Pulmareis paradiisisaarele on unustamatu elamus kogu eluks, kinnitavad kõik, kes selle läbi on teinud. Üks nende seas on meie hea klient ja sõber Pamela, kes abiellus paar aastat tagasi Mauritiuse saarel. Meil on hea meel, et ta oli nõus oma muljeid meiega jagama. Aitäh, Pamela!
Soovisime oma tulevasega veeta pulmapäeva ainult kahekesi, eriliselt, tüüpilisest süldilauast eemal – seega sai vastu võetud plaan abielluda kuskil kaugel ookeani ääres palmide all. Esimene plaan oli Hawaii. Kui aga sooduskampaania käigus tekkis võimalus Mauritiusele põrutada ja lisaks toimis sealne pulmakultuur edukalt, siis rohkem mõelda ei tulnudki. Mauritius on Saaremaast väiksem saar keset India ookeani, Madagaskarist ida pool. Kirjade järgi maapealne paradiis. Selle me võtame!
Enamjaolt, ka teistes riikides, on pulmakorraldus seotud hotelliga. Ehk siis ööbid hotellis teatud arvu päevi ja siis kindla rahasumma eest korraldatakse vastavalt soovidele tseremoonia.
Suur oli mu õnn, et kohtasin saare ainukest eraldiseisvat pulmakorraldajat Pia Mordaunt-Smith’i. Ta isegi abiellus mitmed aastad tagasi Mauritiusel ja seisis probleemi ees, et keegi peale hotellide ei korralda ega anna nõu. Saareriigist pärit ja Suurbritannias pikalt elanud naisterahvas võttis pulmaliste ja muidu peosoovijate kantseldamise enda peale.
Kohapeal otsustasime ööbida esialgu odavamas hotellis, et kohaliku eluga võimalikult lähedalt kokku puutuda. Tseremooniaaja tahtsime veeta täies luksuses ja segamatult.
Pulmakorraldaja aitas iga detailiga – meie pulmatempliks sai hotell La Plantation. Etteruttavalt võib öelda, et üksinda pulmi võõras riigis korraldada on raske ja igal juhul saab soodsamalt pulmakorraldaja või vahendajate kaudu.
Pulmakorraldajaga sai vahetatud kümneid ja kümneid e-kirju, kohtusime lõpuks alles Mauritiusel paar päeva enne tseremooniat. Tal oli terve päeva kohta minutilise täpsusega kirja pandud, kus miski toimub, kellele üle helistada on vaja, kes peab mida tegema, kuhu kedagi delegeerima jne.
Pia kohta käib imehästi ütlus – head asjad tulevad väikestes mõõtudes. Umbes pooleteisemeetrine mauritlanna võlus meid oma briti aktsendiga kohe. Tema asjalikkus kogu korraldamise juures tekitas tunde, et ta korraldab oma elu ainukest ja viimast tseremooniat ning seda just meie jaoks.
Kui me veel La Plantationi hotelli jõudsime, siis ei suutnud tema head valikut ära imestada. Hotell oli võrratu! Lugesin just eelnevalt TripAdvisorist üsna negatiivseid kommentaare ja jõudsin hullemat ette kujutada. Kõige muu kõrval paitas hinge meie toa rõdu, mille all kasvasid palmid ja mühises ookean. Jäta ainult ööseks aken lahti ning lase tuulel kardinaid sasida ning ookeanimühal unelaulu mängida.
Pulmapäev algas vaikselt. Üsna varakult saabus Pia, kes tõi imeilusa sajast roosist koosneva buketi ja samas stiilis rinnakaunistuse peigmehele.
Mõni hetk hiljem saabusid ka videomehed VIP Service’ist, kellega sai kellaaegu täpsustada ning kelle saatsime hotellist paari lõiku püüdma. Ja järgmisel hetkel juhatati peigmees juba kõrvalsviiti riietuma, sest pruudi kleiti ei tohtinud enne “altari” ette kõndimist näha.
Olin enne lugenud, et soengumoodidest ollakse Mauritiusel tiba maha jäänud, mistõttu oma juuksed usaldasin vaid enda hoolde.
Kui olin enam-vähem valmis jõudnud, siis tulid mulle abilisteks hotelli särtsakad teenindajad Tracey ja Devina. Üks jooksis lilleõit juustesse tooma, teine tõmbas korsetipaelu kinni. Lisandus fotograaf Anthea Kirkman.
Peatselt jõudsid peiu sviidist minu juurde ka videomehed, kellele sai demonstratiivselt juukseid sätitud. Lisaks pidin läkitama peigmehele videosõnumi.
