Toomas H. Liiv

Seda artiklit pole mõtet lugeda laiskadel inimestel. Neil soovitan ma Maroko külastamiseks osta Estravelist reisipaketi Helsinki-Agadir ning nädal või kaks lihtsalt hotelli basseini ääres lesida. Ka see võib olla mõnus puhkus, aga uskuge, nii jääb 95% Maroko võlust nägemata.
Palju mõnusamaks võimaluseks Marokot avastada on ise autoga ringi reisides ning just seal peatudes, kus selleks soov tekib. AVIS-e rendiautot saab Estraveli kaudu ette tellida ja ka Eestis ära maksta, mis jätab reisi ajaks krediitkaardile rohkem vaba raha. Eestist broneerides on rendiauto enamasti ka odavam kui kohapealt letihinnaga võttes.
Kui teil on Maroko külastamiseks kümme päeva, siis soovitaksin lennata Lufthansaga Frankfurdi kaudu Casablancasse, sealt sõita autoga mööda mere äärt alla Oualidiasse, siis kolmeks päevaks sisemaale Marrakeshi, üle mägede filmilinna Ouarzazate’i ning viimased kolm päeva lõõgastuda Agadiris mitte midagi tehes.
Casablanca elutempo lööb eestlasel hinge kinni
Kuigi valitsus asub Rabatis, on Maroko tõeliseks pealinnaks Casablanca – samuti nagu Türgi süda asub Ankara asemel Istanbulis ning Hollandil mitte Haagis, vaid Amsterdamis. Casablanca on igast küljest modernne metropol, mis oma elutempoga aeglasevõitu eestlasel esialgu isegi hinge kinni lööb.
Casablancas näeb huvitavat segu vanast maroko stiilis arhitektuurist ning prantslaste 1930. aastate maailmanägemusest – oli ju Maroko kuni 1956. aastani Prantsusmaa protektoraat. Parimaid näiteid prantsuse-mauri arhitektuurist võib leida ville nouvelle’is ehk uuslinnas Place Mohammed V lähedal.
Ahjaa, prantsuse keel on Marokos teiseks keeleks araabia keele kõrval. Inglise keelega pole suurt midagi peale hakata (välja arvatud kallimad hotellid ja restoranid, kus sellega ilusti toime tuleb). Samuti saab kehakeelega päris hästi hakkama, eriti kui kohalike kombel aktiivselt zhestikuleerida.
Casablancas tasub kindlasti külastada Hassan II mošeed, mis on maailma suuruselt kolmas pühakoda. See valmis 1993. aastal, kui 10 000 töölist olid selle kallal viis aastat vaeva näinud. Hassan II mošee mahutab 25 000 palvetajat siseruumides ning veel 80 000 esplanaadidel ümber hoone.
Ööelu huviline võib Casablancas leida hulga baare ja ööklubisid, aga need on suhteliselt kallid – 100 Dh (1 dirham = 2 krooni) sissepääsu eest, ning joogid umbes samas hinnaklassis. Ent ööklubides kondamine ei peaks ju olema Marokosse sõidu eesmärk – parem minge mediinasse (vanalinna) ja vaadake, kuidas seal elatakse.
Casablancas peatumiseks tuleks valida mõni hotell mere kaldal, sest südalinna hotellid võiksid asuda ükskõik millises maailma linnas. Üks parima hinna ja kvaliteedi suhtega paiku on Hotel Riad Salam otse Corniche’il ehk mereäärsel bulvaril, mida saab mõistliku hinnaga ka Estravelis broneerida.

Autojuhtide sõidustiil on sõbralikum kui Eestis
Kui Casablancast on küll saanud, võib kohalikust AVIS-e kontorist võtta Eestis ette tellitud auto (kindlasti konditsioneeriga, sest sisemaal tõusevad temperatuurid 45 kraadini!) ning asuda teele lõunasse. Esimeseks sihtpunktiks on väike Oualidia (hääldub: walidia) küla umbes 120 kilomeetri kaugusel mere ääres.
Maroko teedel tuleb keskmiseks kiiruseks arvestada umbes 70 kilomeetrit tunnis (kuigi lubatud on 100). Teed sarnanevad meie Tallinn-Tartu maanteega, ent sõidustiil on märksa sõbralikum: kui keegi parajasti teisest autost mööda sõidab, siis tõmbuvad vastutulijad ääre poole – ja ennäe imet, kolm autot mahub korraga teele ära küll!
Oualidia on tegelikult väike kaluriküla (Maroko mõistes – 4000 elanikku). Pärast Casablancat mõjub siinne vaikus kosutavana, ning soovi korral võib meres ujumas käia, flamingosid vaadata (binokliga või paadist), surfata või sukelduda. Lähedal on veel teisigi lindude pesitsusalasid – küsige kohalikelt, kuhu tohib minna ja mida näeb.
Ainsaks kolmetärnihotelliks Oualidias on Hotel L’Hippocampe, mille restorani terrass avaneb otse rannale. Siin saab istuda, nautida päikeseloojangut (see vajub alla ootamatult kiiresti), juua külma Casablanca õlut või head Maroko veini ning mõelda positiivseid mõtteid.

Muinasjutuline Marrakesh
Marrakesh peaks kuuluma iga Maroko külastuse kohustuslikku programmi, sest ma ei ole kusagil mujal kohanud nii palju ehedat araabia elu kui Marrakeshi mediinas. Selle keskpunktiks on Place Djemaa el-Fna, kus õhtupoolikuti võib kohata kõiksugu kirevat rahvast alates apelsinimüüjatest kuni maotaltsutajate ja muinasjutuvestjateni.
Suur osa sellest pulbitsevast elust on ehtne – sest näiteks araabia keeles jutustavad muinasjutuvestjad pole ju mõeldud mitte turistidele, vaid marokolastele endile. Väljaku äärest viivad kitsad kaetud tänavad Marrakeshi soukide ehk turgude linnaossa (eraldi soukid on ehete, naha, kottide, tuhvlite (!), vaipade jpms müügiks).
Marrakeshi soukid on kohaks, kus saate oma tingimisoskust proovida. Kui sandlipuust ehtekarbikesele on kleebitud silt 800 Dh, siis kätte saab selle nii umbes 70 Dh-ga. Kõigepealt küsitakse, kust ostja pärit. Kui kuuldakse, et Eestist, siis öeldakse: “C’est un prix pour l’Americain” ja kaheksasajast saab kohe kakssada.
Veel veidi tingimist ja mossitades ukse poole kõndimist ning soovitud ese ongi kuni kümme korda odavamalt käes. Üldse meenutab Marrakeshi mediina stseene, mis tuttavad mõnest Indiana Jonesi vms filmist, kus kangelane idamaa linna labürindis seikleb – välja arvatud see, et Marrakeshi elu ongi selline, mitte filmi jaoks lavastatud.
Marrakeshis tasuks kindlasti söömas käia restoranis Dar Essalam, mis asub väikesel tänaval otse Place Djemaa el-Fna ligidal. Esialgu tundub, et tegemist on hariliku uksega harilikku keldrirestorani, ent sisse astudes leiate end hiiglasuurest lossist, kus pakutakse parimaid maroko roogi ja veine.
Dar Essalam on natuke õudne koht ka. Nimelt filmis just selles majas Albert Hitchcock viiekümnendatel oma kuulsa õuduka The Man Who Knew Too Much (Mees, kes teadis liiga palju). Sellest ajast on pärit ka filmiplakatid fuajee seintel, ning väidetavasti pole ka interjöör viiekümnendatest aastatest peale muutunud.
Et vanalinna elu parimini nautida, peaks seal ka ööbima. Mediinas on palju vanadest majadest ümberehitatud pisikesi hotelle – riad’e. Place Djemaa el-Fna lähedal asub näiteks Riad Kaiss, mis oma siseõuede, palmide, vulisevate purskkaevude ning pikkades rüüdes teenritega toob silme ette kujutluse Eedeni aiast.

Sfinksid keset Maroko kõrbe
Marrakeshist edasi sõites tasuks teha haak üle Kõrg-Atlase mägede ida poole, kus asub Maroko filmipealinn Ouarzazate (warzazat) koos Atlase filmistuudiotega. Just siin on filmitud nii Gladiaatorit kui Asterixi, Kleopatrat ja Bondi-filme.
Filmistuudio ise asub linnast umbes viie kilomeetri kaugusel keset kõrbe ning siia on tühjale kohale ehitatud nii hiiglasuured Egiptuse templid kui ka Asterixi linn. Nimelt olevat Marokos filmimine ka templeid ehitades odavam kui teha seda Egiptuses päris templite ja püramiidide juures!
Kui stuudios parajasti mõnda filmi ei tehta, saavad külastajad mõõduka tasu eest (15 Dh) dekoratsioone vaadata ning ka kohaliku giidi juttu kuulata. Üsna jabur küll, kui keset Maroko kõrbe äkki sfinkside kujud eest leiad (kaugelt vaadates ehtsad, lähedalt selgub, et vahtplastist). Aga mõni koht tuleb filmidest tuttav ette ka.
Ka Ouarzazate’is tasub ööbida mõnes Salami grupi hotellis – Tichka Salam ja Riad Salam kesklinnas või Oscar otse filmistuudio territooriumil. Viimane on mõeldud ilmselt tõelistele kinofännidele, kes tahavad terve päeva mööda stuudio tagahoove kolistada ja seejärel basseini ääres külma õlut nautida.
Ega Ouarzazate’is peale filmistuudio vaatamise ning hotelli basseinis ujumise suurt midagi teha olegi. Ent siia tasub tulla kas või sellepärast, et sõidul imetleda Atlase mägesid: vaatepilt on ilusa ilmaga täiesti vapustav, ning maantee jõuab keereldes ligi 3000 meetri kõrgusele, enne kui taas laskuma hakkab.

