Viin on kõige kaunim kevadel
Tulge, uidakem koos Viinis, kus on juba praegu tunda kevadehingust – saagem osa tuleviku ja mineviku sünteesist, nii päris vanast kui ka ultramoodsast arhitektuurist, läbimõeldult kavandatud suurlinnast ja sellega läbipõimunud loodusest. Miks ei võiks kordki teie peal oma võlusid proovida Viin, kus veel praegugi on igal nurgal tunda keisririigi kohalolekut, kus võib oma silmaga näha turistidele huvi pakkuvaid valgeid lipiza hobuseid lipizzanereid, kus sõidavad ringi fiakrid ja asuvad heurigeni lokaalid. Laske end oma kütkeisse haarata toimekal tegutsemisel Viini tuntud turgudel. Nautige linna söögi- ja joogikohti, kus pakutav ulatub kohalikest suupistetest suurima luksuseni ning kus traditsiooniliselt valmistatakse veel eksootilisi roogi, mis pärit endise keisririigi erinevatest paikadest.
Räägitakse, et Viini tänavad ei ole sillutatud mitte kivide, vaid ajalooga. Suur osa linna sarmist pärineb “vanast heast keisriajast”. Kuigi noor ja dünaamiline metropol Euroopa südames liigub järjest kindlama sammuga kõrgtehnoloogiaajastu suunas, jääb ta sellegipoolest kirglikku embusse oma minevikuga, mille tulemuseks on tõeline 
unistuste pillerkaar. Eriti romantikute jaoks.
“Prateril puud on jällegi õites”. See lause on saanud tuntuks kogu maailmas – nii ühe tuntud laulu algusvärsina kui ka Viinile iseloomuliku elutunnetusena. Niipea, kui kastanid oma valge-roosad õieküünlad taeva poole sirutavad, muutub kogu linn. Saabunud on kevad – kõige romantilisem aastaaeg Viinis. Musträstaste hüüded Volksgartenis, Stadtparkis ja Rathausparkis tekitavad jalutajate rinnas kummalist igatsevat pitsitust. Ja jasmiini ning sireli lõhn tõuseb siin pähe nagu teisal klaasitäis šampanjat…
Fiakriga keiserliku kõrguse juurde
Voorimeeste piitsaplaksud kõlavad kevadeti veelgi hoogsamalt kui tavaliselt. Kes nüüd fiakrisse astub, saab kindlasti tunda parimat teenindust. “Au Teile, härra, suudlen kätt, kaunis proua!” Piitsahoop ja juba lähebki lahti sõit keisririigiaegsete kauneimate hoonete suunas. Albertina ja Staatsoper/Riigiooper, edasi Ringstrasse õrnrohelise lehekatuse varjus. Hobused kappavad traavi sõites – vasakul kerkib esile Burggarteni aed vaimustavalt kaunilt uuendatud palmimajaga, taamal vasakul kõrguvad võimsad kuppelkatustega kunstiajaloo- ja loodusloomuuseumi hooned. Nende keskel troonib suursuguselt baroki absolutistlik esiema, keisrinna Maria Theresia, kes on mälestusmärgil suunanud oma pilgu Hofburgi ja Heldenplatzi (Kangelaste väljaku) suunas.
Samal ajal, kui hobuste kabjad sillutisel klõbisevad, puhub mahe maituul üle Ringstrasse. See paneb mõtted liikuma kolm-neljandikku taktimõõdus, pöörab tagasi ajaratast ning kadunud ongi terve viimane aastasada. Silme ette ilmub äkki kamp keevalisi tudengeid Parlamendihoone ees. Hästiistuvates univormides noored leitnandid ratsutavad raekoja poole. Ja Burgtheateri juures pöördub üks tõld Bankgassele sisse. Selles istub kaunis daam, loor nägu varjamas – ehk ootab teda ees salajane randevuu?
Fiakker pöördub Ringilt Schottengassele, sõidab endisest Schotteni kloostrist mööda, sealt edasi Freyungi linnaosani ning pöördub Stephansplatzile. Siin on tõepoolest iga kivi ajalooline. Veidikenegi fantaasiat, ja Harrachi, Schönborn-Batthyány, Daun-Kinsky või Fersteli paleede uhkete fassaadide tagant kerkivad silme ette kunagised vürstid poliitikavõrku punumas. Või on kuulda mondäänseid ekipaazhe külalistega sõitmas igast ilma otsast palee ette, kus kahisevad õhtuti elegantsetel suareedel ja ballidel daamide kaunid tualetid. Viini ballidel on selja taga pikk traditsioon.
