Kambodža – ehe, siiras ja hea

24.01.2011
Anu Vane

Meil on ütlemata hea meel, kui kallid kliendid oma reisidest tagasisidet saadavad. Üks armas anonüümseks jääda soovinud klient naasis hiljuti Kambodžast, mille jooksul jõudis ta ka otsaga Vietnamis käia (Saigon ja Mui Ne) ning ümberistumiste tõttu isegi põgusalt Shanghaiga tutvuda. Emotsiooniderohke reisi muljeid oli ta nõus ka meiega jagama. Loe altpoolt meeleolukat reisikirja ja vaata pilte, mis on tõesti imelised.

Naljakas, mismoodi inimene reisil olles muutub ja üsna ruttu kohalike oludega niivõrd kohaneb, et suurim kultuurišokk saabub hoopis mingil kummalisel vulkaanimaastikku meenutaval halli-musta-valgekirjul külmal kaugel maal nimega Eesti tagasi olles… Ühtäkki ei saa enam aru, kus või mis see normaalsus siis tegelikult on või kes või mida ikkagi siis lõppude lõpuks valesti teeb… Loen mina näiteks täna lehest, et Tallinna kesklinnast leiti elus kukk, lausa uudistelõik televiisorissegi sellest tehtud… ja ei taipa mõhkugi, miks kurat ei võiks kukk kesklinnas elada, kui mitme pika nädala vältel oled harjunud hommikusöögilauas istuma koos mõne kana, kuke ja lugematu arvu sipelgatega. Vaid korra kergitasin Phnom Penhi kohvikus istudes kulmu, kui elevant ukse tagant mööda jalutas (üldiselt Kambodžas elevante siiski linnades ei ole), aga mõni keset südalinna jalutav lehma- või lambakari ei saanud enam isegi kulmukergituse vääriliseks. Vaba maa, las jalutavad.

Ühtäkki harjud sa üdini kõikide alguses ebatavaliste ja teistmoodi tundunud asjadega, kas või näiteks sellega, et su voodikaaslaseks on kaisukaru asemel küll minisuuruses, aga täiesti elav ja ehtne väike geko. Kui paljudel teist on olnud oma isiklik kaisugeko?

Või et ajal, mil Eesti uus liiklusseadus keelab isegi auto tagaistmel last süles hoida, sõidetakse Aasias kogu suguvõsaga ühe väikese mopeedi peal: lapsed, kes juba kaela kannavad, ripuvad omal jõul lenkstangi või pakiraami küljes, need, kes veel kaela ei kanna, võetakse üks kummagi käe alla sülle ja nii nad seal vanemate kaenla all mopeedi seljas rapuvad. Ei mingit kiivrit, turvahällist rääkimata.

Veel enam – lõpuks oled omandanud hullumeelse liiklusega sõidutee, kus mitte midagi reeglipärast ei ole peale selle, et reegleid ei ole, ületamise sellise vilumusega, et ei karda isegi Saigoni kõige liiklustihedamas kohas igast erinevast suunast su poole tormavate rollerite, rataste, tuktukide, autode ja muude sõiduvahendite vahel silmagi pilgutamata tänavale astuda. Nipp on selles, et kui juba oled teele astunud, siis ei tohi tagasi pöörduda või mingeid äkilisi liigutusi teha – tuleb rahulikult edasi kulgeda, kas või kinnisilmi, kui muidu liiga hirmus on. Enamasti arvestatakse sinuga, kohandatakse kiirus vastavaks või tehakse möödapõige, ning otsa tavaliselt ei sõideta…

Kes on kordki sattunud sõitma tipptunnil tuktukiga Kambodža pealinna Phnom Penhi liikluses, kus kogu mäng käib millimeetrite peale, aga avariisid enamasti ei juhtu, jääbki mõistatama, kuidas ometi nad seda küll teevad – seejuures endast välja minemata, vaikselt, rahulikult… Kui Eestis oleks päevagi sellist liiklust, oleksid kõik kindlustusfirmad hiljemalt samaks õhtuks pankrotis, juhtide keskmise sõrme luud sõrme üles-alla liigutamisest mõranenud ja kogu elanikkond kohustuslikule viharavile saadetud.

Eriti kiiresti harjud sa sellega, et Aasias käivad kõik asjad Aasia aja järgi – kui midagi ei juhtu täpselt õigel kellaajal, siis ära muretse: küll see asi varem või hiljem juhtub. Või siis veidi hiljem. Manjaana, homme on ka päev! Ehk ongi hoopis eurooplased imelikud, et ei oska hetke nautida ja iga tühja-tähja pärast liigselt tõmblevad ning lõpuks suurest stressist maohaavad saavad.

Ju on neid asju Aasias teisigi, mille tõttu korduvalt ja korduvalt oma tagasilennupileti “ära kaotada” kavatsesin ja mille tõttu kodus tagasi olles mõtlen: aga kas me ise teeme siis õigesti? Või kuidas see õigesti üldse olema peaks? Ja veel enam: tahan ma siin üldse olla?

