Omaani 1001 ööd: päris, mitte plastmassist
Kas olete mõnikord reisil olles tajunud, et keskkond, milles te ringi kõnnite, on rajatud spetsiaalselt turistide jaoks ning sellel pole midagi ühist tegeliku eluga sellel maal? Et te olete küll seal, ent satute harva, kui üldse, väljapoole turistidele mõeldud ning nende jaoks rajatud marsruute?
Mõnes mõttes on see paratamatu – mida rohkem on turiste, seda vähem puutuvad nad kokku päriseluga; ning seda vähem seda päriselu konkreetses riigis üldse alles jääbki. Kui lähete Kanaari saartele või Dubaisse, siis võite kindlad olla, et seal on tore ja mõnus, ent – see ei ole reaalsus.
Kui tahate näha midagi, mis on päris, siis soovitan sõita Omaani. Ja sõita kohe praegu, sest küllap on sealne unikaalne keskkond viie või kümne aasta pärast suures osas hävinud. Seni aga – tere tulemast tuhande ühe öö muinasjuttu losside, kaamelite, beduiinide ja mägedega, mis on täiesti reaalne ning kus elavad reaalsed inimesed.
“Tsivilisatsioon” saabus õnneks hilja
Esimene pilt Omaanist avaneb lennukiaknast. Tõenäoliselt jõuate kohale hilisõhtul ja näete tuledes säravaid maanteid, mis ulatuvad üle kogu riigi. Nafta on odav ja maanteed on paremini valgustatud kui öise Tallinna tänavad. Teed ise on enamasti nelja- kuni kuuerealised ning lubatud sõidukiiruseks 120 kilomeetrit tunnis.
1970. aastal oli Omaanis 10 kilomeetrit asfaltteed, mis ühendas pealinna Muscati (loe: maskat) osi Muscatit ja Mutrah’t (matra). Täna on asfalti üle kümne tuhande kilomeetri. Kolmkümmend aastat tagasi oli Omaanis üks haigla ja kaks algkooli – täna on seal arstiabi tõenäoliselt parem kui meil Eestis ning kõigil on võimalik koolis käia.
Omaani õnn on selles, et muutused (mida meie põhjendamatult “lääne tsivilisatsiooniks” kipume nimetama) jõudsid sinna teistest Araabia lahe riikidest hiljem. (Ärge tehke seda viga, et neid maid Pärsia lahe riikideks nimetate! Pärsia laht on see Iraani poolt vaadates, araabia maades aga nimetatakse seda Araabia laheks – the Arab Gulf.)
1970. aastatel, kui Omaani “kaasajastama” hakati, valitses maailmas juba teadmine, et vana ja ilusat tuleb mahalammutamise asemel hoopis säilitada. Nii võitegi Muscatis ja veel rohkem teistes linnades leida paiku, mis on samasugused kui sadu aastat tagasi. Kui katustel turritavad sat-tv antennid välja arvata.
Aastail 1938-70 valitses Omaanis sultan Said Bin Taimur, kes oli vastu igasugustele muutustele. Omaanlastel oli peaaegu võimatu riigist lahkuda – ja neid, kel see õnnestus, ei lubatud tagasi. Said andis isiklikult välja kõik sissesõiduviisad ning tegi seda väga-väga mõõdukalt.
1970. aastal võttis Omaanis veretu paleepöördega võimu Saidi poeg, Euroopas hariduse saanud Qaboos Bin Said. Qaboosi motiiv oli lihtne: tema rahvas peab saama osa naftarikkusest, mis jumala tahtel on Omaanile osaks langenud. Tänaseks on Omaanist saanud üks puhtamaid ja turvalisemaid riike Araabia lahe ääres.
Omaan on turvaline ja rahulik
Kuna sultan Qaboos on vastu massiturismile, eelistades säilitada oma riigi tõelist nägu, siis külastab Omaani aastas umbes 40 000 inimest. Mis tähendab, et kuigi suur osa Omaani elust ja vaatamisväärsustest on koondunud rannikupiirkonda, ei koge te iialgi “küünarnukitunnet” ringi sebivate ning bussi või muuseumi trügivate turistide hordidega.
Eestist 7 korda suurema riigi enda elanikke on veidi üle kahe miljoni, nii et Omaan jätab igal juhul veidi inimtühja mulje. Ent see ei häiri – Omaanis võtate ka ise üle sealse rahuliku elutempo ning naudite maailmast-ära olemist.
Omaani ühe suurema reisibüroo Mark Tours direktor MKM Mohamed, kes mind seal võõrustas, ütleb: “Omaan on maa, kus võib kogeda koos luksuslikku mugavust ja turvalisust keset kaljuseid mägesid, pikki liivarandu ja haaravaid kõrbemaastikke. See on ühendus suurtest ajaloolistest tsivilisatsioonidest ja kaasaegsest arengust.“
Mohamedi sõnul on omaanlased kõigist Laheriikide elanikest kõige sõbralikumad ja avatumad. “Külalislahkus on omaanlaste olemuses; nad kutsuvad võõraid sageli oma majadesse külla; nad on abivalmid ja lahked. Ning neil on suur sisemine väärikus ja austus teiste inimeste ja nende päritolu vastu.“
Enamik Omaani mehi kannab pikka valget rüüd disdasha’t (didasha). Seaduse järgi peavad seda kandma vaid riigiteenistujad, ent traditsiooni ja kliima tõttu on see inimeste lemmikrõivastus. Disdasha juurde käib kas ümmargune tikutud müts kumma või (ametlikumatel juhtudel) turbanitaoline peakate. Naiste riided on aga küllalt värvikad.
Omaani pääseda on lihtne
Omaani viisa saamine on kerge. Kuigi Eesti kuulub nende riikide hulka, mille kodanikud võivad viisat taotleda Muscati lennujaamas, soovitaksin lasta selle korraldada teid vastu võtval reisibürool – mõnikord kontrollib lennufirma viisat juba enne lennuki peale lubamist.
Tasub meeles pidada, et Omaani riaal (OMR) on maailma üks kallimaid valuutasid: 1 riaal (jaguneb tuhandeks baisaks) maksab 2003. aastal sõltuvalt dollari kursist 38 kuni 40 krooni, nii et numbrites tunduvad sealsed hinnad väga odavad. Tegelikkuses on elu ainult veidi kallim kui Eestis.
Kuritegevus on peaaegu olematu ning võõramaalastesse suhtutakse äärmiselt hästi. Oluline on ainult see, et käituksite maal maa kommete kohaselt. Soovitav on kanda pikki pükse (välja arvatud hotellis või rannaklubis) ning päris kindlasti ei tohi rannariietes minna ranna või hotelli territooriumilt kaugemale.
Alkoholi saab suuremate hotellide restoranidest ja minibaarist, aga samuti mõnedes kallimates restoranides linnas. Ega see nii väga kallis polegi: suure (purgi)õlle saab kätte 40-60 krooniga, pudeli veini 120-360 krooniga. Aga uskuge, seal te tegelikult ei tahagi mingit alkoholi, sest kogu keskkond on nii totaalselt teistsugune.
Mündid, mõõgad ja palvehoidjad
Pealinn Muscat koosneb kolmest eraldi asetsevast linnaosast. Tänapäevase Muscati äri- ja kaubanduskeskus on Ruwis, vanalinna ja endisi aegu saab aga nautida mere ääres asuvas Mutrah’s. Kolmas linnaosa ongi Muscat, mille järgi kogu piirkond on endale nime saanud.
Mutrah’ souki (turgu) peetakse Laheriikide põnevaimaks. Kui astute päikesekuumusest souki varjulistele kitsastele tänavatele, siis tundub, nagu oleksite sattunud hoopis teise maailma. Väikesed poekesed, mille põrandal istuvad pikkade valgete rüüdega kaupmehed, kes ei teegi eriti midagi, et teile oma kaupa kaela määrida.
Ainsaks märgiks kaasajast on teetubade seintel olevad pepsi logod ning VISA-kleepsud poekeste ukse kõrval. Enamik antiigipoekesi pakub võimalust maksta krediitkaardiga, mis on täiesti turvaline – arve laekub tõepoolest selle summa peale, millele olete alla kirjutanud.
