Reisimälestused: Lilia 7 elamust maailmast
Estraveli hea ja pikaaegne klient Lilia Kristianson jagab oma põhjatust reisivaramust kaunimaid mälestusi maailma parimatest kunsti- ja veinisihtidest, sekka soovitusi nostalgiareisidelt. Lugu on lühemal kujul avaldatud ka meie reisiajakirja Traveller 2025 kevad-suvises numbris.
Tsiteerides raamatust „Suur panda ja tilluke draakon“ üht lõiku: „Mis on tähtsam,“ küsis panda, „kas teekond või sihtpunkt?“ „Seltskond,“ vastas tilluke draakon. Inimeste inimesena pean sellega absoluutselt nõustuma. Olenemata sellest, milline on reisi sihtkoht, on seltskond, kellega seda ette võtta, minu jaoks alati üks olulisemaid faktoreid ja õnnestunud reisi alus. Õnneks olen läbi elu olnud õnnelik inimene, kelle ümber on alati olnud ägedad inimesed, ja nii on kujunenud pea eranditult ka kõik reisid meeleolukateks ja nauditavateks kogemusteks.
Pere ja juured ehk Leedu, Palanga ja Vilnius
Olen küll sündinud ja kasvanud Eestis ning armastan oma kodumaad, aga ema poolt olen leedulanna, seega ei saa kuidagi üle ega ümber minu armastusest ka Leedu vastu. Lapsepõlves veetsime terved suved Leedus väikeses kohas nimega Jurbarkas, kust mu ema pärit on. Teismeeast gümnaasiumi lõpuni hakkasime klassi- ja koolikaaslastega käima tihedalt Palangas, mis on Leedu tuntud mereäärne kuurortlinn. Kõik, kes on külastanud Palangat, teavad, kui imeilus valge liivarand seal on, ja Palanga sümboliks kujunenud lainemurdjat. Palanga oma ranna ja meluga on alati eestlasi ligi meelitanud, ega me ju 1990ndatel enne Eesti Vabariigi taastamist väga kuskile reisida ei saanudki, seega oli see meile n-ö kättesaadav välismaa.
2000ndate alguses, kui lapsed väikesed olid, võtsime taaskord sõpradega aeg-ajalt Palanga-reisi ette, mis oli selline äge nostalgiareis, meie oma sõpruskonna traditsioon. Väikeste lastega külastasime alati ka Nida poolsaart, mis on tuntud oma kaunite liivaluidete, väikeste kalurikülade ja rahuliku eluolu poolest. Siis tuli pikem periood, kus Palangas üldse enam ei käinud (vaba Eestiga avanesid ju kõik piirid ja tekkisid uued võimalused), ja nüüd, umbes viis aastat tagasi, võtsime taaskord Palanga road trip’i ette. Nüüd olid juba minu enda ja sõprade lapsed teismelisteks saanud ning see oli nii äge – nemad said tunda seda, mida meie kunagi teismelistena: seda mingit omas ägeduses Palanga vaibi, mida mujalt ei saa – peatänava melu, küüslauguleivad, külm Leedu šaltibarščiai supp, tsepeliinid. Teel Palangasse on mõnus teha väike peatus pikniku ja ujumisega Riia lähedal mere ääres, meil oli see alati traditsioon.
Vilniuses olen läbi aastate samuti ikka ja jälle käinud, nii töö kui ka puhkuse pärast. See linn on aastatega väga palju arenenud, väga kaunis linn oma vanalinna ja kirikutega. Mingil hetkel, kui oma juurte ja päritolu vastu rohkem huvi hakkasin tundma, võtsin Vilniuses giidi, kellega kaks päeva mööda linna kulgesime. Ta rääkis mulle ajaloost, arhitektuurist ja erinevatest piirkondadest, leedukate katoliiklusest ja muust põnevast. Soovitan võimalusel alati võtta kasvõi paariks tunniks uut linna külastades giid või minna kuskile rühma giidituurile – nii on võimalik teada saada põnevaid detaile, mis annavad palju sügavama tunnetuse selle paiga ja kultuuri suhtes. Vilniuse restoranikultuur ja tase on ka aastatega suure hüppe teinud, soovitan väikest nädalalõpureisi planeerides kaaluda ka Vilniust.