Stephansplatzil, arhitekt Hans Holleini kavandatud Haasi maja vaateakendelt, mille taga peitub moodne ostukeskus, peegeldub Stefani peakiriku massiivne fassaad: tänapäev ja minevik astuvad Viinis tihti käsikäes. Tass suurepärast teed Haas&Haas majas Stephansplatz 4 tähendab ühtlasi väikest reisi ajas: Te istute biidermeierlikult sisustatud hoovis Saksa Ordu-aegsete müüride vahel ning Teile tuuakse moodsaimast arvutist väljatrükitud arve.
Käänulised tänavad, arkaadidega sisehoovid Kui lähete läbi sisehoovi, satute Singerstrassele, edasi Blutgassele ning sealt juba Domgassele. Need kitsad tänavad moodustavad linna romantilise südame. Nad on ahtad ja hämarad, kaetud aastasadadevanuste munakividega. Iga hetk on tunne, et kohe-kohe astub teel koju nurga tagant välja Mozart, vilistades Papageno laulukest.
Nende tänavate labürindis ei ole võimalik ära eksida. Varem või hiljem satute kindlasti tagasi Stephansplatzile, et sealt juba teises suunas edasi jalutada: läbi peapiiskopipalee passaazhi Wollzeilele, sealt edasi Beisli juurde, kus saab Viini absoluutselt kõige suuremaid ja maitsvamaid šnitsleid ning jõuategi Bäckerstrassele. Pilku tasub heita arkaadidega ehitud sisehoovi Schwanenfeld 7, samuti ka väikesesse sisehoovi maja nr. 12 taga, kus on näha veel osa säilinud keskaegsest müürist. Edasi viib tee Teaduste Akadeemia ning range Jesuiitide kiriku suunas, sealt Sonnenfelsgassele, kus seisab Vana Ülikool, edasi Schönlatergassele – kõigil neil tänavakestel tundub aeg olevat seisma jäänud. Võite olla kindel, et neil kõndides astute kindlasti jalajälgedesse, mis on kord siia jätnud kuulsused nagu Haydn, Beethoven või Schumann.
Biidermeierlikud turud ja linnaosad
Heiligenkreuzhofist, mis pärineb oma ajatu iluga 17. sajandist, on vaid mõne sammu kaugusel Fleischmarkt, lihaturg. Selle ümbrus oli pikka aega Viini kõige kirjum ja lärmakam linnaosa. Puhvpükstes ja siidisärkides türgi kaupmehed pakkusid siin vürtse, kohvi ja tubakat. Hiljem tulid kreeklased, kes lahkusid Türgi ülemvõimu ajal oma kodumaalt ning nemadki kauplesid siin. Seda aega meenutavad veel Griechenbeisl – rikkaliku kullaga ehitud kreeka kirik ning hurmav, teravatipuliste võlvide ja keskaegsete fassaadidega Griechengasse/ Kreeklaste tänav.
Kas ikka ei ole veel küllalt kitsastest tänavatest, vanadest müüridest ja minevikuhõngust? Mingem siis üle Ringstrasse Spittelbergi. See linnaosa asus vanasti väljaspool linna ning oli kõike muud kui esinduslik. Üks kõrts seisis teise kõrval, veini voolas ojadena, kombed olid lõdvad, nii mõnigi daam ei osutunudki daamiks, vaid võttis hoopis tasu teatud teenuste eest. Eelmise aastasaja seitsmekümnendatel aastatel hakati sellele linnaosale uut elu sisse puhuma, mis ka suurepäraselt õnnestus. Moraaliga on nüüdseks kõik korras, siinsete biidermeiertüüpi majade vahel võib rahuliku südamega promeneerida, aeg-ajalt mõnda lokaali sisse pöörates. Jõulueelsetel nädalatel levib Spittelbergis punši ja piparkookide lõhn. Siin on siis jõululaat, väiksem küll kui raekoja ees, meelitab aga külastajaid oma kauni ja maitseka käsitööga.