Varsti kadus suur osa seltskonnast randa sillale. Tracey ja Devina jäid mulle seltsiks kuni kogu meeskond pardale saab. Pia tegi varsti kõne, et võib pruuti talutama hakata ning nii hakkasime mööda La Plantationi treppe ranna poole astuma…
“Näed, siit paistab!” viitas Tracey puude vahelt paistnud sillale ookeanis, mis oli kaunistatud ja millel juba inimesed sagisid.
Rannas tõusid kõik punetavad inimesed oma päevitustoolidelt, plaksutasid ja soovisid õnne. Hotellitöötajad asetasid käe südamele ja kummardusid sügavalt.
Rannale jõudes pidin astuma paati, mis ringiga sillani viis. Pulmakorraldaja keeras peigmeest paadi liikumise järgi, et ta päris viimase hetkeni mu tulekut ei näeks.
Kui astusin sillale, siis lõpuks nägin kogu tseremooniat täies hiilguses. Pikk punane vaip, kaunistatud erinevate õitega, hommikul nähtud täiesti tavaline puidust sillake oli saanud ümber valged kangad, imekaunid lillekaunistused.
Ning loomulikult selle otsas ootamas peigmees ning keelpillikvartett, kes mängis Pachelbel Canon in D’d. Punti juhatas Gerard Martin, kohaliku konservatooriumi õppejõud. Pulmakorraldaja pidi kurja vaeva nägema, et saare pealt leida kedagi, kes minu soovitud Pachelbeli ära mängiks.
Ka paaripanija oli kohale jõudnud, kes tundus olevat rohkemgi närvis kui peigmees ise. Raske aktsendiga suutis ta lõpuks piduliku teksti ette lugeda. Need hetked möödusid kuidagi mulli sees – kaugustes ja kiirelt.
Juba hakkas keelpillikvartett uuesti mängima, lendasid šampusekorgid, kõlasid õnnitlused ja pidulik osa oligi möödas. Teenindaja pakkus kõigile snäkke ning meie pidime uhkete kaunistustega tordi lahti lõikama.
Meeldivaks üllatuseks oli tiir kiirkaatriga meie hotelli kilpkonnalaguunis enne ilupilte. Väidetavalt oligi üks poolemeetrine kilpkonn ka sulpsatanud, aga seda me ei märganud – olime ametis tuuleiilides mahajahtumisega.
Kui jõudsime rannale, siis tegi fotograaf Anthea veel hunniku ilupilte. Küll rannal, küll palmide all, küll murul, küll basseini ääres, küll trepil…
Siis suundusime hotelli fuajeesse, kuhu oli taas laotatud punane vaip, mis viis otse kaunistatud hobukaarikusse. Hobuse omanik Olivier Francois oli küll muretsenud imekauni musta ja tugeva looma ning uhkelt kaunistanud kaariku,.
Sõitsime mööda teed ja randa, mööduvad autod tuututasid ja lehvitasid, kaameramehed pistsid end tervenisti autoaknast välja, et sellest parimaid kaadreid saada. Päikeseloojangus ratsutamine oli imeline, kuid ma ise tundsin kahju hobusest, kes rasket tööd pidi rabama – hõbepulmaks valin limusiini!
Kui tuppa jõudsime, siis olid taas kõik õitega kaunistatud ning rõdult kostus ookeanimüha. Varsti juhatati meid õhtusöögile randa. Kaugustes paistis tõrvikute, küünalde ja lilledega kaunistatud koht – ainult meile. Pia andis märku ning saare ainuke harfist Philippe Breant ja tema abikaasa kitarril hakkasid mängima kohalikke viisijuppe.
Esimene hetk päevas, kui sai rahulikult istuda, kuulata paar meetrit eemal kohisenud ookeanimüha, nautida muusikat ning lõpuks ka süüa!
Kolmekäiguline õhtusöök maitses imehästi! Meie isiklik teenindaja kallas pidevalt jooke ning päris, kas kõik on ikka ideaalne. Videomehed tegid viimased kaadrid ning lahkusid. Pulmakorraldaja jättis samuti hüvasti ja jäimegi lõpuks kahekesi, saatjaks vaid muusikud. Tantsisime ning tundsime kogu õhtust rõõmu.
Juba järgmisel päeval saime kätte kolm plaaditäit pilte ja pulmakorraldaja viimased õnnesoovid. Esimest korda lubasin pisaratel voolata – oligi see imeline sündmus juba läbi!
Kirja pannud Pamela Eesmaa
Fotod Anthea Kirkman
Lugu on varem ilmunud portaalis Naistemaailm.ee
Pulmakorraldaja The Main Event