Mutrah’ souk’is tasub ringi vaadata vanade hõbeehete järele. Kaasa tasub osta ka mõni Maria Theresia hõbetaaler. Need mündid, mis vermimise ajast sõltumata kannavad aastaarvu 1780 olid Omaanis käibel kuni 1968. aastani. Üks taaler maksab 2-3 OMR ja sisaldab umbes 20 grammi puhast hõbedat.
Kui tahate aga osta midagi tõeliselt omaanipärast, tasuks ringi vaadata khanjar’i ehk traditsioonilise kõvera mõõga järele, mida Omaani mehed pidulikel puhkudel kannavad. Tagasi reisides pakkige khanjar kindlasti pagasisse, sest käsipagasis kantuna tekitab see lennujaamas 100% tõenäosusega probleeme.
Valged müürid ja rohelised palmid
Muscatist algab kõige tõenäolisemalt teie reis mööda Omaani (sest ainult pealinnas nädalat veeta ei ole küll mõtet). Mind võõrustanud reisibüroo Mark Tours paigutas mu elama hotelli Mercure Al Falaj, mis on mitmeski mõttes hea valik – nii asukoha, hinna kui ka legendi poolest.
Ruwi linnaosa südames asuv Al Falaj Omaani esimene hotell, mis valmis aastal 1971 – varsti pärast Qaboosi võimuletulekut. Kuna algusest peale on hotelli opereerinud Prantsuse firma, leiab Al Falaj’s tänaseni prantslaslikku, heledat ja veidi lohakat seitsmekümnendate elegantsi.
Kindlasti tasub Muscatis külastada kolme kindlust – Jalali, Mirani ja Mutrah’ forte. Pilt valgetest müüridest roheliste palmide taustal on see, mis jääb reisijat saatma kogu Omaanis viibimise aja jooksul. Reisijuht loetleb Omaanis kokku on üle 20 kindluse, mis on ehitatud 16.-18. sajandil kas araablaste endi või portugali vallutajate poolt.
Kindlustes, mis kuulusid omal ajal kas ilmalikele või religioossetele valitsejatele (imaamidele) näeb, kuidas nood ülikud elasid sajandeid tagasi – koos kõigi salakäikude, -treppide ja põgenemisteedega. Satute palava päikese käest täiesti teistsugusesse õhkkonda, ning kuna külastajaid peaaegu polegi, siis te ei tunne, et oleksite muuseumis.
Kuna Omaanis suuri turismigruppe peaaegu ei käi, siis ekskursioonid toimuvad enamasti džiibiga, mitte bussiga. Seega sõltub ekskursiooni hind eelkõige inimeste arvust autos: ühe auto kulud nelja inimese peale teevad ekskursiooni poole odavamaks kui kahekaupa sõites. Ning suurde Toyota džiipi mahuvad juht ja neli reisijat lahedalt ära.
Loomulikult on võimalik auto ka ilma juhita-giidita rentida, ent kui olete juba investeerinud Omaani-reisisse, siis tasuks ka see väike lisakulu välja kannatada: te ei pea ise kaarti uurima ja kuulete maa kohta võrreldamatult rohkem kui iseseisvalt ringi sõites. Hea ülevaate soovitatavatest reisimarsruutidest Omaanis saab veebisaidist www.marktoursoman.com.
Maailma kalleim parfüüm tuleb siit
Erinevalt teistest Laheriikidest leiab Omanis uskumatult erinevaid looduskooslusi. Suure osa riigist moodustab küll liivakõrb, ent samas leiate nii rannikul kui ka sisemaal mõnusaid palmisalusid; kõrgmägedes selge veega mägijärvesid ning kaugel põhjas koguni terve Musandami unikaalse looduskaitseala.
Sõber Mohamed arvab: “Omaani on mõtet tulla inimestel, kellele meeldivad seiklused, nii “pehmed“ kui ka raskemad. See on ideaalne sihtkoht looduse- ja ajalooarmastele ning neile, kes on tüdinud suurtest turistide hulkadest.“ Tema büroo pakub erinevaid keeli kõnelevaid giide – lisaks inglise keelele ka prantsuse ja saksa keele oskajatele.
