Kuhu ja kuidas saab praegu reisida? »
Rohkelt suvepuhkuse ideid Eestis ja lähiriikides! »
24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Telegramm Lätist: aeg külastada lõunanaabreid

20.05.2020
Pille Paisuots

15. mail taastus vaba liikumine Eesti ja Läti vahel. “Kui Eestis juba kõik paigad üle vaadatud, on aeg lõunanaabreid külastada!” soovitab meie Estraveli Lääne-Eesti piirkonna müügijuht Pille Paisuots pärast nädalavahetusel toimunud väljasõitu Lätti.

Laupäeva hommikul üles ärgates oli selgemast selgem – ilusat ilma pole! Mis muud, kui autole hääled sisse ja välismaale! Pole ammu tundnud sellist elevust! Läti (mis varasemalt oli nagu kõrvalküla) tundub võrratu välismaana ja minek lõunanaabrite juurde on taas meile avatud! Otsustasime abikaasa Peetriga, et käime lõunatamas Cēsise vanalinnas meile armsas kohvikus ja kulgeme kohale kõrvalisi väikesi teid mööda.

Piiriületus Jäärja piiripunktis kella 9 paiku oli rahulik. Tegime paar fotot, sest mõned päevad varem teel olnud betoontõkked olid haihtunud ja tee täiesti vaba. Mõneminutilise pilditamispausi ajal liikusid Läti poole veel kaks-kolm Eesti numbrimärgiga autot. Veidi eemal põllul hiilis Hr või Pr Rebane, kes vist ei teadnud, et ei pea enam hiilima, vaid piiriületus on täiesti legaalne.

Jäärja piiripunktist 17 kilomeetri kaugusel asub väike Läti asula Mazsalaca. Seal on vaid paar poekest, aga tõmbenumbriks on Skanakalna looduspargis asuv matkarada. Ma ise ei ole veel sinna matkama jõudnud, aga sõprade sõnul on seal väga kauneid vaateid – Salaca jõe ääres kulgevat rada kaunistavad liivakivipaljandid.

Mazsalacast võib suunduda Valmiera poole, aga me keerasime hoopis Limbaži suunda. Kogemata jõudsime Puikulesse, kus avastasime vana mõisa.

Arvasime, et tegu on koolimajaga, aga tegelikult asuvad mõisas näitusesaal, huviringide toad, lätlaste ajalugu tutvustavad väljapanekud jne. Mõisat hoiab elus kohalik kogukond, kes veetis laupäevase päeva mõisapargis askeldades. Vastuvõtt oli väga külalislahke. Kohe oli näha, et seal pole ammu võõraid käinud. Kiirelt leiti üks proua, kes oli lahkesti nõus meile maja näitama. Käisime läbi pea kõik ruumid ja jõudsime pööningulegi, kus pidi aeg-ajalt kummitama.

Kel soov ööbima jääda, siis erandkorras annab sedagi korraldada. Valmis tuleb olla ööbimiseks nõukaaegselt sisustatud tubades.

Emotsioonid laes, kulgesime läbi vihmasaju Cēsise poole.

Cēsis on eelkõige tuntud oma keskaegse linnuse ja ajaloo poolest. Aga lisaks linnusele on Cēsise rahulikel tänavatel mõnus kolada ja puumajakesi imetleda. Helistasin mõned päevad varem Cafe2locals kohvikusse ja selgitasin välja lahtiolekuajad. Cēsises olid avatud mitmed söögikohad, kuhu paigutati külastajaid vastavalt 2+2 reeglitele. Cafe2locals on suhteliselt pisike kohvik, aga lisaks meile oli seal einestamas veel kümmekond eestlast ja mõned kohalikud. Ettekandja oli optimistlik ja selgitas, et Läti toitlustuskohad on avatud nii, nagu neile on tegutsemisload väljastatud ning lahtiolekuajal võivad nad serveerida kõike menüüs ja joogikaardil leiduvat. Ka hilisõhtul võib veel kokteili nautida. Ööklubid siiski veel suletud nagu Eestiski.

Kõht täis, hakkasime tagasi kodu poole kulgema. Tagasitee valisime Valmiera kaudu. Valmieras ei olnud kahjuks pikemalt aega peatuda, aga sealgi leiab tegevust. Lisaks suurele aiandus- ja ehituspoele Depole on võimalik külastada kohalikku õlletehast. Samuti saab Valmiera piirkonnas loodust nautida Koiva jõe ääres asuvas rahvuspargis ning populaarne on kanuutamine.

Valmiera-Rūijena tee on mõnusalt siksakiline. Kui autos igav, siis võib näiteks kokku lugeda, mitu korda kulgeb sõidutee üle raudtee. Maantee on ääristatud vana õunapuualleega. Paari nädala pärast võib õiteilu olla külluslik!

Fotod: erakogu

Kommentaarid: