Armastuse ajel Ameerikasse
„Läksin Los Angelesi kuuks ajaks vanaisale külla, kuid leidsin seal armastuse ja Ameerikasse ma jäingi,“ meenutab Olja Müürsepp (56) kolmkümmend aastat tagasi tehtud ja sajaprotsendiliselt elu muutnud otsust.
Olja Müürsepp on Estraveli tütarettevõtte Preferred Travel Sevices LLC juht. Foto: GEORG KÕRRE/POSTIMEES
Arizona osariigis Phoenixis elava Olja Eestimaa-külaskäik jääb näpistavasse talve, mil kohalike jaokski harv nähtus nimega lumi maad katab ja termomeetri näit miinuskraadides laiutab. „Mulle meeldib Eesti endiselt väga, kuid seda, et ma siia püsivalt tagasi tuleks, ma ei usu,“ ütleb Olja ja võdistab õlgu. „Talv on see, mis mulle enam kohe üldse ei meeldi. Olen ilmselt liiga kaua ära olnud,“ naerab ta. Pikka äraolemist aga ei reeda naise eesti keele oskus, see on absoluutselt veatu.
Uus algus Ameerikas
Olja võttis eelmisel aastal vastu põneva väljakutse. Estraveli põhiaktsionär ja juhatuse liige Aivo Takis tegi talle pakkumise, millest oli peaaegu võimatu keelduda.
„Mul paluti aidata püsti panna esimene USA reisiteenuste turule sisenev Eesti juurtega reisiagentuur. Sündis Preffered Travel Service, mille juhiks ma täna olen,“ seletab 35 aastat reisiäris toimetanud Müürsepp.
Olja töötas 1980ndatel veel Eestis elades reisibüroos Sputnik siseturismi spetsialistina. 1988. aastal, sügaval nõuka-ajal tekkis tal võimalus sõita Ameerikas Los Angeleses elavale vanaisale külla, kes oli sinna läinud pärast sõda. „Mul oli kuuajane viisa. Täpselt nii kaua oligi mul kavatsus seal olla, kuid elul olid teised plaanid.“
Olja kohtus oma tulevase abikaasa ja laste isaga nädal pärast vanaisa juurde jõudmist. Kui armastust poleks tulnud, poleks ta enda sõnul Ameerikasse jäänud.
„Kohtusime Eesti Majas ja kohe algusest peale meil see värk kuidagi klappis. Kuu aja pärast tegi ta abieluettepaneku ja nii see läks,“ meenutab naine. Ta lisab, et tegelikult polnud elul ju Eestiski viga: „Kõik oli olemas – jagus tööd ja austajaid.“
Uus elu võõras keskkonnas ei alanud kergelt. Peale võõra kultuuri oli kõrge mäena ees ka keelebarjäär, mis tuli kiirelt ületada. Olja meelest on kummaline, kui inimene elab riigis, tahab olla ühiskonna võrdväärne liige, aga ei oska seal räägitavat keelt. „See on ju võimatu!“ arutleb ta.
Keel suhu!
Armastust jagus ja leib oli laual, kuid aktiivse eluga harjunud naine tundis, et nelja seina vahele koduperenaiseks jäämine pole tema unistus.
„Selge oli see, et pean ruttu keele ära õppima, et üldse mingit tööd saada. Oskasin sel hetkel öelda „My name is Olja“ ja see oli kõik. Ma ei valeta! Nii oli, ausalt,“ naerab ta säravate silmadega. Paralleelselt keeleõppega sai Oljale kohe selgeks, et reisikonsultandi töö, mida ta Eestis elades tegi, võiks jätkuda Ameerikaski – valdkond meeldis ja vajalikud oskused olid olemas.
„Läksin kooli, sain reisikonsultandi tööks vajalikud paberid ja õppisin arvuti selgeks. Kolme kuuga sain asjadest juba aru. Keel sai suhu aastaga, sest lihtsalt oli vaja!“ meenutab naine Los Angelese elu algusaastaid.
17 pikka aastat elas Olja Los Angelese ilu ja sära keskel. Enne American Express Traveli reisibüroosse asumist töötas ta restoranis, et suheldes keel korralikult kätte saada, ja tõi ilmale kaks poega – Ivo (25) ja Jüri (22).
