Uudised ja reisilood

Montenegros on kõike, mida reisihuviline otsib: suurepärane kliima, ajaloohõngulised paigad, puutumatu ja võimas loodus, kutsuv meri ja lõputud liivarannad, toredad inimesed, turvaline keskkond ja hea söök. Minge ja vaadake järele!

Kui mul avanes võimalus mõneks päevaks Montenegrosse sõita, olin väga elevil. See sihtkoht tundus ehedam ja huvitavam kui nii mõnigi muu. Ja ma ei pidanud pettuma. Juba esimene kokkupuude – maandumine karjamaadest ümbritsetud tillukesele Podgorica lennuväljale – mõjus koduselt ja kutsuvalt.

Võimas loodus ja meeldiv kliima

Montenegrolased ütlevad, et nende maal on kõik väike (välja arvatud pikka kasvu ütlejad ise). Riik on tõesti väike – Eestist üle 3 korra pisem. Küll aga ei saa sugugi väikseks pidada looduses leiduvat: kõrged mäed ja tohutud kanjonid, pikad idüllilised rannad, sihvakad männimetsad ja iidvanad oliivipuud. Sõna “montenegro” ehk must mägi tuleneb mustjatest mändidest, mida siinsetel mäenõlvadel kasvas palju nii endistel aegadel kui tänagi.

Mägise Montenegro kõrgemad tipud ulatuvad 2500 m üle merepinna.

Nagu vihjab riigi nimi, on tegu väga mägise maaga. Ligi 60% Montenegro pindalast asub üle 1000 m kõrgusel. Kuigi vahemaad on väikesed, kulub riigi ühest otsast teise sõitmiseks vähemalt pool päeva, sest teed on enamasti kitsad ja väga käänulised.

Montenegro turismitööstus kannatas tugevasti 1990-ndatel endise Jugoslaavia kodusõja ajal ja on alles viimastel aastatel jälle hoogsalt arenema hakanud. Sellest, et tegu alles areneva turismimaaga, annab märku hotellide mõnevõrra kõikuv kvaliteet. Mõne hotelli puhul oleks nagu mitukümmend aastat ajas tagasi läinud. Ent kõik on puhas ja teenindus väga sõbralik.

Eriti võib kiita Montenegro kööki – toidud on maitsvad ja odavad ning toredaid restorane ja söögikohti hakkas silma igal sammul, ka väiksema asustusega paikades.

Iga aastaga üha enam tuleb puhkajaid Montenegrosse nautima meeldivat kliimat, kristallpuhast merd ja suurepäraseid randu. Riigis on kokku 75 km randu ja sellest 35 km on liivarannad. Päike paistab siin 260 päeva aastas. Puhkajate kõrghooaeg on juulis-augustis, kui rannad on tihedalt inimesi täis ja õhutemperatuur ulatub üle 30 kraadi. Kohalike endi sõnul tasuks riiki külastada pigem mais-juunis ja septembris-oktoobris. Siis on ilmad endiselt head, rahvast vähem ja hinnad soodsamad.

Mida Montenegros teha?

Üks paikadest, mida kindlasti peaks Montenegros nägema, on Kotori laht.

Erilised vaated sellele helesinise peegelsileda veega fjordile avanevad Lovceni rahvuspargi järskudelt mäenõlvadelt. Imeilus tee laskub serpentiinina loogeldes Njegušist Kotori linnakesse. Kes mägiteedel sõitu ei kannata, sellel ei tasu minna proovimagi, sest tee on kitsas ja autodel-bussidel on üksteisest möödudes tükk tegemist. Kõrgel mägikülas Njegušis on väga meeldiv restoran ja väike singimuuseum. Sinki tehakse siin mägedes täiesti erilisel viisil. Liha hoitakse 20 päeva meresoolas, siis 20 päeva pressi all, et eemaldada niiskus. Seejärel suitsutatakse liha 6 kuud kerges suitsus ning lõpuks lastakse seista ja laagerduda veel paar kuud. Seega kulub singi tegemiseks terve aasta.

Aastaga valmib sink, mis maitseb tõepoolest väga hea. Eriti kohaliku punase veini Vranaci kõrvale.

Kotor on võluv väike sadamalinn samanimelise lahe ääres. UNESCO maailmapärandisse kuuluvas vanalinnas saab nautida ajaloohõngu, einestada hubastes restoranides ja külastada suveniiripoekesi. Siin võib jalutada kitsastel kivitänavatel ja imetleda kirikuid, paleesid, põnevaid võlvialuseid ja …kasse. Kasse kohtab siin igal sammul – musti, valgeid, kollaseid ja tavalisi halle triibikuid. Kõik nad on kena läikiva karvaga ja heas toitumuses. Vanalinn on ümbritsetud muljetavaldava müüriga, mis siksakitab väga järsku ja kõrget mäekülge mööda tipus asuva 16. sajandist pärit kindluseni.

Harilik triibik ehteid valvamas.