Itaalia – minu esimene armastus
Itaalia puhul pole kuidagi võimalik välja tuua vaid ühte linna või küla, sest see riik võlus mind esimesel külastusel tervenisti. Aastal 1994 oli mul võimalus pärast gümnaasiumi lõpetamist minna Itaaliasse Torinosse õppima ja ilmselt oleksin sinna jäänudki, kui viisa poleks läbi saanud. Ülikoolikaaslased tutvustasid mulle lühikese aja jooksul Itaalia võlusid nii gastronoomilise poole pealt kui ka arhitektuuri, kunsti ning suurepärase geograafilise asukoha osas. Tund sõitu ja olime mere ääres, tund sõitu ja olime mägedes, järgmine peatus Veneetsia, fantastiline rongiliiklus – kõik oli lihtsalt imeline. Juba noorena oli mul tohutu tõmme ilu poole, mulle nii meeldis Itaalia vana kultuur, arhitektuur, lossid, tänavad – käisin eksamiteks õppimas 17. sajandil ehitatud Torino kuningliku palee Palazzo Reale aias Giardini Reali, mis on inspireeritud Prantsuse formalistlikust aiakujundusest. Tundsin ennast seal nii hästi ja tunnen tänini ennast Itaalias olles kõige paremini, kuidagi omaks on see riik saanud. Itaalia inimesed, nende külalislahkus, Itaalia toidu- ja veinikultuur – ilma nendeta ei kujuta elu ettegi. Itaaliast pärineb minu armastus pastade, risotode, trühvlite, mozzarella, burrata ja üldse kogu Itaalia kulinaaria vastu. Itaalia igal piirkonnal on ju omad traditsioonilised road ja veinid, mida on õnnestunud aastate jooksul avastada.
Suurematest Itaalia linnadest meeldivad enim Rooma oma suursuguse arhitektuuri ja parkidega, Firenze oma renessansiajastu ilu ja võluga ning moe- ja disainimeka Milano, kus olen aastaid käinud Euroopa kõige olulisemal sisustusmessil Salone del Mobile oma armsa sisearhitektide pundiga. Jällegi on seltskond see, mis teeb kõik selle eriliselt ägedaks, ja no kui palju nalja ja naeru on Milano-reisidel tüdrukutega saanud 😊 Kui kellelgi on soov kogeda ja näha maailmaklassi disaini, saada osa disainimelust, siis tuleb just Salone del Mobile ajal Milanot külastada, mil kogu linn on parimat disaini täis. Meenub üks eriline mööblitootja Baxteri korraldatud kutsetega õhtu pärast messipäeva kauni viietärnihotelli baaris, kus šampanja voolas ojadena, DJ-d mängisid ja kõik suurimad disainikummardajad olid kohal. Ühel hetkel pani DJ peale ühe loo tollal kuulsast Sorrentino filmist „La Grande Bellezza“ – kogu rahvas justkui tardus korraks, millele järgnes täielik torm – kõik tantsisid, kes põrandal, kes laual. See kõik oligi nagu stseen sellest samast filmist „La Grande Bellezza“ ja mina selle keskel – sellised hetked jäävad meelde.
Toskaana piirkond on nii kaunis ja imelise toidu- ja veinikultuuriga, et sinna läheks kasvõi igal aastal tagasi. Väikesed armsad linnad Lucca, Siena, San Gimignano, mereäärne linnake Forte dei Marmi, armas kunstilinnake Pietrasanta – kõiki neid soovitan külastada ja nautida. Oma elu ühe parima pasta sõin just eelmisel aastal Pietrasanta vanalinna tänaval.
Como ja Garda äärsed piirkonnad väärivad avastamist. Ma polnud kunagi Sirmiones käinud, nüüd paar aastat tagasi õnnestus, ja olin taaskord nii lummatud, et eelmisel aastal läksime koos kaasaga sinna tagasi. Nautisime mitu päeva Sirmione vanalinna väikeseid tänavaid ning hotelli vaikset, oliivipuudele vaatava aiaga rahu.
