Uudised ja reisilood

Uganda pealinn Kampala ei tule Aafrika kaardilt puhkusesihtkohta valides kindlasti esimese asjana mõttesse. Ometigi on Kampala tegelikult see Aafrika, mida Mustale Mandrile otsima sõidetakse. Seal on kõik täiesti aafrikalikult õige: banaane on triljon sorti; kõik riided on värvilised, kõik asjad on värvilised; kirikus ongi oreli asemel trummid; ilm on soe ja inimesed veel soojemad. Kui sinna siiski juhtuma peaksite, tuleks Silvia Pärmanni arvates täiusliku Kampala-elamuse jaoks mõnda asja kindlasti teha ja kogeda.

1. Uus soeng

Uganda inimesed võivad väga vabalt olla maailma kõige ilusamad inimesed. Lohutuseks võib öelda, et välimusega tegelemisele kulub metsik hulk aega, päris loomulikult ja mängleva kergusega see ei tule. Kui on küsimus, kas jõuda koosolekule õigeks ajaks või jõuda uue soengu, efektse kleidi ja perfektse maniküüriga, siis – kus siin see küsimus on? Nad tõesti ei taha, et valge inimene ennast nende kõrval haiglaselt kahvatu, halli ja igavana tunneks, aga paraku kukub see ikkagi nii välja.

Alaväärsuskompleksist väljarabelemiseks võib oma garderoobi üle vaadata, aga julgematele soovitaks kindlasti uue soengu ostmist. Kampalas on kõigil inimestel imelised juuksed ja tihtipeale iga päev uued. Juuksed tulevad peamiselt Hiinast, aga see selleks. Eriti kaunis on tänavapilt talvel, siis on kõigil uhked patsid, salgud, tukad ja kaunistused – sest on ikkagi jõuluaeg ja jõulusoeng käib novembrist veebruarini selle juurde sama loomulikult kui meil verivorstid lauale.

2. Kaks tassi Uganda kohvi

Ugandalased kasvatavad maailma kõige paremat kohvi, ehkki kui Kampalas küsida restoranis kohvi piimaga, siis tuuakse kann kuuma piima ja purk Nescafed. Mitte et see viimane mind rõõmustanud oleks, aga samas oleks ikka pettumus Aafrikas suur, kui see poleks nii läinud. See on osa Kampalast, mida korra kindlasti maitsma peab.
Teine tass kohvi võiks siiski olla juba päris kohv. Jahvatatud ubadest, mis kasvanud Sipi Fallsi ümbruse istandustes, ja serveeritud ilusa vahuse piimamütsi all mõnes glamuursemas kaubanduskeskuses asuva Itaalia restorani väliterrassil.

3. Aafrika parimaid Jaapani restorane

Kampala on kosmopoliitne miljonilinn. Kõik armastavad seal küll pildistada äärelinnade vaesust ja savionnide vahel poolpaljalt ringi jooksvaid lapsi, sest võibolla on valus tunnistada, et meie ööklubid on igavamad ja restoranimaastik kahvatum. Kampalas on nimelt olemas ka kõik, mida Aafrikast absoluutselt oodata ei oska. Näiteks suurepärane Jaapani restoran Yūjō, mille menüüs on nii grillitud tuunikala kui ka sushi ja isegi Jaapani väikeste pruulikodade õlled, ehkki viimaseid ei ole tegelikkuses kellelgi veel tellida õnnestunud.

4. Gaddafi kingitus

Oli Liibüa eksdiktaator Muammar Gaddafi mis ta oli, aga kingitusi tegi ta suurejooneliselt. Kampala vanimas osas seisab ühel mäel näiteks tema kingitud mošee. Mošee pole mitte üksnes avatud ka kõikidele mittemuslimitele, see on üks väheseid tegutsevaid mošeesid maailmas, mille minaretti igaüks minna võib, et siis alla linna (loe: kaose) peale vaadata.

2006. aastal valminud mošee on küll väga moodne ja kõrgem enamikust linna pilvelõhkujatest, kuid üles-alla tuleb siiski ronida väga vanamoodsat lahendust mööda, milleks on trepp. Hakake parem kohe trenni tegema.