Lähme korraks ka rohelusse
Viin on kevadel muidugi kõige kaunim, selles pole kahtlust. Aga vaid juhul, kui jätta kõrvale suvi, sügis ja talv. Kindel on see, et Viin on ilus igal aastaajal, kuna loodus ulatub mitmete linnajagude kaudu peaaegu linna südamesse. Näiteks Prater. Veel eelmisel sajandivahetusel olid peod Prateril suureks seltskondlikuks sündmuseks. Pühapäeviti sõitsid vanalinnast tõllad Prateri suunas. Tänapäeval on hommikune Prater tervisejooksjate päralt. Hiljem tulevat ratsutajad, siis jalutajad ja teised Viini elanikud, kel on kavas siin piknikku pidada. Ja kõik need, kes naudivad Prateri muutuvat ilmet kõikidel aastaaegadel – hommikuudu ja õrna maikuist rohelust, tihedat lehestikku ja raskeid äikesevihmapiisku, sügisest värvideparaadi ja vananaistesuve, lõpuks ka kargeid talveilmu ja raagus okste pitoreskset sirutust taeva taustal.
Idüllilised jalutuskäigud, meeleolukad lokaalid
Prateril asuva Lusthausi sarm on eriti austriapärane. See hoone ehitati 18. sajandi lõpul väikeseks jahilossiks, tänapäeval on ta võluv kohvik-restoran, millel on oma äratuntav ajalugu. Et just see paik on olnud keelatud kohtumiste ja salajaste kirjade nagu “Kallim, mitte täna…homme, pimeduse saabudes…” üleandmise kohaks, on juba kaugelt aimatav. Ja duellide pidamise kohta ei tule siin ka pikalt otsida.
Viini mets, Wienerwald, linna roheline vöönd, ümbritseb linna põhja-, lääne- ja lõunaküljest. 1250 ruutkilomeetrit tõhusat palsamit viinlaste hingele on täis kilomeetritepikkusi jalg- ja matkaradu, puhkepaiku ja lokaale nagu Häuserl am Roa või Häuserl am Stoa. Juba biidermeieri aegadest peale on Viini mets olnud linlastele idülliline kohtumispaik – puukoorde ja pingiseljatugedesse lõigatud südameid on siin tuhandeid – Ferdi armastab Mitzit.
Nostalgiline veiniuim
Traditsiooniline viis lõpetada väljasõit Viini metsa on suunduda Heurigeni, mis tähendab nii viimasest lõikusest pärit veini kui ka lokaali, kus seda pakutakse. Heurigeni külastus garanteerib hea tuju. Kas Grinzingis, Neustiftis, Nussdorfis või Salmannsdorfis. Romantilisust aitab veelgi tõsta heurigeni muusika ja hilisel tunnil võib olla päris tavaline, et kogu lokaal laulab ühehäälselt “Vein igavesti jääb, ka siis, kui meid enam pole”. Veidi nukrust lihtsalt peab kuuluma sellise tundelise linna nagu Viin juurde.
Ja kui mitte nukrust, siis vähemalt nostalgiat. Eriti on seda tunda näiteks väikeses Saletti kohvikus 19. linnaosas. Klaasist veranda, lihtsad lauad ja toolid, eelmise sajandivahetuse atmosfäär, mida hindab eriti Viini noorsugu. Wilhelminenbergi lossi lähedal asuv Villa Aurora 16. linnaosas loob samuti küünlavalguses erilise fin-de- siecle fiilingu. Tellite endale Viini šnitsli kartulisalatiga, saate aga “Mooramehe särgis”, mis tegelikult telliti kõrvallauast. Vahetate praed, satute vestlusse, lõpuks lükkate lauad hoopiski kokku, vaatate teineteisele sügavalt silma ja juba oletegi armunud. Nii võib Viinis kergesti juhtuda.
Abiellumine unistustelinnas Viinis
Tagajärgede eest oskab hea seista aga linnavalitsus. Viimasel ajal on võimalik lasta end paari panna linna kõige atraktiivsemates paikades – Schönbrunni lossis, hiiglaslikul ilmarattal, oldtimer-trammivagunis või liblikatemajas. Kui end nii romantiliselt siduda, võib selline liit ehk ka kaua kesta. Sest ka Gustav Klimti tuntud maalil “Suudlus” embavad armunud teineteist muutumatu kirega juba viimased sada aastat …
Kauneim on Viin tõepoolsest kevadel, kui Te just teda teistel aastaaegadel veel kohanud ei ole. Romantika on moes, Viinis on kerge armuda ja ka abiellumine siin on stiilsem kui üheski teises linnas!
Käesoleva artikli kirjutas oma kevadisest kodulinnast spetsiaalselt Estravelleri jaoks dr. Michael Miess, Austria suursaadik Eestis.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris märts/aprill 2001