Kui on huvi toidu- ja veinikultuuri vastu, siis kindlasti tasuks vaadata Piemonte poole, minul on kindlasti üks elu ägedamaid toidu- ja veinireise just sinna tehtud. Sügisel toimub väikeses linnakeses nimega Alba trühvliturg, mis oli elamus. Ka meie saime sealt värsked trühvlid ostetud ning pastaroog foie gras’, Sauternes’i ja värske valge trühvliga, mida kohalike tuttavatega ise valmistasime, on kindlasti siiani minu pastade top 3 hulgas. Piemonte punased veinid on tänaseni kindlasti ühed lemmikud. Itaallaste oskus toitu veiniga sobitada on võrratu ja armastus Itaalia kultuuri, inimeste, toidu ja veini vastu on saatnud mind suurema osa elust.
Pole siis ime, et otsustasime eelmisel aastal kalli kaasaga pulmapeo maalilises Itaalias teha. Leidsime kauni paiga Verona linna lähedalt nimega Tenuta Le Cave, mille ajalugu ja asukoht meid võlusid. Suur avar terrass vaatega Valpolicella viinamarjaväljadega orule, oma toodetud suurepärased veinid ja imeline restoran… Koha abivalmis perenaine Francesca, kes oli samas ka omaniku minia, oli mõned aastad varem seal ka enda pulma pidanud, mis ainult kinnitas meie valikut. Hea meel, et saime seda erilist päeva oma laste ja lähedastega just Itaalias ja Tenuta Le Caves jagada. Meie täiskasvanud lapsed ütlevad siiani, et see oli parim puhkus imelises kohas.
Pariis ja võrratu Prantsusmaa
Kui on üks linn, mis tõmbab ja tõmbab tagasi, siis on see kindlasti Pariis. Olen seda linna külastanud oma kümmekond korda ja iga kord on midagi uut avastada. Esimestel reisidel Pariisi oli vaja kindlasti läbi käia kõik muuseumid ja kunstisaalid – lemmikud olid Orsay muuseum, mis on väga eriline arhitektuuri poolest ja mille ekspositsioonid mind noore kunstihuvilisena tõmbasid, lisaks Musée de l’Orangerie ja Musée du Luxembourg. Polnud me omal ajal ju koolis näinud maailma kunstist midagi rohkemat kui mõned fotod kunstiajaloo raamatus. Oma silmaga seda kõike näha ja kogeda oli hoopis midagi muud. Ma lihtsalt ahmisin kogu seda kunstiilu endasse, kõndides nagu unenäos. Need esimesed reisid jätsid väga sügava mulje ja teadmise, et tulen Pariisi tagasi. Louvre’i muuseumisse jõudsin alles aastaid hiljem, kui sisearhitektuuri õppejõud rääkis põneva loo Mona Lisa maalist. Muuseumidele järgnes erinevate Pariisi kvartalite avastamine, arhitektuuri, kaunite aedade, Seine’i jõe äärse eluolu nautimine, mis on kõik tänaseni kindlasti Pariisi külastuse osa. Ja nagu ikka, ei saa üle ega ümber toidu- ja veinikultuurist, mis on nagu prantslastele, nii ka mulle väga olulised komponendid elus 🙂
Seega on kõik tänased Pariisi-reisid seotud ka uute ja põnevate toiduelamuste ja restoranide avastamisega. Mäletan, kui ühel järjekordsel reisil oli meil vaja kindlasti üles leida Prantsusmaa kõige kuulsam croissant’i-meister, aga kuna me prantsuse keeles tema nime hääldada ei osanud (kuigi täiega üritasime, ei saanud keegi meist aru), olime päris hädas. Lõpuks näitasime ühele pariisitarile kirjapildis nime „Pierre Hermé“ ja voilà – oli kohe selge, keda otsime. Muide, see croissant oli seda otsimist väärt. Eelmisel aastal sõpradega oma sünnipäeva nädalalõpureisil Pariisi õnnestus leida taas uus väike pärl, pererestoran nimega Rocaille. Kirjutasin isegi arvustuse, mida teen üliharva ja tõesti ainult siis, kui on nii suur leid, et ei suuda kogu seda positiivset emotsiooni enda sees hoida ning tahad hea sõnaga tänada külalislahkuse või hea toidu eest.
