< Eelmine pilt Järgmine pilt >

Tekst LIIS KÄNGSEPP
Pildid erakogust

Uue aja reisisellid ei soovi enam olla pelgalt turistid, nad tahavad saada osaks kohast, kuhu teekond neid viib. Aina enam kohtab hostelites eri vanuses inimesi, kes aja aastaks maha võtavad ning reisimise jooksul ka vabatahtlikku tööd teevad. Liis Kängsepp vestles oma kaaslastega Argentinas.

„Generatsioon Y – ehk meie – otsib „elus kogemust”. „Käisin seal, nägin seda” pole enam piisav,” ütleb 27aastane Martijn, kes veetis paar kuud oma reisiaastast Buenos Airese ühes vaesemas äärelinnas lastele inglise keelt õpetades.

Martijniga nõustub 46aastane Cheryl Kanadast, kes müüs mullu maha oma sisekujundusfirma ja maja, pakkis seljakoti ning kihutas Ladina-Ameerikasse, peatudes vabatahtliku töö tegemiseks Ecuadoris, et kohalikku kogukonda uue kompostisüsteemi ehitamisel aidata, matšeetega džunglis teid lahti raiuda ning kohalikele naistele õmblemist õpetada.

„Kui teed kusagil vabatahtlikku tööd, tunnetad paremini kohta ja kohalikke. Minu kogemus oli väga vägev,” selgitab Cheryl, „nägin kohalike kombeid, väärtushinnanguid, traditsioone ja seda, kui vähe nad maailmast teavad – nagu minagi!”

„Mulle tundub, et aina enam reisijaid saab aru, kui väga neil on vedanud ning millises privilegeeritud keskkonnas nad elavad, ning seetõttu tahavad nad ühiskonnale ka midagi tagasi anda,” mõtiskleb 28aastane Jonathan, kes töötas nagu Martijngi mõned kuud ühes Buenos Airese kogukonnakeskuses, õpetades lastele inglise keelt ning abistades lasteaiakasvatajaid nende igapäevatöös.

„Aastapikkust reisimist on kergem põhjendada, kui oled selle aja jooksul ka midagi kasulikku teinud, mitte ainult hostelites hänginud ja pidevalt pidu pannud,” toob Martijn välja teisegi põhjuse.

Tema otsustas vabatahtliku töö kasuks, kuna teadis, et lihtsalt aasta otsa reisida oleks talle liiga kurnav – liiga palju uusi kohti, elamusi ja inimesi. Peatuma jäämine aitab paremini mõista kultuuri ja keskkonda, kuhu oled sattunud, ning võib anda lisaväärtust CV-le.

„Võib-olla ma olen nüüd natuke küüniline, kuid paljud inimesed otsustavad reisimist vabatahtliku tööga ühendades kindlustada tulevikus paremaid karjäärivõimalusi,” on kindel 32aastane austraallanna Elizabeth, kes teinud vabatahtlikku tööd Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.

„Teatud hulka inimesi rikkamates riikides, nagu USA, Austraalia ja Suurbritannia, näib vaevavat karjäärikriis ja nad pole enam kindlad, kas traditsioonilisest ametiredelil turnimisest neile piisab või tahavad nad teha midagi muud.”

Jõukamate lääne inimeste kasvanud huvi vabatahtliku töö vastu on ühiskonna aitamisest tänaseks teinud omaette tööstusharu. „Vaata Google’ist – kas või ainult inglise ettevõtteid, kes pakuvad sellist tüüpi „puhkusereise” ja kasseerivad sinult hulle summasid naelades ainult selle eest, et saaksid vabatahtlikku tööd teha, on väga-väga palju,” ütleb Martijn, „ja ma usun, et selline ongi „tööstusharu” tulevik.”

Rohujuuretasandile ehk abi vajava organisatsioonini suurem osa vabatahtliku makstud summast aga tavaliselt ei jõuagi, vaid raha läheb mõne taibuka ärimehe kukrusse. Nii meenutab 24aastane norralanna Marit, kuidas Sudaanis vabatahtlikuna töötades rääkisid kohalikud, et enne lääneriikide abiorganisatsioonide huvi riigi vastu oli olukord isegi parem – kõik olid ühtemoodi vaesed.

Tänaseks on abirahade vahendajatest saanud kohalikud rikkurid, kes elavad peentes majades ja sõidavad heade autodega, samas kui sotsiaalprobleemid on endiselt lahendamata.

Kui küsin Cherylilt, kas ta on kohanud teisigi sarnaseid inimesi oma rännuteel, kes vanast elust lahti ütlevad ning vabatahtlikku tööd reisimisega ühendavad, elavneb Cheryl veelgi. „Väga huvitav, et me just täna sel teemal vestleme – rääkisin hommikul oma vanema vennaga ning minu kogemus on teinud ta nii kadedaks, et ta on otsustanud oma väga kõrgepalgaliselt töölt lahkuda ning minna reisima ja vabatahtlikku tööd tegema, et otsustada, mida ta oma eluga õieti teha tahab.”