Helle võidureis Dominikaani Vabariiki
Käesoleva aasta suurimal turismiüritusel Tourest oli meil heameel koostöös lennufirmaga Condor korraldada loos, mille auhinnaks olid lennupiletid kahele Dominikaani Vabariiki. Õnnelikuks võitjaks ostutus toona Helle, kes on tänaseks reisilt tagasi ja lahke oma reisikogemusi meiega jagama. Helle kirjutab:
Dominikaani Vabariik
“Reisi alustasime hotelli Barceló Dominican Beach Hotel kõik hinnas mugavusi nautides. Kõik oli suurepärane: päike, liiv, meri, teenindus, söök. Ilmaga vedas väga – enne meie kohale jõudmist oli neli viimast päeva ainult sadanud.
Pärast paari päeva täielikus muretuses olemist otsustasime avastada Dominikaani Vabariiki omal käel ja moel. Mõeldud-tehtud! Rentisime auto, GPS-ist loobusime, kuna teenindajal rendibüroos ei õnnestunud seda tööle saada.
Sihiks võtsime Samaná poolsaare. Viamichelini põhjal oli antud teekond umbes 380 km ja ajaliselt 4-5 tundi pikk. Auto oli lõpuks meie valduses ja saime matka alustada kell 10.30, seega oli lootus jõuda broneeritud majutusasutusse El Limonis enne pimedat.
Seiklus Dominikaani maanteel
Riisipõllud
Tegelikkuses läks aega tunduvalt kauem. Meil õnnestus peamisest pöördest mööda sõita, mis lisas meie teekonda kilomeetreid, sest tagasipöördeks ei tulnud tükil ajal võimalust. Juba tekkiski tunne, et peatume hoopis Santo Domingos mitte algselt plaanitud El Limonis. Tagasipöörde kohta ei paistnud mitte kunagi tulevat. Lõpuks pärast õige teeotsa kättesaamist sujus matk rahulikult, mööda palmiistandustest, riisipõldudel härgadega töötavatest meestest ja mida edasi, seda mägisemaks ja huvitavamaks maastik muutus.
Sellel teel oli ka uskumatult palju teemaksu maksmise jaamu – mida edasi, seda suuremaks summad muutusid. Enne poolsaarele jõudmist otsustasime valida hoopis keerulisema, aga maksuta tee, mis oli superilusate vaadetega mägitee.
Jõudsime edukalt Las Terrenasesse, mis kihas liiklusest oma kaootilisuses valitseva korraga. Edasi liikusime Playa Bonitaga paralleelselt. Veel napilt päevavalguses jõudsime oma sihtkohta El Limóni.
Majutuskoht, mida ei olnud
Selles külakeses hakkasime otsima oma kavandatud peatuskohta Studio Cafcaod. Antud majutusasutus sai valitud järgmise päeva plaanide tõttu, et hommikul kohe olla hästi lähedal Salto El Limónile (El Limóni juga). Aga mida ei olnud, oli meie hostel.
Teed küsides olid inimesed lahked meid aitama, kuid nende juhatuste järgi sattusime hoovile, kus taheti meile ökokakaod pakkuda või siis viia kohe kosele. Lõpuks jõudsime ühe teadjama kohaliku õuele, kes küll teadis sellist kohta, aga tema andmetel oli see juba ammu suletud. Ja tõesti, nii oligi – hoov oli rohtu kasvanud ja raudvärav suure tabaga kinni. Majutuskoht oli broneeritud läbi interneti, mis pärast meiepoolset teavitamist seda enam ei paku.
Selleks hetkeks valitses juba täielik pimedus. Naine, kelle hoovil oma pettumusest toibusime, pakkus tuba oma majas. No jah, selles toas me ei olnud sel korral valmis ööbima. Pigem sõitsime tagasi Las Terrenasesse, kus astusime sisse esimesse rannaäärsesse hotelli ja ööbimiskoht oligi olemas. Mis sellest, et padi oli kõva, ventilaator kriiksus, konditsioneer kolises ja külmkapp kragises. Uni oli hea.
Uus katse El Limonis
Hommikul liikusime tagasi nüüd juba tuntud El Limóni ja kohe külasse jõudes oli tosinate kaupa mopeedidel matkagiide auto ümber hõikamas ja oma teenuseid pakkumas.
Teel Salto El Limóni poole
Salto El Limón on Samanà mäeahelikus asetsev kõrgeim juga (52 m). Vaatamisväärsusele matkamiseks on neli peamist sisenemispunkti: Ranco Espanol, Arroyo Surdido, El Café ja El Limón.
Joale matkatakse enamasti hobuste või muuladega, aga võimalik on sinna jõuda ka jalgsi. Hobusega võtab teekond aega 30–45 minutit, jalgsi minekut eriti ei kasutata ja selleks kuluv aeg on prognoosimatu. Mina võtsin aga vastu otsuse, et läheme jalgsi. Ma ei olnud kunagi hobuse seljas istunud ega kujutanud ette ennast hobusega mägedes, lõputu kuristik kõrval. Infot kui palju kogu teenus maksab ei olnud kusagilt saada. Ühel internetilehel pakuti hinnaks 750 kohalikku peesot.
Parklas autost väljudes ei võimaldanud keegi sul rahulikult mõelda, kohe olid mitmed asjamehed sul ümber – peaasi, et sa just neile raha maksaksid. Tegelikult oli päris võimatu aru saada, kes on kes ja mida ta õieti sust tahab. Üks ametlikuma välimusega majake oli seal ka, kust üks meestest tõi kiiresti kaks piletit, voltis need kokku, surus meile kätte ja tahtis kummaltki 40 USD-i ilma igasuguse infota miks ja mille eest. Pilet, selgus, oli sissepääsuluba, mille hind oli 50 peesot (umbes 1,2 USD).
Teekond joa juurde
Salto El Limón
Ja hakkasimegi jalgsi minema. Läbisime vaevaliselt umbes 20 meetrit – tee oli kaetud suurte libedate kividega. Moment hiljem oli meie ees kivise põhjaga jõgi, mida oli vaja ületada. Jõe ääres ootasid kaks giidi hobustega. Vaevalt, et meid, aga mine tea… Midagi paremat valida ju ka ei olnud ja ootamatult olingi ma juba hobuse seljas käed ja jalad värisemas.
Matk niiskes subtroopilises metsas võis alata. Tee mäkke oli kitsas, kivine, kohati väga järsult kõrgustesse minev. Iga kord, kui hobune komistas, käis läbi mõte, et hiljem tuleb seda teed mööda ju alla ka tulla. Oli kõhe ja natuke hirmutav, aga lõppkokkuvõtes kogemus, millest mingil juhul ei loobuks.
Teepeal ulatas giid mulle mahakukkunud maraquia, mis pidi olema kire vili ning lisaks nägime ka kohvi- ja kakaopuid. Märkamatult jõudsime platoole, millelt avanes imeline vaade igasse ilmakaarde ja muidugi paistis ka El Limón. Nüüd ei olnud enam palju minna.
Viimane lõpp teekonnast tuli läbida jalgsi, hobused said niikaua puhata. Tee viis mäest alla mööda puidust servadega treppe. Mida allapoole, seda niiskemaks ja libedamaks see muutus ja lisaks tuli veel üks jõgi ületada. See sai ületatud giidi seljas. Natuke kummaline oli, aga ju siis niimoodi käibki. Meie ees kõrgus Salto El Limón – vaatepilt oli võimas.
Tagasitee võideldes moskiitodega
Playa Bàvaro
Selleks hetkeks, kui tagasi sammuma hakkasime, oli kuumus juba tõusnud oma keskpäevasele tasemele ja mäest üles rühkides läks selg üha märjemaks ning hingamine kiiremaks. Seekord oli hobuse seljas juba kindlam tunne, aga kas higistamise tõttu või mõnel muul põhjusel tiirles mu ümber loendamatul arvul moskiitosid. Mingil hetkel oli mu mõlemal jalal umbes 20 isendit korraga ametis. Vehkida ja rapsida ka ei julgenud, et mitte hobust ehmatada – tee oli ju endiselt konarlik ja kitsas. Väga ettevaatlikult üritasin siiski sääski endast eemale ajada. Pead tõstes nägin koolibrid, aga seda ainult korraks, sest läinud ta oligi. Tagasitee tundus kordades lühem ja kiirem.
Sellega, et igaüks võib tulla sult raha küsima õieti aru andmata miks ja mille eest, peab harjuma. Autosse istudes tuli meilt arvatavasti seal kõrval elav naine auto valvamise eest raha küsima. Küsis 100 peesot, aga oli nõus ka poole vähemaga. Vähemalt kõik olid õnnelikud.
Nüüd ootas ees ainult 6–7 tundi autosõitu ja olimegi tagasi hotellis nautimas kõiki hüvesid, mis sellega kaasas käisid.”