Kui teil on Omaani vaatamiseks umbes nädal, siis soovitan kindlasti külastada kolme kohta – kunagist pealinna Nizwat, mis on Omaani käsitööliste ja juveelimeistrite keskus; mereäärset Sur’i, kus tänaseni ehitatakse uhkeid puust laevu dhow’sid ning Omaani keskosas asuvat Wahiba kõrbe.
Veel nelikümmend aastat tagasi oli Nizwa välismaalaste jaoks tegelikult keelatud linnaks. Täna on see Muscati järel tähtsuselt teine turismikeskus. Kindluse tornist avaneb suurepärane vaade linnale – ning sealt väljudes tasuks minna mõnesaja meetri kaugusele, kus leiate ees vanalinna kitsaste tänavate ja savist majade labürindi.
Nizwa souk’ile sattudes aga vaadake ringi viiruki ja mürri järele (ingl. k. frankincense ja myrrh). Väikestes söepannides põletatava viiruki lõhn on Omaanile üks iseloomulikumaid ja seda kohtate enamikus Omaani majadest. Viirukipuu vaiku nimetatakse Omaanis ka “valgeks kullaks” või “jumalate pisarateks”.
Kui aga soovite kogu oma rahast korraga lahti saada, siis võiksite Nizwa souk’ilt osta maailma kalleimat lõhnaainet amuaazhi. Välja töötatud sultani korraldusel, on sellesse magusavõitu parfüümi kokku pandud kõik Idas tuntud lõhnaained. Väike kuldkorgiga pudelike maksab umbes 315 OMR (ligi 12 000 krooni). Hea kingitus kallile inimesele.
Öö kõrbetähtede all
Pärast Nizwas veedetud ööd (kahest hotellist on parem Falaj Daris, mis asub linnast 5 km kaugusel) on mõistlik jätkata teed Wahiba kõrbe poole. Muide, teistes linnades peale Muscati tulebki valida umbes kahe hotelli vahel, sest Omaanis praegu käivate turistide majutamiseks pole neid rohkem vaja!
Nii. Nüüd oletegi kõrbes ja see on täiesti uskumatu elamus. Kilomeetrite viisi luiteid (millel sõitmisega Toyota džiip imehästi toime tuleb), sekka üksikud beduiinide vitselamud ning varjualustes konutavad kaamelid. Beduiinide juurde tasub sisse astuda – kindlasti pakutakse teile tilluke tass kanget omaani kohvi ja aetakse tõlgi abil juttugi.
Beduiini elu on üksluine. Kasvatatakse kaameleid, kitsi või lambaid; mehed on enamasti tööl kas linnas või Ühendemiraatides. Tihti on peres kaheksa või enamgi last, kes hommikuti koolidzhiibiga tundidesse viiakse. Kuigi majad on kipakad ja õhuaugulised, on otse liivale asetatud kallis vaip, nurgas on teler ja seina ääres klaaskapp nõudega.
Iseasi, kas tahaks närvesöövat elu külmas ja tuulises Eestis millegi nii rahuliku vastu vahetada – sest kõrbes on päevi, mil ei toimugi midagi peale päikese igavese ringi taevalaotusel. Ja ega beduiinid sealt kuhugi pääse – kui noored abielluvad, siis ehitatakse neile majast eemale oma magamistuba (ehk vitstest onn), millest aja jooksul omaette maja kasvab.
Kindlasti soovitan ööbida kõrbelaagris. Suurim ja mõnusaim neist on Al Areesh, mis asub Wahiba kõrbes umbes kahe tunni tee kaugusel Nizwast. Laagris saate ööbida kas palmilehtedest punutud telgis või – kui soovi on – otse kõrbetähtede all lavatsitel.
Kõrbes tasuks proovida luidetel suusatamist või lumelauaga (vabandust! liivalauaga) sõitmist. Täiesti uskumatu, kuidas nood asjad liival libisevad, ja kõrgest luitest alla laskmine on omamoodi elamus. Luidet mööda palava päikese käes üles ronimine on aga jälle üks teistmoodi elamus, paneb higistama igatahes.
