barrier – tõke, mis on ehitatud kaitsma linna paar korda aastas tekkivate hiidtulvade eest nendel päevadel, kui tuuled ja tõus suunavad jõesuudmest Londoni poole tavalisest sootuks kogukamad veemassid.

Neid päevi on aastas vähem kui kümme, ent siis päästab jõepõhjast tõusev neljameetrine terassein olulise osa linnast, mis muidu kipuks vee alla jääma.

Kuigi Barrier on kõige efektsem tulva peatavas tegevuses, näeb ta ka jõudeolekus välja suursugune. Tegu oleks justkui kosmoselaevaga, mille ulmelised vormid on kuskilt orbiidilt jõkke pudenenud.

Kehva ilmaga on Thames Barrier Park päris kõle koht. Tuul lõõtsub üle jõe ja väljade ning nii ei kannata seal kaua imetleda. Barrier’i juurde pääseb DLRiga (Docklands Light Railway) – see on nüüdisaegne raudteeliin, kus kõrgele maapinna kohale tõstetud betoonrajal kulgevad juhita rongid. Akendest avanevad vaated piirkonnale, kuhu linn lähitulevikus laieneb.

DLRi teenindada olev kunagine tööstusala Docklands on ka praegu tähelepanuväärne piirkond ning selle keskmeks olev Canary Wharf – minu järgmine huviobjekt – on 1980ndate lõpust pärit maailma suurim terviklik kinnisvaraarendus, kus dokialast kujundati suurlinna tulevikku suunatud ärikeskus, mille pilvelõhkujad paiknevad kunagiste dokibasseinide kallastel.

 

90ndate kriisiobjekt

 

Canary Wharf on õpikukaasuseks tänases kriisist puretud maailmas. Paul Reichmann, Wharfi rajamise ideoloog ja põhiinvestor, mattis siia kogu oma varanduse ning kaotas selle pankadele 1990ndate alguse kinnisvarakriisis. Ometi suutis ta leida uued investorid, kelle abiga projekt, millest vahepeal oli natuke auru välja lastud, tagasi osta. Majandus tõusis taas, Reichmannist sai jälle rikas mees ning tänaseks on Canary Wharfist kujunenud tõepoolest just see moodne keskus, milleks ta planeeriti. Kriisiaastatel seisid siin küll vaid tühjad ja pimedad pilvelõhkujad.

 

Metroo on elu

 

Tegelikult päästis arenduse lisaks majanduskliima paranemisele ka Londoni linna paksenenud rahakott, mis võimaldas sinna viia traditsioonilise metrooliini. Moodne DLR on küll lahe, ent ei suuda transportida piisavas mahus masse – Canary Wharfis töötab 90 000 inimest ja siinsetel uutel kaubanduskeskustel on igal nädalal 500 000 külastajat.

Docklandsi suunduv uus metrooliin on Londoni keskmisest oluliselt moodsam. Vanad kulgevad kanalisatsioonitorulaadsetes urgudes ja on nii kitsad ja madalad, et metroo rahvapärane nimi Tube (toru) ei ole mitte lihtsalt humoorikas hüüdnimi, vaid pigem olustikukirjeldus.

Huvitav, milliseid muutusi toob Docklandsi areng kaasa kesklinna südame, seni õitsva City ärikeskkonna arengule? Mäletatavasti oli Citys enne selle piirkonna sisuliselt hävitanud Teist maailmasõda elanikke umbkaudu 130 000. Igati korralik linnaosa. Nüüdseks on neid alles vaid 9000 ning Cityst kujunenud kummaline võõrandunud keskkond, kuhu kellelgi peale büroohoonete valgekraede eriti asja pole.

Kui te soovite nautida kaasaegset arhitektuuri, siis on sihtkohaks praegu veel City, kus paiknev Sir Norman Fosteri Gherkin on meie ajastu üks arhitektuuripärleid. See püüdlikult pisikese ökoloogilise jalajäljega kurkjas hoone oma põnevate tehnoloogiate ja ulmelise interjööriga on avatud ka külastajatele kuni kaheksaliikmelistes gruppides. Ekskursiooni hind on kokku 250 naela ning selle peab eelnevalt administratsiooniga kokku leppima. Võiks kunagi kaeda.