„Mu lapsed kahjuks eesti keelt ei räägi. Kui nad väiksemad olid, siis proovisin küll, kuid siis tulid lapsehoidja, lasteaed ja kool… kõik ingliskeelne! Kogu keskkond on neil olnud ingliskeelne, ja nii see läkski,“ avaldab Oljal kahjutunnet.
Tema silmad löövad laste tegemistest rääkides aga taas särama. „Oi, ma olen nendega väga rahul. Nad on tublid! Noorem poeg õpib kolledžis inseneriks. Ivo on Californias ja oma elu peal. Ta on suurepärane kokk! Sai väga heas koolis kokapaberid ja talle tehti kohe Phoenixi parimasse restorani tööpakkumine. Seal töötas ta end nii üles, et kutsuti California tipprestorani ja sinna ta läkski. Laste pärast ma südant valutama ei pea.“
Suurim kirg: tomatikasvatus
Olja ütleb, et on oma eluga rahul ja kõik on läinud täpselt nii, nagu minema peab. Esimene abielu sai pärast 17 koosoldud aastat otsa, kuid kõige ootamatumal hetkel astus tema ellu mees, kellega kõike otsast alustati.
Abielu Sveitšist pärit Geraldiga nimetab Olja lõbusaks ja imeliseks. „Mu mees on kondiiter ja veel milline! Soolaseid toite teeb ta ka muidugi võrratult. Minul on kodus keelatud köögis toimetada,“ naerab ta.
Olja piht söödud kookide ja maitsvate roogade mahtu igatahes ei reeda. Ehk aitab pisutki trimmis joont hoida tomatikasvatus, millega ta aasta läbi aktiivselt tegeleb – näppupidi mullas olemine ja rohimine pole lihtsate killast!
„Ma olen ikka väga kirglik tomatikasvataja! Poes müüdaval kraamil pole maitset, lõhna ega midagi,“ ütleb Olja ja nendib samas, et kõrbekuival Phoenixi pinnal pole potipõllumajanduse püstipanek lihtne ülesanne. Maitsvaid vilju sai ta noppida ka Los Angelese elamise aastatel. Siis olid ikka kaks-kolm potti kogu aeg aknalaual kasvamas ja põnevus, mis ja kas sinna otsa tuleb, oodates suur.
Täna toimetab ta taimedega juba pisut uhkemalt. Kui Olja Rakveres elav isa paar aastat tagasi tütrel külas käis, ehitas ta kasvuhoone. „See on veidi teistsugune, kui Eestis ollakse harjutud nägema, sest minu kodukandis on probleemiks pigem päikeserohkus, mitte puudus. Kasvuhoone sai rajatud nii, et päike liialt peale ei paistaks, ja katusele ladusime kivid, et kasvuhoonet liialt kuumaks ei kütaks.“
Elu põnevaim väljakutse
Kuumus, mis Olja kodulinnas valitseb, on meeletu. Ajal, mil Eestis talv, on Phoenixis suvi ja see võib tähendada koguni 50 soojakraadi!
„Konditsioneerita olla ei saa – need asuvad absoluutselt igal pool! Ja liikumine käib peamiselt pärastlõunal, kui päike on veidi madalamal. Kui Eestis on suvi, on meil talv. See tähendab umbes 25 plusskraadi ning on nauditav,“ seletab naine.
Ehk oleks tervisele ja mõnusale olemisele siiski parem neli aastaaega, mida Eesti pakub? „Ei. Minu elu on juba seal. Pere on seal, lapsed seal. Varsti juba ehk ka lapselapsed. Eesti on armas ja ääretult tore paik ning minu kodumaa, kuid siin ma ennast enam elamas ei näe. Käime siin külas – mu vanemad elavad Rakveres, ja naudime Tallinna vanalinna, kuid kodu on mul ikkagi mujal,“ ütleb Olja.
Just külmad talved on need, millega üle poole elust soojas Ameerika kliimas elanud naine enam harjunud pole ja uuesti harjuda ei soovi.
Unistus Ameerikast või soov seal kas või korra ära käia, on vähemal või suuremal määral iga eestlase sees olemas. Olja tunnistab täna, et toosama suur vau-efekt on tema sees juba mõnda aega asendunud stabiilse argieluga.