Vanad laevad ja kilpkonnad
Kui hakkate kõrbest Muscati poole tagasi sõitma, tasuks sisse põigata Sur’i. Seal näete, kuidas tänaseni ehitatakse puidust uhkeid laevu ehk dhow’sid. Laevatehas pole samuti otseselt turismiatraktsioon, aga külalised on seal teretulnud.
Kindlasti ei tasu Sur’is kohalikku hotelli ööbima jääda, sest siis jääte ilma teisest ülitoredast elamusest lisaks kõrbes veedetud ööle: kilpkonnadest. Umbes 75 km Sur’ist asub äsja avatud Turtle Beach Resort.
Enne öömajale jäämist tasuks ära käia lähedasel kilpkonnade kaitsealal ning võtta luba öiseks visiidiks. Kui öösel kokkulepitud ajal kohale jõuate, ootavad teid juba pikkades valgetes rüüdes kilpkonnauurijad. Ja merekilpkonnad ise – suurimad isendid on üle meetri pikad ja kaaluvad üle 100 kilo!
Ega pimedas esialgu midagi ei näegi – arvad, et rannas on suured mustad kivid. Ent kui üks kividest hakkab äkki loibadega vehkima ja liiva laiali pilduma, siis selgub, et tegemist on hoopis pesa tegeva kilpkonnaga.
Kilpkonnad elavad kuni 100-aastaseks ning hakkavad munema alles 30-50-aastaselt. Siit ka põhjus, miks neid nii hoolega hoidma peab. Rannas kõndides aga tasuks taskulambiga jalgeesist valgustada, sest liiv on täis tillu-tillukesi kilpkonnasid, kes üle suurte luidete mere poole, esimest korda ujuma ukerdavad.
Rannapuhkus samuti võimalik
Kui olete neli-viis päeva džiibiga mööda kõrbeid ja mägiteid ukerdanud, siis küllap tahaksite ennast mõneks ajaks lõdvaks lasta ja mitte midagi teha. Parim koht selleks on Omaani põhjaosas (120 km Muscatist) mere ääres asuv Al Sawadi Beach Resort.
Hoiatan kohe ette, et tegemist on väga hea, nelja tärni tasemel oleva kuurordiga, ent just selle tõttu ei leia sealt autentset Omaani. Aga kindlasti on see oma basseinide, tenniseväljakute, golfi ja muude sportimisvõimalustega heaks kohaks, kus pärast pikka reisi ja enne tagasilendu mõtteid koguda.
Kuna Omaani naftatulud kahanevad, on turismi edendamine tõsiselt ette võetud. Nii kavatsetakse 12-kilomeetrisele rannikuribale rajada hotellid kokku 1000 toaga, basseinide ja golfiväljakutega. Õnneks ei saa need olema koledad klaasist kõrghooned, vaid neis püütakse säilitada Omaani ehitistele omast kindlusestiili.
Ent see on tulevikuprojekt. Praegusel hetkel on Omaan aga kindlasti üks viimaseid kohti maailmas, mis on äärmiselt põnev, äärmiselt rikkaliku kultuuri- ja ajalooga, ent mida maailmas iga aastaga kasvav turismibuum pole veel ära rikkunud. Igal juhul on seal hästi mõnus.
Ah soo, kaamelitest unustasin veel rääkida. Omaani mõistes on rikas see mees, kellel on vähemalt 1000 kaamelit. Hea võidusõidukaamel maksab kuni 50 000 OMR ehk ligi 2 miljonit krooni. Ja kuna kaamelid on riigi elus nii tähtsad, siis korraldab kõike nendega seonduvat Kaameliasjade Peadirektoraat – ärge naerge, see on tähtis riigiasutus!
Toomas H. Liivi tööks ja hobiks on Eesti tutvustamine Lähis-Idas ning Türgis ja vastupidi.
Vaata lisaks:
– – –
Täispikk lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill-juuni 2003.