Essaouira: Maroko tuulepealinn
Teel Ouarzazate’ist Agadiri poole võiks teha päevase peatuse rannikulinnas Essaouiras (essa-weira), mis on üks populaarsemaid paiku nii kohalike puhkajate kui ka Euroopast saabunud turistide seas. Ning kohapeal viibides mõistate üsna kiiresti, miks nimetatakse Essaouirat Maroko tuulepealinnaks.
Surfajatele see kindlasti meeldib, aga rannas olemiseks on Essaouira ka südasuvel liiga külm ja tuuline. Kui rand ei meelita, siis võib vaadata kohalikke kindlusi (segu prantsuse, berberi ja portugali sõjaväearhitektuurist) või kiigata lähedalasuval Ile de Mogadori saarel Eleonora pistrike pesitsemist.
Ööbimiseks on Essaouiras välja pakkuda pesakond pisikesi hotelle vanalinna müüride vahel. Näiteks Riad al-Madinas võite saada toa, kus on enne teid ööbinud Jimi Hendrix või Frank Zappa (või veel rida teisi kuulsusi).
Kes aga tahab end tagasi mõelda 1950. aastate prantsuse-maroko rannakuurorti, võiks külastada autentsena säilinud Hotel des Iles’i otse mere rannal (tundub, et sees pole 50 aastaga midagi muutunud – ei interjööri, toidukaardi ega ka viiekümnendate aastate filmidest tuttava teeninduse osas.)

Agadir: kuurort, kuurort, kuurort
Agadir on paik, kus võib veeta nädala või kaks – kui hotelli basseini ääres lesimine teis just motoorset rahutust ei tekita. Sest Agadir võiks olla mistahes kuurortlinn kas Marokos või siis hoopis kusagil Vahemere põhjarannikul. 300 päikeselist päeva aastas garanteerivad päevituse, ülejäänu eest peab ise hoolitsema.
Elada tasuks Agadiris loomulikult mere ääres. Estraveli kaudu saab broneerida toa sellisesse vahvasse kohta nagu Agadir Beach Club – täiesti mõistliku hinna eest, otse rannal, basseinide, sportimisvõimaluste ning ligi kümne mõõdukas hinnas restoraniga.
Suuremad hotellid ongi Agadiris koondunud rannaäärsesse Zone Touristique’i. Seal saab magada, süüa, spordiga tegelda – ning osa paketirahvast ei väljugi nädala või kahe jooksul sellest piirkonnast. Mujal linnas ongi suhteliselt vähe teha, kui just kauplusest head maroko õlut osta või mõnes ööklubis oma dirhameid kulutada.
Jah, ja ega Agadir polegi ehtne. Vana linn hävines 1960. aasta maavärinas, mis tappis 18 000 inimest. Linn taastati kiiresti, ning kes ei tea, see ei oskagi vahet teha vanadel ja ainult näiliselt vanadel hoonetel.
Kui Agadirist küll saab, on linn ideaalseks kohaks päevastele ekskursioonidele (oma rendiautoga, samuti saab liituda ingliskeelsete grupiekskursioonidega). Võib sõita näiteks Marrakeshi või Essaouirasse, aga ka hoopis allapoole, Lääne-Saharasse või Maroko lõunapoolsetele mererandadele.

Maroko sobib hästi turistile, kes on kõike näinud
Kokkuvõtteks? Kui teil on saanud küllalt “tavalistest” turismisihtpunktidest, tasuks kindlasti ette võtta reis Marokosse ja veeta mõned päevad või nädalake Marrakeshi mediinas. Vaadake, kuidas kohalikud päriselt elavad, ahmige endasse kitsaste tänavate hõngu ja imetlege Place Djemaa el-Fnal maotaltsutajate kunsti.
Õhtul jooge hõrgutavat maroko roosat veini (soovitus: Guerrouane Gris, kergelt kihisev, serveeritakse jahutatult) ning sööge kuskust (couscous) või harira-suppi, mida tõsiusklikud eelkõige paastukuu ehk ramadaani ajal päevase paastu lõpetuseks söövad.
Maroko ei ole kindlasti nii steriilne ja “euro” nagu Vahemere-äärsed kuurordid, ent selle, mis kaasaegsuses ja võib-olla ka puhtuses puudu jääb, teevad tasa inimesed, kes on päris ehtsalt sellised, nagu nad on. Marokos on kosmopoliitne Casablanca, muinasjutuline Marrakesh ja turistide jaoks rajatud Agadir. Igaühele midagi.