Champagne’i piirkond
Kindlasti üks ägedamaid reise Prantsusmaal oli Champagne’i piirkonda. Olen ise aastaid suur šampanja-austaja ja kui avanes võimalus minna avastama seda põnevat maailma, siis hüppasime sõbranna Eloga kohe punti. Olin küll varasemalt käinud palju erinevates veinimajades ja -keldrites Itaalias ja Prantsusmaal, aga Champagne oli tõeline emotsioon. Tänu oma suurepärastele reisijuhtidele Evelin Hanssonile ja Kristel Nõmmikule oli meie programmis ka selliseid šampanja-maju, mis pole tavaturistile avatud. Selle imelise mullijoogi ajalugu, põnevad lood, mida varem polnud kuulnud, ja maitsed, mida polnud varem tundnud – väga nauditav ja huvitav. Veetsime aega šampanja-keldrites, kus kuulsused hoiavad oma aastakäigu šampanjasid, mida on kokku ostnud, et siis mõnele heale sõbrale lapse sünni või muu tähtpäeva puhul kinkida. Osa pudeleid hoitakse põlvest põlve, see on investeering – kõige vanem pudel, mida nägime, pärines aastast 1928. Õhtuti restoranides degusteerisime erinevaid šampanjasid, mis Eestisse tavaliselt kunagi ei jõua.
Siiani olen sellest piirkonnast lummatud ja meenutan sõbrannaga viimast reisipäeva Reimsi Notre-Dame’i katedraali ees väljakul šampanja-baaris, kui oma viimast klaasikest nautisime ja mõtlesime, kui palju huvitavaid šampanjasid käsipagasiga saaks koju tuua (märkusena, et siis veel võis) 😊
Nizza ja Lõuna-Prantsusmaa
Kindlasti üks lemmikpiirkondi ja kuhu on Eestist lihtne reisida. Alati, kui mõttes on pikem nädalalõpureis kuskile lähedale, aga soojemasse kliimasse, siis Nizza on just selline armas linnake, mis on kuidagi südamesse pugenud. Paar päeva Nizzas lähevad kiiresti, nautides hommikul head croissant’i ja kohvi kuskil armsas boulangerie’s, päeval kaunist mereäärset randa, pealelõunal linna südames olevat turuplatsi ning väikeseid põnevaid brasserie’sid ning õhtuti mereäärsel promenaadil jalutades ja mõne kohaliku restorani menüüst põnevaid prantsuse hõrgutisi maitstes, kaaslasena muidugi head prantsuse veinid. Kui pikemaks ajaks minna, siis oleme Nizzast võtnud rendiauto, et sõita mööda Prantsusmaa rannikut edasi lõuna poole, kus ootavad ees kaunid kohad nagu Saint-Paul-de-Vence, Sainte-Maxime ja Saint-Tropez. Saint-Tropesi tasub minna Sainte-Maxime’i sadamast paadiga, mis liigub iga 15 minuti järel pea terve ööpäeva. Autoga pole mõtet minna, kuna suure tõenäosusega veedad siis mitu tundi ummikutes.
Eelmisel aastal sai bucket list’is taaskord üks linnuke kirja, nimelt täitus soov kuulata üht saksofonimängijat nimega Sandy Sax, kes kogus kuulsust COVIDi ajal rõdul esinemisega. Planeerisime just sõbranna juubelit Nizzas, kui avastasin, et Sandy Sax esineb samal ajal Saint-Tropes’ kohas nimega Airelles Château de la Messardière. Mõeldud-tehtud, panin kohad kinni ja seda otsust ei pidanud hetkegi kahetsema, vastupidi – kõik oli lihtsalt imeline. Château de la Messardière oli tõeliselt kaunite vaadetega imeilus loss, kus tegutseb Jaapani-Peruu köögiga Matsuhisa restoran, mis väärib eraldi mainimist ja külastamist. Kokk Nobuyuki „Nobu“ Matsuhisa käe all valmivad hõrgutised on täiesti klass omaette, väikestele endasugustele gurmaanidele soovitan. Selle kõige kõrval kallis abikaasa ja Sandy Saxi fantastiline kontsert – see kõik oli justkui unenägu, millest ei soovigi kunagi ärgata. Sellised hetked loovad imeilusaid mälestusi kogu eluks.