Väga meeldiv on sõita mööda Kotori lahe serva piiriäärsesse kuurorti Herzeg Novisse. Tee äärde jäävad tillukesed varjulised paadisadamad, üksikud hotellid ja apartemendid ning iidsed väikelinnad nagu näiteks Perast ja Risan. Piisavalt looklev tee võimaldab nautida ka helesinises fjordivees peegelduvaid mägesid ja kahte romantilist saarekest. Nendest St George on koduks 9. sajandist pärit benediktiini kloostrile. Herzeg Novi ise on pideva päikesepaiste, lopsaka roheluse, armsa vanalinna ja arvukate trepiastmetega linn. Just treppide rohkus võib osa turiste sellest võluvast kuurordist ka eemale hirmutada.

Montenegro linnakestest tasuks kindlasti külastada ka Bari, mille kohal mäenõlval kõrguv vanalinn pakub ajaloohuvilistele võimalust jalutada keskaegsete kivimüüride vahel ja hingata sisse segu Vahemere ja idamaade kultuurist, heita pilk kõrgelt kindlusemüürilt iidsele akveduktile või põigata Türgi sauna hamami hästisäilinud ruumidesse. Tõsi küll, linn on varemetes ja tänapäeval siin ei elata. Bari lähedal kasvab maailma vanim oliivipuu, millel vanust väidetavalt üle 2000 aasta. Vanarahva tarkuse kohaselt peab selle puu ümber 3 ringi kõndima, et tõeliselt õnnelikuks saada.

Üle 2000 aasta vanune oliivipuu.

Barist lõunas asuvad eriti ilusad liivarannad, mis ulatuvad kuni Albaania piirini välja. Käisime ka meie ujumas, vesi oli kristallpuhas ja soe ning rand pea inimtühi.

Pikk liivarand Bari lähistel – juuni algul polnud hooaeg veel alanud.

Pikemaks peatuseks ja puhkuse nautimiseks sobib hästi Budva. Selles Montenegro tuntuimas kuurordis on erineva taseme ja hinnaklassiga hotelle igale maitsele, pikk liivarand ja elav promenaad arvukate restoranide, baaride ja paadisadamaga. Vaheldust pakub ilus vanalinn ja võimalusi on ka ostuhuvilistele. Eriti tore on õhtuti promenaadil jalutada, kui linnatuled peegelduvad merevees ja restoranides pakutakse söögi-joogi kõrvale elavat muusikat.

Rannikust veidi kaugemale sõites algab tõeline mägimaastik. Siin on loodus veelgi lopsakam, pilku rõõmustavad kaunid mägiaasad, õitsvad lilled ja väikesed talud. Sõiduteel võib aeg-ajalt kohata lehmi või lambaid. Siin asub mitu põnevat rahvusparki ja mõned väiksemad suusakuurordid. Kindlasti tasuvad külastamist Durmitori rahvuspark ja selle suurimad vaatamisväärsused – Must Järv ja Tara jõe kanjon.

Erkrohelise peegelsileda veega Must Järv asub 1600 m kõrgusel platool ja on ümbritsetud majesteetlikest mäetippudest ning tumedast okaspuumetsast. Ümber järve on rajatud ka matkarada.

Aukartustäratavate mõõtmetega Tara jõe kanjon on Euroopa suurim. Tema sügavus ulatub 1300 meetrini ja pikkus lausa 82 km. Kanjoni eriliseks tõmbenumbriks on hiiglaslik viievõlviline betoonsild, mis valmis vahetult enne II maailmasõda ja mängis olulist rolli fašistliku Itaalia rünnaku tõrjumisel kohalike partisanide poolt. Silla konstruktori Lazar Jaukovići abiga lasti üks keskmistest võlvidest õhku ja see peatas itaallaste pealetungi. Jaukovic ise langes paraku fašistide kätte vangi ja hukati. Tema kuju seisab nüüd silla jalamil ja hoiab ehitisel pilku peal. Silla kõrval on ekstreemspordihuvilistel võimalik trossiga kanjonit ületada, väga populaarne on rafting Tara jõel. Siin on ka paar head restorani ja mõned suveniiriputkad.

Tohutu betoonsild Tara joe kanjoni kohal.

Tara jõe sillalt kuni praktiliselt pealinna Podgoricani välja kulgeb tee sügavas kanjonis pakkudes imelisi vaateid sügaval allpool voolavale helesinisele jõele ja peakohal kõrguvatele kaljudele. Teadlik vaataja võib imetleda ka kõrgel kaljudel kulgevat raudteed ja võimsaid viadukte kuristike kohal. Montenegrolased on oma raudtee üle väga uhked. Millalgi pärast sõda küsis Jugoslaavia tollane riigijuht Tito sakslastelt laenu raudtee ehitamiseks. Sakslased tunnistasid aga mägise maastiku tõttu projekti teostamatuks. Tito teatas, et raudtee ehitatakse igal juhul, kas siis saksa või omaenda rahadega. Raudtee ehitatigi valmis ja tänapäeval peetakse Montenegro-Serbia raudteed üheks maalilisemaks maailmas. Seda tänu ligi 250 tunnelile ja 400 sillale, millest mõned nagu näiteks 200 m kõrgune ja 500 m pikkune Mala Rijeka viadukt, on eriti dramaatilised.

Fotod: Pille Trumm