Praegugi on Citysse tekkimas midagi uut – St. Pauli kõrval haigutab hiiglaslik auk, kuhu kerkib One New Change. Ilus nimi, eks ole – 1 New Change aadressiks ja tähendades samas „üht suurt muutust“. Tõepoolest, tegu on olulise katsega aktiveerida linnakeskkonda, kus seni pärast tööpäeva lõppu ulub vaid tuul.

Aga tagasi Docklandsi ja Wharfi. Ala jõepoolseimast otsast läheb jõe alt jalakäijate tunnel Greenwichi. Tegu on ilmselgelt Londoni klaustrofoobseima kohaga (palju hullem kui Tube) ning läbides seda kummalist toru, tunneb vist pea igaüks pea kohal Thamesi ähvardavat raskust.

Greenwich pakub üht Inglismaa olulisimat turismiatraktsiooni – siin on igaühel võimalik nullmeridiaani katsuda, ent mina tegin vaid kerge põike kohalikule turule, haukasin kummalist maiust (hispaania analoogi donut’ile, churro’t) ning tõttasin laevale, et jõuda tagasi päris linna. Greenwich on ju kõigest üks küla, olgugi et omamoodi võluv.

 

Turismiatraktsioonid

 

Kahtlemata ei pääse Londonis märksa ajaloolisema kuulsusega objektide uudistamisest. Sajandeid on olnud parimaks kohaks, kust linna panoraami imetleda, St. Pauli katedraali kuppel. Kupli tipmine osa on parendustööde tõttu uudistajaile pea kevadeni suletud ning jalutama pääseb vaid trummil olevale galeriile. Cityst ja selle ümbrusest saab ka siit ettekujutuse, aga linna nägemiseks on praegu mõistlik minna Westminsteri poole, Embankmenti vastaskaldale, ja teha tiir London Eye’l, hiiglaslikul vaaterattal. Too on oma kaheksa eksistentsiaastaga minetanud küll uudsuse, ent siiski mitte funktsiooni ja konstruktiivset elegantsi.

Tagasi väärikasse St. Pauli. Hoone arhitekt Sir Christopher Wren kehtestas sellega dominandi, mis ei trooni küll üle kristliku maailma sakraalruumide, ent briti arhitektuuri tugisambaks on ta siiski.

Raske on öelda, kas Westminster Abbey suurnimede hauad on rohkem või vähem oluline mälestuspaik kui St. Pauli krüpt. Siin katedraalis on esindatud briti kultuuri sõjakam osa – sangarid alates Nelsonist ja lõpetades Montgomeryga, tasakaaluks õenduse malbe rajaja Florence Nightingale. Samas on küll ka maalikunstnikud Turner ja Reynolds ning minu suure lemmiku William Blake’i mälestuskivi.

1666. aasta suure tulekahju eel oli siia maetud ka vanemate aegade suurusi, ent nende füüsiline mälestus on kadunud leekides. Tollest ajast on alles vaid poeedi ja kirikumehe John Donne’i (kirjutas ühes luuletuses surematud fraasid "no man is an island" ja "send not to know for whom the bell tolls, it tolls for thee") epitaaf.

Ühtlasi märkan kiriku skeemilt, et siia on maetud Henry Moore. Tuttav nimi, aga ma ei suuda kuidagi meenutada, mille poolest, kuni minuni jõuab reaalsus. See ei ole mitte muuseum, vaid päris hauakamber, kuhu ka tänapäeval maetakse,  loomulikult on tegu 1980ndatel surnud skulptoriga.

Tundub, et St. Paul on üks kunstilembene koht. Ootamatult leian altaritaguse kabeli kõrvallöövidest Bill Viola videotaiesed, millest eriti üks, „Observance“, puudutas hingekeeli päris teravalt.

Sooviga näha veel head kunsti tõttan edasi Tate Britainisse Turneri auhinna nominentide näitusele. Sellest külastusest saab üks eksituste jada, millest esimene algab juba piletisabas. Tuleb välja, et samas hoones esitatavat Francis Baconit soovib näha märksa rohkem inimesi, ja ma ei osanud kuidagi ette kujutada, et kassa, mille ees saba ei ole, müüb pileteid briti moodsa kunsti iga-aastasele tähtsündmusele. Niisiis oli auhinnanäitus inimestest hüljatud.

 

Mandunud tänapäev

 

Briti kunsti koha pealt on raske sõna võtta – ma ei oska näiteks midagi mõistlikku arvata elevandisitaga maalimisest (Chris Ofili), ent skulptor Rachel Whiteread mulle ju meeldib ja mõnedki teised 90ndate tegijad suutsid vähemalt üllatada.

Aga see nüüdne näitus on halb. Tundub, et head kunstnikud on saareriigist otsa saanud ja paratamatult on kuraatorite valitud nelja kunstniku sekka sattunud üsna õnnetud tegelased. Liiatigi kaks neist, kes tundusid vähegi erksamad, Goshka Macuga ja Runa Islam, pole ju britidki. Ilmselt läheb priis Islamile, kes tundub enim mahtuvat universaalselt mõistetava kunsti raamesse.

Vaatasin hiljem, mis briti lehed räägivad, ning sain kinnituse, et ka kohalik publik on selle näituse olematust särast ja Turneri auhinna tuhmumisest oluliselt häiritud.

Samas on hea Baconi näitus, mille ma paraku vaatamata jätsin.  Modernis on eksponeeritud Läti päritolu Rothko, kes on ka vägagi vaatamist väärt. Oleks vaid aega enam. Nägemata jäid ka ekstsentrikust Poola immigrandi Pobin Klassnik’i poolt peetav Matt’s Gallery ning legendaarne White Cube.

Turvaline valik konservatiivsele kunstisõbrale on muidugi National Gallery oma imelise koguga. Soovite Leonardot? Palun. Või Raffaeli, või Michelangelot? Kõik ninjakilpkonnad peale Donatello on esindatud. Loomulikult jagub ka impressioniste van Goghi „Päevalilledeni“ välja. Minu imetluse pälvis juba ettemääratult üks Püha Jüri, Inglismaa kaitsepühak väga võluva kunstikeelega keskaja ja renessansi vahele asetunud itaallaselt Uccellolt. Ei saa salata, et ka Raffaeli Aleksandria Katariina tõlgendus suutis üllatada.

National Gallery külastamine on kohustuslik kõigile, kes kunstist üldse midagi vaevuvad arvama. Kontrast reprode ja originaalide vahel on röögatu – teiste meediate vahendusel kunstiga tutvumine sisaldab infokadu ja tihti ka vääritimõistmisi. Vaadake kunstisaalides ka koolilapsi, kes koos õpetajatega piltide ees kükitavad, ja nuputage, kumb on tõenäoliselt rohkem seotud Euroopa kultuuriruumiga – kas see pisike pearätiga inglise muslimitüdruk National Gallerys või heledapäine eesti poisike Mammaste lasteaed-algkoolis.

Neile, kes otsivad üldkultuurilisi elamusi, on British Museum efektsete koloniaalimpeeriumi poolt üle ilma kokkuröövitud kogudega. Eriti avaldavad muljet kreeklaste tagasinõutavad Parthenoni skulptuurid. Kunagi tunti neid kui Elgini marmoreid (lord Elgin nad Ateenast ära tassis), ent miskipärast on see nimi nüüdseks poliitiliselt ebakorrektseks tunnistatud.

 

Külaskäik "päris" turule

 

Eespool mainisin põgusalt üht Londoni turgudest, Greenwichi oma. See oli lahe paik, aga tegelikult leiab oma turu igas ajaloolises linnaosas, kõik nad erinevad oma olekult väga. Mõni keskendub rohkem kolale, teine toidule ja kolmas hoopis disainerirõivastele. Hea meelega käiks nad kõik läbi.

Vanim turgudest, Southwarki Borough Market, tekkis vastaskaldale London Bridge’i vahetusse lähedusse juba 13. sajandil ning on oma esialgsest asukohast mõnisada meetrit eemale nihkunud. Siinset toiduvalikut ei suuda vältida ka näiteks „alasti kokk“.