„Muidugi on paiku, mis on veel käimata ja nägemata, ning üllatusi tuleb ikka ette, kuid tegelikult on minu elu Ameerikas ju samasugune, nagu Eestis. Argipäev on ammu kätte jõudnud. Hommikul lähen tööle, õhtul kell kuus lõpetan ja tulen koju. Mured on samad, rõõmud on samad.“
Silm aga Oljal särab ja kindlasti on oma osa selles Estraveli loodud tütarettevõttel Preferred Travel, kus naine tegutseb. Olja nimetab direktoriametit enda elu üheks põnevaimaks väljakutseks. „Üks asi on minna firmasse, kus kõik on valmis ja millega lihtsalt liitud. Teine asi nullist lõpuni kõik ise rajada – otsida ruumid, need sisustada, leida õiged inimesed. Oi, see väljakutse oli ja on põnev!“
20 aastat USAs maailma suurimas reisibüroos American Express Travel tippspetsialistina töötanud Olja on uues töös ametis olnud veidi vähem kui aasta ja ta ütleb, et sõna „igav“ pole ta selle aja jooksul kordagi kasutanud.
„Meie töö on ameeriklasi Euroopasse tuua, kuid ka vastupidi – kutsun kõiki külastama Arizonat, kus lisaks päikesele ja 4,7-miljonilise rahvaarvuga Phoenixile on ootamas ka maailmakuulus Grand Canyon. Seda lihtsalt peab nägema!“
Ameeriklased teavad Olja sõnul Eestit juba päris hästi. Oma osa nende teadvusesse jõudmisel on olnud sportlastel, kuid ka IT-valdkonnal. „Skype’i teavad nad kõik. Ja Tallinnat mainides ütlevad, et see on ju see imeline muinasjutulinn!“
Must leib ja kommid
Töö ja tegemised toovad Oljat Eestisse üha sagedamini. Varem jõudis ta siia iga nelja-viie aasta tagant, kuid nüüd üle kuu. „Mu sveitšlasest mees Gerald ei olnud Eestis kunagi käinud. Kümme aasta tagasi tõin ta siia ja oi kui suureks ta silmad läksid – nii väga meeldis!“
Naise enda sõnul üllatub ta iga kord, kui Eestisse tuleb. „Siin muutub kogu aeg ja need muutused on üldjuhul positiivsed. Iga kord on minu silmis midagi teistmoodi, midagi paremuse poole läinud.“
Suurima erinevusena eestlase ja ameeriklase vahel toob läbi ja lõhki turismiinimene Olja välja reisimise – seda teevad „onu Samid“ kindlasti rohkem. „Ameeriklane tahab väljas käia, süüa, juua ja reisida. Ei ole seal kõikide rahakott nii suur midagi – on jõukamaid, kuid ka neid, kes peavad ärakäimiseks aasta aega säästma. Panevad kõrvale ja sõidavad kord aastas Hawaiile.“
Olja käib puhkamas igal pool, kus vähegi saab. Värskeimate sõitude seast on enim meelde jäänud Maroko, mis oli tema meelest lihtsalt nii eksootiline ja teistsugune. Lemmikpaikadeks nimetab ta siiski Itaaliat ja Prantsusmaad. „No midagi pole teha – Euroopa on südames,“ naerab ta.
Phoenixis kohvrit pakkides ja kodumaale sõites jätab naine alati kohvrisse veidi ruumi. Leivale ja kompvekkidele, sest nendeta tagasisõitmine ei tuleks kõne allagi.
„Ei, see pole suusoojaks öeldud, et ma siit leiba kaasa ostan ja et inimesed, kes mujal elavad, igatsevad musta leiba. Me tõesti tunneme sellest mujal riikides elades väga puudust! Mu kondiitrist mees on proovinud leiba järele teha, kuid Ameerikas pole õiget jahu ja no ei tule mekk selline, nagu peaks. Must leib ja Oravakese kompvekid – nendeta ei lahku ma Eestist kunagi.“
Seegi kord sõitis Olja Phoenixisse tagasi mitme leivapätsi ja kommipakiga, sekka lumised mälestused ja hetked lähedaste selstis. Kuni järgmise korrani.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018. aasta kevadsuvises numbris. Fotod: erakogu; Georg Kõrre/Scanpix/Postimees