5. Sõit matatu’ga

Ühistransport pole Kampalas tasuta, aga see-eest on lõbu tõesti kogu raha eest (mis on umbes paar senti). Tavalisim sõiduk nii linnas kui ka linnade vahel on matatu ehk midagi meie marsruuttakso sarnast. Mõeldud
14 inimesele, võtab ta tavaliselt peale 18 ja on üle elatud ka päevi, kui 27 inimest koos pagasiga uksest sisse lükati.

Ennekõike on siis ikkagi tegemist elamusreisiga. Või nagu võttis asja kokku üks sümpaatne vanem härra matatu’s natuke pirtsutama hakanud noorele naisele maailma toimimist selgitades: “Kui te tahate nautida mugavust, siis jääge koju. Avalikus ruumis ei saa kunagi olla mugav.”

6. Nakasero turg

Nakasero turg täidab mõõtmatu arvu ruutmeetreid Kampala kesklinnas ja sealt saab osta kõike, mida on vaja ja mida pole vaja. Hinnad on madalad ja langevad osava kauplemisega veelgi. Liigub muidugi jutte, et mõned inimesed on Nakasero turule sisseoste tegema minnes sealt lahkunud hoopiski vähemate asjadega kui sinna jõudes. Nii et kindlasti leiab käsitööd paremini korrastatud ja fikseeritud hindadega fair-trade-kauplustest ja puuvilju supermarketist. Aga päriselt lendategi selleks Aafrikasse, et sealses Selveris käia?

7. Pühapäevane jumalateenistus

Kirikuid on Kampalas heldelt ja isegi need majad, mida argipäeval üldse milleski kahtlustada ei oska, muutuvad pühapäeval jumalasõna kuulutamise paigaks. Sõnumid ise on ootuspärased, aga egas kirikus ei käida jutlust kuulamas – kirikus käiakse nende tavalisel päeval pööraselt ilusate inimeste pühapäevariideid vaatamas ja Aafrika trumme kuulamas.

8. Väljasõit maale

Kampalat ei saa nüüd euroopalikkuses süüdistada, aga päris-Aafrika algab, nagu ikka, linnapiiri tagant. Ei pea isegi tundi sõitma ja algab (idüllilistelt) Aafrika fotodelt vastu vaatav elu.

Oma pere savionni trepil uhmris maapähkleid purustav poiss? Olemas. Päikese käes kuivavad äsja nopitud
kohvioad? Olemas. Küla kaevult endast suuremate veekanistritega koju suunduvad lapsed? Olemas. Uue maja ehituseks küla servas saviaugus telliseid vormivad mehed? Olemas. Ja tund hiljem joote juba Jaapani restoranis rohelist teed ning arutlete, mida oodata Kampala Fashion Weekilt.

9. Aafrika aja kogemine

Räägitakse, et jumal andis eurooplastele kella ja aafriklastele aja. Kui teid on hämmastanud, kuidas asjad käivad mañana-kultuuri riikides, siis Uganda võtab esimese hooga sõnatuks. Mañana-maadel oleks palju sealt õppida, et oma legendi vääriliselt edasi elada. Kui Kampalas küsida, millal mõni probleem lahenduse leida võiks, ei vasta keegi, et homme. Vastus on see, mida probleemiga inimene kuulda tahab: now-now. Ainult et Aafrika aja kohe-kohe on meie aega ümberpandult terve igavik hiljem. Kui üldse kunagi.

10. Asjade pea peal kandmine

Kui ise proovida, siis soovitan alustada kergemate ja purunemiskindlate asjadega, kuid kardetavasti ei jõua kohalikega samale tasemele iialgi. Asjade pealaele kuhjamine jätab esiteks käed vabamaks, teiseks võimaldab see ühele tänavale panna kõrvuti liikuma kordi rohkem inimesi kui siis, kui nad oma pampe käe osas veaks või järel lohistaks.

Pea peal võib kanda absoluutselt kõike, mingeid tabusid ega reegleid ei ole. Kindlasti kujuneb igaõhtuseks meelelahutuseks omavaheline ärplemine, kes mida on tänaval pea peal kantavat näinud. Minu Kampala-aja parimaks jäi tipptunni ajal läbi ummiku liuelnud uhiuus säravvalge täissuuruses külmkapp.

– – –

Lugu on ilmunud  ajakirja Estraveller numbris 1/2015.