Meeletu metslooma- ja muu kvaliteetliha valik, sulgedes metslinnud otsekui mõnelt Madalmaade natüürmordilt, mereloomad ning juustud. Agarad kaupmehed pakuvad oma tooteid degusteerida ja seda lahkust väldib vist vaid valgete trühvlite müüja (trühvli hind 45–100 ja enam naela). Kui te peaksite tahtma osta Stiltonit, siis seda siin on. Küll tasuks kontrollida, kas müüja pakub võimaluse toda toredat juustu õhukindlalt pakendada – vastasel juhul haiseb reisikohver veel kuid.

Borough Marketil pakutakse ka erinevaid toredaid jooke ja sööke, näiteks suurepäraseid siidreid, aga ka moodsaid nisuvõrse shot’e. Kiirema kehakinnituse osas ulatub skaala mõnusalt toitvast võileivast suurepärase austrivalikuni (ja kui te ei taha restoranis austrite eest rahakotti luhvtitada, aga proovida oleks siiski vaja, on siin väga tõenäoliselt see õige koht).

 

Tema Majesteet

 

Kõlab küll lapsikult, ent minu suurimaks elamuseks oli kuninganna. Ma ei oleks iial uskunud, et ühe vanaproua nägemine mind sedavõrd erutab. Kui ootamatult selgus, et tema majesteet peab parajasti St. Paulis kõnet ja väljub sealt üsna peatselt, jäin minagi ootama. Katedraali ukse avamist saatvad fanfaarihelid tekitasid kummalise elevuse ja seal ta oligi – daam ajastuvabas punases kostüümis. Sir Winston Churchilli kuninganna, Margaret Thatcheri kuninganna, Gordon Browni ja briti rahva (ning Austraalia) kuninganna.

Numbriteta Bentley State Limousine möödus loetud meetrite kauguselt ja sealt ta naeratas oma kadestusväärset naeratust. Mitte ühelgi Eesti riigiisal pole võimalik oma rahvale sedamoodi armastusega naeratada, sest meil on õnnetuseks rahva asemel valijad.

Loomulikult jagub kuningriigil tseremoniaalseid võlusid ning uhke vaatepilt oli ka Buckinghami palee juurest Horse Guardsi hoone juurde suunduv ratsaparaad. Dekoratsioon? Ent kui ma vaatasin, kuidas ohvitserihärra suhtleb turistidega, siis ei paistnud tema silmist mitte klouni edevus, vaid tõelise ratsaväelase uhkus. Võimalik, et ma olin varemalt millestki väga valesti aru saanud.

Mis mul Londonis tegemata jäi? Londoni teatrikultuur on äge. Juba Shakespeare’i aegadest pole teater Londonis olnud mitte peen kultuuriasutus, vaid meelelahutuskoht, kus pärast tööpäeva lõppu saab mõnusalt lõõgastuda. Järgmisel Londoni-reisil jõuab. Ka sai edasiseks säästetud jalgpallimatš Emirates’i staadionil ja kriket Lord’s Cricket Groundil.

Westminster Palace ja Abbey jäid seestpoolt uudistamata. Esimeses oleks fookuses olnud parlamendi istung (need on külastajatele avatud), kus igaühel on võimalus nautida briti poliitika eripäraks olevat opositsiooni ning koalitsiooni pidevat ja hoogsat vürtsikate kõnedega debatti, milles osaleb ka peaminister, kes Ühendkuningriigis on muu hulgas ka parlamendi liige.

Tahaks jalutada ka monokultuursetes piirkondades, kuhu on omad pesakonnad moodustanud impeeriumiga vähem või rohkem seotud rahvad. Need enklaavid pakkuvat värvikaid elamusi.

Kunagi võiks külastada ka Towerit ning muidugi oleks soovinud lonkida parkides ning näha, kuidas Serpentine’il ujutatakse purjekamudeleid.

 

Ammendamatu linn

 

Asjaolu, et hotelli lähedalt läks buss otse lennujaama, kandis maha algse plaani liikuda sinna rongiga. Otse peatuses märkasin üht art-deco stiilis hoonet, mille vormid näisid olevat liiga head, et mitte olla kirjeldatud arhitektuuriraamatutes. Tõepoolest, Dorset House ongi oma aja üks klassikutest ja nii jäi üle vaid tõdeda, et London pakub avastusi ka reisi kõige rutiinsematel hetkedel.