Lõuna-Prantsusmaa seostub mulle alati ka roosa veiniga. Viimasel kahel reisil oleme külastanud kahte ägedat roosiveinimaja: Château Léoube’i, kus on armas oma rand ja mõnusalt hubane rannaäärne restoran. Teine imeline koht oli üle-eelmisel aastal külastatud kauni aia ja lossiga Château d’Esclans. Nende toodangus on kuulus Whispering Angel nimeline roosa vein. Sattusime sinna abikaasa sünnipäeval ning saime väga sooja vastuvõtu osaliseks ning osaks mõnusast roosade veinide degustatsioonist. Siiani on nende kahe château’ roosad veinid meie igasuvisel veinikaardil.
Miami South Beach
Õppisin 1991. aasta suvel Bostonis. Esimene tutvus Ameerika Ühendriikidega oli vastuoluline, kohalikud inimesed olid kuidagi pinnapealsed ja mind üllatas, kui vähesed sealsed koolikaaslased Euroopast midagi teadsid, veel vähem Eestist. Seega pärast seda kogemust mind Ameerikasse väga ei tõmmanud. Palju aastaid hiljem, kui pojad nooremad olid ja veel aktiivselt tennist mängisid, viis elu meid tihti perega Miamisse, kus toimusid noorte olulised rahvusvahelised tenniseturniirid. Miamis olles nägin hoopis teistsugust Ameerika Ühendriikide poolt ja see mulle meeldis. Ajalooline Miami South Beach ja art déco arhitektuur, valged kõrged hooned, sealne toidukultuur, mis mulle meeldis ja on inspireeritud Ladina-Ameerikast (Little Havana, ceviche’d, guacamole jne), ookeaniõhk, inimesed. Ameerikasse lennates on ajavahe suur ja hommikuti ärkasin väga vara, oodates pingsalt, millal veidi valgeks läheb, et panna jooksutossud jalga ja minna oma tuttavlikule ookeaniäärsele rajale jooksma ja pärast ujuma – see oli pikka lennureisi väärt. Hommikuti, kui linn ärkab, on väga mõnus linnaga tutvust teha.
Lisaks võlus Miamis mind väga Wynwood, ilmselt maailma suurim tänavakunstigalerii. Wynwoodi seinad on tõeliseks maamärgiks saanud, kujutades endast värvikirevaid graffiti- ja tänavakunsti meistriteoseid. Algselt 2009. aastal alustatud projekt on nüüdseks kujunenud massiivseks avaliku kunsti galeriiks, kus on esindatud kümned rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud. Koht on täis omanäolisi poekesi, söögikohti ja muud ägedat. Piirkonnast sai aja jooksul nii-öelda Hipsterville, mis on praegu kõige peenemate restoranide, kõrtside ja baaride piirkond. Tõeline Miami Kalamaja. Täna ütlebki iga Miamis elav inimene, et sööma, jooma ja lõbutsema tuleb sõita Wynwoodi.
Selles on oma võlu, kui külastada sama puhkuse sihtkohta uuesti ja uuesti. Jõuad kohale ja saad rahulikult puhkama hakata, ennast n-ö kohe puhkusemoodile lülitada, kuna kõik on tuttav ja juba sisse käidud rada. Ei pea hakkama kohe uurima, kus on head söögikohad, kust saab hommikukohvi, kus on lähim toidupood. Nii oligi meil oma lähedaste sõprade ja lastega oma sisse käidud rada, koht, kus elasime, oma ookeaniäärne jooksurada, toidupood, söögikohad ja Starbucks, kus oli tasuta wifi ja alati sama kvaliteediga hommikune cappuccino.
Miamisse sooviks kindlasti kunagi uuesti minna.
Lõuna-Aafrika Vabariik
Tänu oma tööle ja headele sõpradele õnnestus 2020. aastal külastada Lõuna-Aafrika Vabariiki, mis on tänini kindlasti minu top 5 reisi seas. Kui keegi minult küsib, millist riiki soovitan kindlasti elu jooksul külastada, oleks see LAV. Põnev ja kohati keeruline ajalugu, maaliline loodus, kultuur, arhitektuur, tänavakunst, kliima, veinid – avastamist on seal väga palju.
Rääkimata taaskord väga ägedast reisiseltskonnast ja võõrustajast, avaldas kogu see riik mulle väga sügavat mõju. Mul polnud mingeid erilisi ootusi, aga kõik, mida nägin ja kogesin, oli lihtsalt wow – väga eriilmeline riik.
Külastasime Kaplinna, mis on erakordselt kaunis kultuuride, köökide ja maastike kokkusulamise paik, mille kõige krooniks on võimas Table Mountaini rahvuspark. Linn kihab baaridest, maailmatasemel restoranidest, kultuurifestivalidest ja muuseumidest, asudes samal ajal kõrvuti laiaulatuslike lahtede, botaanikaaedade, julgete paavianide ja isegi pingviinidega. Väga mõnusa vibega on Victoria & Alfred Waterfront, LAV-i vanim sadam. Lisaks tasub külastada Kaplinna ajalooliselt tuntud Malay piirkonda: Bo-Kaapi, Bree Streeti, Long Streeti (Pan African Market) ja Kloof Streeti – sellist värvide mängu arhitektuuris Eestis kindlasti ei kohta.
Erialaselt huvitav oli külastus kõige mainekama kohaliku disainibüroo SAOTA arhitekti eramusse, mis on ilmselgelt kõige ägedam ja erilisem eramu, kus viibinud olen, ja vastukaaluks ka linna väga vaeseid piirkondi.
Kapi poolsaare ringsõit oli lihtsalt imeline kogemus. Väljasõit kulges maalilise looduse keskel, aknast välja vaadates tundsid looduse jõulisust ja ilu kogu hiilguses. Loomulikult on vaja teha pilti suure sildi ees, mis teavitab, et me oleme Aafrika mandri kõige edelapoolsemas tipus. Lisaks põnev kohtumine pingviinidega Bouldersi rannas.
Lisaks loodusele ja muule ei saa mainimata jätta ka Lõuna-Aafrika Vabariigi väga häid veine ja kauneid veinipiirkondi. Tänu heale tuttavale Andres Ermile saime külastada Vergelegeni ja Delaire Graffi veinimaju, mis on ühed kõige kõrgemalt hinnatud veinimajad Lõuna-Aafrikas – valitud maailma 50 parema hulka. Delaire Graffi veinimaja on kindlasti üks omanäolisemaid veinimaju, mida külastanud olen. See on maailma juhtiv veini-, kunsti- ja kõrge külalislahkusega sihtkoht, mis on disainitud nõudlikumat maailmarändurit silmas pidades. Veinimajast avanevad imelised vaated Stellenboschi orule. Silmatorkav Cape Hollandi arhitektuur kohtub Aafrika esemete ja stiiliga, originaalkunstiga Laurence Graffi isiklikust kollektsioonist. Punased veinid ja sealne restoran olid imelised, üks selle maja punastest veinidest on siiani minu lemmik – hakkangi kohe tellima: Delaire Graff Botmaskop.
Ja lõpetuseks pidid Lõuna-Aafrika golfirajad olema fantastilised. Kahjuks siis ma veel golfi ei mänginud, seega peab kindlasti plaani võtma uue reisi Lõuna-Aafrika Vabariiki.
***
Aitäh Lilia, et jagasid oma kauneid reisimälestusi! 😊 Kui mõni sihtkoht nendest silma hakkas ja reisimõtted liikuma pani, siis võta meiege julgelt ühendust ning teeme ka Sinu reisiplaanid teoks!
Teemad