Tegelikult sain alles viimasel õhtul, pisarad kurgus, tuktukiga Phnom Penhis lennujaama poole sõites aru, KUI suure tüki oma südamest tegelikult sinna maha jätan. Kõik need eksootilised lõhnad, soojus, toredad inimesed, kes sind kõrvalt tuktukist algul vargsi piidlevad, kuni aina soojemalt ja soojemalt naeratama hakkavad, mis lõppeb enamasti sellega, et lehvitate kogu perekonnaga üksteisele vastastikku ja saadate õhusuudlusi. Või kingivad väikesed marakratid häbelikult sulle järvest nopitud vesiroosid. Või saad päevas lihtsalt sadu ja sadu imetlevaid pilke ja sooje naeratusi, nii et tahes tahtmata isegi endal suu kõrvuni vead. Oleks ma arst, ma kirjutaks stressi ravimiseks kõigile rohtude asemel paar nädalat kohustuslikus korras Kambodžat.

Kambodžas saab paljusid asju veel tasuta, lihtsalt selle eest, et see on lihtne ja loomulik. Elu on veel elu, mitte elust ei ole saanud äri – ja see ongi Kambodža kõige tugevam trump naabrite ees. Ilmselgelt on vaid aja küsimus, millal läänemaailma võlu ja valu ka Kambodža endasse mässib ja naeratused rahaks ümber konverteeritakse. Juba praegu on iga khmeeriplika suur unistus abielluda valge rikka mehega, ja ega khmeeripoisidki võlgu ei jää – nagu kohalik tuktukijuht tunnistas, siis on levinud mõtteviis: no money, no honey! Ehk et kui khmeeripoisil pole piisavalt raha, et südamedaami kätt paluda, sebib viimane end hoopiski valge mehe käevangu ja khmeeripoistelgi ei jää muud üle kui aina rohkem ja rohkem valge ihu järele keelt limpsama hakata.

Siiski on Kambodžas veel praegu alles palju ehedat, siirast ja head, ning mul on hea meel, et just sinna, mitte näiteks liigselt kommertslikku Taisse läksin. Ja kuigi ühest küljest tahaks sellele armsale maale ning paljukannatanud rahvale vaid kõige paremat, et nende elu areneks ja muutuks, siis teisest küljest on veidi kahjugi, kui see nii läheb. Kambodža on seesama äge Kambodža just sellepärast, kes ta praegu on – kaootiline ja korrapäratu ning veel lapselikult siiras.

Tahtsin Kambodžasse minna juba umbes seitse aastat tagasi, aga igale poole mujale sattusin, kuid mitte sinna – tagantjärele mõeldes võib-olla hea ongi. Ehk ei oleks meil aastaid tagasi sellist erilist suhet tekkinud nagu nüüd, sest ju oli aeg minu jaoks just praegu õige. Ma armastasin teda hetkest, kui esimesel õhtul läbi tuktuki sissepritsiva paduvihma lennujaamast linna sõitsime, armastasin veel rohkem, kui õppisin ringi rännates teda tundma… ja tema võttis mind omaks, hoidis, hellitas ja armastas mind vastu. Ju kohtun oma kalliks saanud Khmeerimaaga kunagi taas – siis, kui oleme mõlemad veidi vanemaks ja targemaks saanud.

Seljakott kössitab kurvalt nurgas ja võiks ju arvata, et olen nüüd mõneks ajaks väsinud ja rahunenud… Ma peaaegu soovin, et see nii oleks, sest siis ei peaks tegelema kuklas aina tugevamaks ja tugevamaks muutuva rahutusega, et mis oleks kui…

Mida rohkem sa reisid ja rändad, seda rohkem jõuab sinuni teadmine, kui vähe sa tegelikult maailmast tead, kui vähe tegelikult näinud oled ja kui palju tahaksid veel näha ja kogeda. Veel, veel, veel! Kuivõrd lihtne on leida suvalisest teenurgast sama hulle kaaslasi, kel on sinuga mõneks ajaks ühine rada käia, kuni mõlemal taas eri suundadesse tuleb minna ja sa oled tagantjärele tänulik, et teie teed kasvõi selleks mõneks viivuks ristusid.

Bäkkpäkerlus on raske kroonilise kuluga haigus, mille leevendamiseks tuleb teha teadagi mida… kuhu järgmiseks? Vietnam ja Laos? Või hoopiski Nepaal ja India? Ma ei tea veel, tean vaid, et rahutud hinged vist ei rahunegi. Ja ju nii ongi õige ja hea.

'' '' ''
Poiss jõe ääres Poiss kodukülas Sõprus
'' '' ''
Tüdrukud koduõuel Perekond, kelle hoovi sattusime juhuslikult kusagil Lõuna-Kambodžas Pruutpaar
'' '' ''
Siem Reapi lähedal teeäärne külake ja kanajalgadel maja A, B, hakka pähe! Suurem õde õpetamas väiksemale koolitarkusi. Kusagil Kambodža teeäärses asulas Tüdruk koduõuel
NB! Piltide ja reisikirja autori andmed on Estravelile teada. Kui sul on soov siinset materjali kasutada, palun võta meiega eelnevalt ühendust.

Kommentaarid: