Uudised ja reisilood

​Nende sõnadega võiks kokku võtta minu tunded Granada vastu. Kui 2011. aastal ühel maikuu hommikul Granadas bussi pealt maha astusin, teadsin kohe, et tulen siia elama. Nii ka juhtus – kolm aastat hiljem oli mitu kuud minu koduks just see linn.

Granada on väike ja võluv, ajalooliselt ja kultuuriliselt rikas, ülitähtis Hispaania ja terve Euroopa seisukohast ning asub imeilusas kohas – Sierra Nevada mägede taustal, paaritunnise sõidu kaugusel Sevillast, Rondast, Jerezist, Málagast ja Córdobast.

Igal hommikul kooli minnes nägin majade vahel päikest mängimas Sierra Nevada lumistel tippudel. Sierra Nevada on mäeahelik, osa Andaluusia mäestikust, kus saab matkata ja ratsutada. Sierra Nevadal oli ja on strateegiline tähtsus, sest orgudes asuvad külad ja linnakesed on suurepärase kliimaga. Künkatippudel paiknevad valvepostid ja raskesti läbipääsetavad mäekurud pakkusid kaitset nii orjadele, põgenikele kui ka sõja korral Granadale ning seda ümbritsevate linnade elanikele.

Sierra Nevadas, Granadast mõne sõidutunni kaugusel asub Las Alpujarrase org. Tee sinna võib käänakute tõttu südame pahaks ajada, aga linnakesed, külad ja matkarajad on seda kannatust väärt. Mina läksin Ugíjari linna, kus tuli mulle vastu Marjet, kes peab koos abikaasa Rauliga väga armsat külalismaja. Veetsin mitu päeva, matkades orus veebruari lõpus, just mandlipuude õitsemise ajal.

Granadale lähemal asuvad Juviles, Cádiar ja Lanzarón (väärikad mauride ajalugu täis paigad) ning alles eelmisel aastal leitud roomlaste varemetega Armilla.

Granada ise paikneb kahel künkal: ühelt saab vaadata mauride kindlust Alhambrat, Alhambralt omakorda Albaicínit ja Sacramentot. Kelle aeg on piiratud, võib teha väikese jalutuskäigu Alhambra taga asuval Llano de Perdizil ehk nurmkana lagendikul – tervet teed saadavad imekaunid vaated linnale. Lisaks tasub ära käia kõrgeimas kohas, Mauri Tooli nime kandvas kindlusevaremes (Silla del Moro).

Granada suur nelik

Peamised vaatamisväärsused, mille pärast Granadasse tullakse, on Albaicín, Sacromonte, Generalife ja Alhambra.

Granada peatänav Gran Via jaotab linna justkui pooleks, vasakule poole jääb Albaicín. Iga maja ja tänav on juba iseenesest ajalugu nagu meie Tallinna vanalinngi. Kaart kätte ja otsima, ega muud üle jää. Ronida tuleb kõvasti, aga see tasub end ära. Soovitan minna üles mööda Cuesta tänavat ja läbi Elvira värava (Puerta de Elvira). Vastu tulevad müürid, mida järgides jõuab San Cristobali kirikuni – Albaicíni kõrgeima tipuni.

Igal aial, basseinil ja terrassil on oma kujundus ja tähendus. Mauride aiad ei olnud lilleaiad – palavatel päevadel pidid nad pakkuma varju ega tohtinud juurde meelitada putukaid.

Mööda käänulisi tänavaid seigeldes leiate igal sammul postkaardilikke kirikuid, platse ja majakesi. Kirikute puhul jälgige, kas näete alumises osas mošeede jäänuseid – nimelt ehitasid kristlased mošeede asemele oma pühakojad, nii mõnegi kiriku torn on tegelikult endine minarett. Selle väga ilus näide on San José kirikutorn.

Kes on käinud Cordobas ja näinud juutide linnaosa, teab, millest nüüd juttu tuleb. Mulle pakkus väga huvi maurideaegne veevärk, mille parim näide on Aljibe del Rey. Veekohti on linnas näha ka mujal, aga siinses muuseumis saab kannatliku meelega turist mitmetunnise põhjaliku selgituse, kuidas see vesi ikka täpselt liikus. Samas lähedal asub Niguliste kiriku (Iglesia de San Nicolas) esine tuntuim vaateplatvorm, kust on näha nii Mauri Tool, Generalife, Alhambra kui ka Sierra Nevada oma täies ilus. Igal tänavanurgal saab end kosutada veini ja tapadega – viimased on Granadas sageli tasuta.

Soovitan Albaicíni nautimiseks võtta vähemalt pool päeva, et ringi jalutada, hooneid imetleda ja klaasike veini juua. See on nii ilus koht! Albaicínist minge otse edasi Sacromontesse või üles Alhambrasse ja Generalife aedadesse.

Albaicíni alumises osas, Darro jõe ääres asub ilus vana hamam El Bańuelo. See on ainult vaatamisväärsus. Kes soovib hamamis end ka puhtaks saada, võib minna lähedal asuvasse, Anna kiriku tagusesse Al Ándalusi või hoopis teisel pool Gran Viat tegutsevasse hamami Aljibe San Miguel Baños.

Darro jõe alguses seisab Püha Anna kirik (Iglesia de Santa Ana), mis ehitati 1501. aastal samal kohal asunud Almanzra mošee asemele. Siin abiellus kuulus granadalanna Mariana de Pineda (pikemalt hiljem.)

Albaicíni ja Rio Darrio vahele jääb terve hulk uhkeid hooneid, sealhulgas arheoloogiamuuseum (Casa de Castril). Mööda Carrera Darro tänavat kesklinna poole on paremat kätt Kuninglik Kantselei (Real Chancillería), kus tänapäeval asub Granada kohus, hea tapasebaar Minotaur ja Mariana de Pineda nimeline kaunis hotell.

Kui keerata Gran Via lõpust paremale ja siis kohe vasakule, tuleb vastu uhke ehitis Corral de Carbon. 14. sajandil ehitatud kaupmeeste kaubahoov ja ladu on linna vanim säilinud, mauride rajatud hoone. Praegu tegutseb siin raamatupood, galerii ja piletikeskus.

Kel terav silm, näeb koopaid, kus elavad inimesed tänapäevalgi. Soovitan minna terve tee Sacromonte kloostrikirikuni, hoides silma peal Alhambral ja leides toredaid matkaradu.

Albaicíni taga küngastel laiub valge Sacromonte linnaosa, mis on oma nime saanud Valparaiso künkal asuva Sacromonte kloostrikiriku järgi. Sacromonte on koobaslinn. Algsed koopad pärinevad ilmselt Rooma-aegsetest kaevandusest, aga kristluse ja Granada seisukohast on tähtsam see, et kirikus elas Granada peapühak, märter püha Cecilius. Püha Ceciliuse päeva tähistatakse 1. veebruaril suure meluga, kloostrikirikus saab vaadata ka pühaku luid.

Koopad on pakkunud varju paljudele. Nii põgenesid siia kristlaste eest maurid, 19. sajandil asustasid Sacromonte mustlased, kes lõid omavahel ühendatud koobastesse terve elukeskkonna. Suurepärane muuseum (Museo Cuevas del Sacromonte) annab pildi sellest, kuidas elati, loomi hoiti, pidusid peeti ja tööd tehti ning kuidas sündis flamenko sellisena, nagu me seda tänapäeval teame. Flamenko ajalugu ning tuntumaid lauljaid ja tantsijaid tutvustab Museo Etnológico de la Mujer Gitana. Nendes koobastes toimuvad peamiselt turistidele mõeldud flamenkoetendused. Pole üldse paha!

Teisel mäel on kaks Granada tõmbenumbrit: Alhambra palee ja Generalife aiad. Soovitan järjekorra vältimiseks minna kas väga vara hommikul või osta pilet kaardiga, sest sularahasabas võib teinekord seista lausa mitu tundi. Kuigi Alhambras ja Generalifes pole ringi jalutamiseks aega vähe, on Alhambra lossi osasse Palacios Nazaríes pääs kellaajaline.

Alhambra ehk punane kindlus (araabia keeles Al Qal’a al-Hamra) on 11. sajandil mauride ehitatud vapustav hoonete kogumik, mille iga nurk on täis hoolikalt plaanitud ja välja ehitatud detaile.

Alhambra kompleksis asub veel Carlos V palee – härjavõitluse areeni meenutav hoone, kus tegutseb kaunite kunstide muuseum ja Alhambra muuseum. Otsi üles Alhambra vaas – imeilus punasest savist nõu, mis on kaetud siniste ja kuldsete emailidega.

Mauri arhitektuur on lihtne ja rikkalik pearõhuga avarusel, valgusel ja nikerdustel. Iga saal väärib vaatamist ja õnneks aega on. Kindlasti võta kaasa hea raamat või jaluta koos giidiga – niisama ei oska põnevaid detaile tähele panna ega saa teada lugudest, mis kindlusega kokku käivad. Näiteks olla viimane mauride valitseja Boabdil väga kurvastanud, kui pidi allkirjastama lepingu, mis loovutas linna katoliiklikele kuningatele. Selle peale olevat kuninga ema öelnud kuulsad sõnad: „Nutad nagu naine asja üle, mida sa ei osanud kaitsta nagu mees”. Tänapäeval seksistlikult kõlav lause oli omal ajal, 15. sajandil asjakohane.

Iga tänav on ajalugu, iga park ja väljak väärt külastamist. Mäed, õhustik ja meeleolu ning käänulistel tänavatel ekslemine ja siseõuedesse piilumine teevad Granada erakordseks.

Alhambra kõrval paiknevad kaunid mauride ehitatud Generalife (loe: heneraliife, mitte dženeralaif) aiad, mille nimi tähendab arhitektide aeda. Aiad moodustavad justkui pika käigu, mis lõppeb mäenõlval ja kust avaneb vaade Granadale ja Albaicínile. Väga kaunis on aias asuv Sultani terrass (Patio de la Sultana, ka Patio de los Cipreses), kus Boabdili isa, sultan Abu l-Hasan Ali teine naine Zoraya käis oma armukese Hametiga tiiba ripsutamas. Kindlasti otsi üles veeastmed (Escalera del Agua), mida mööda vesi alla voolab.

Alhambra on väga ilus koht, kus ühineb kristlik ja islamistlik kultuur. Moslemite pearõhk oli ornamentikal, millele kristlased lisasid hiljem freskosid ja kujusid. Võta vähemalt pool päeva, et siin on olla ja kõike nautida. Kui aega üle jääb, tasub tagasi tulla õhtul pimedas.

Alhambrast väljudes võib edasi jalutada juba kirjeldatud Mauri Toolini ja all-linna või süüa Palacio de Albambras ja minna mööda Paseo de los Mártirest aedadesse. Seal asub ka Manuel de Falla auditoorium – Granada sümfooniaorkestri kodu, kus aeg-ajalt antakse väga häid kontserte. Pileteid saab osta ka Corral de Carbonist.

Katedraal, kirikud ja kloostrid

All-linnas tagasi tasub minna Granada katedraali. Minu jaoks seisneb selle suurim väärtus väikeses, aga muljet avaldavas El Greco Püha Fransiscuse portrees. Katedraal ise pole midagi erilist. Pühapäeval on sissepääs tasuta.

Kohe katedraali taga seisab Capilla Real. Nagu nimigi ütleb, on see kuninglik kabel. Siia on maetud Hispaania ajaloo ilmselt tähtsaimad valitsejad – kuninganna Isabella II ja kuningas Fernando I, keda tuntakse katoliiklike kuningate nime all (hispaania keeles Los Reyes Catolicos). Just nemad ühendasid Hispaania üheks riigiks, saatsid teele ja rahastasid Christoph Kolumbuse maadeavastusretke, võtsid ta Alhambras naastes vastu ning ajasid sealt välja maurid, tehes ristiusu Hispaanias valitsevaks usundiks.

Isabella II ja Fernando I tütar Aragoonia Katariina oli Inglismaa kuninga Henry VIII esimene abikaasa ja Elizabeth I poolõe, Verise Maria ema. Nende teine tütar Juana Hull on koos oma abikaasa Felipe Ilusaga maetud siiasamasse. Nende juurde on sängitatud ka Juana ja Felipe Ilusa poeg Carlos V, kes valitses esimesena seda maad, mida tunneme tänapäeva Hispaaniana. Capilla Realis on peale muude väärtesemete väljas ka Isabella kroon ja Fernando mõõk.

Kel isu veel täis pole, võib minna imetlema Granada kirikuid ja kloostreid. Väga kaunid on barokk-kiriku San Juan de Dios kuldne altar ja siseõu, kus saab ka jalutada. Sealsamas lähedal asuvasse, uhkete freskodega kaunistatud kirikuga renessanslikku San Jerónimo kloostrisse on maetud katoliiklike kuningate ustav väejuht Gran Capitán ehk Gonzalo Fernández de Córdoba y Enríquez de Aguilar, kelle kuju on koos teiste kuulsate granadalastega väljas Avenida de Constitutionil.

Linnast natuke väljas kõrgub Cartuja klooster – üks uhkeim, uskumatute kaunistuste ja kujundusega kartuuslaste ehitis. Kuna klooster on ehitatud baroki kõrgajal, panevad värvilised ja keerulised, osaliselt kreemikooki meenutavad kujunduselemendid õhku ahmima.

Kui tulla bussi- või rongijaamast, näeb Avenida de Constitutionil tuntud granadinode kujusid, näiteks Gran Capitáni ja tuntud flamenkotantsijaid, üht Hispaania kuulsaimat Granadas sündinud luuletajat Frederico Garcia Lorcat (tema majamuuseum pole suurem asi, aga vaatamist väärib selle kõrval olev park) ja Granada kuulsaimat naist Mariana de Pinedat. See 19. sajandi kangelanna mõisteti süüdi konspiratsioonis liberaalsete vaadete ja tegude pärast: Mariana kodust leiti lipp, mille peale oli tikitud sõnad „võrdsus”, „vabadus” ja „seadus”. Mariana arreteeriti ja hukati 26. mail 1831. Strasbouris asuvas Euroopa Parlamendi hoones on temanimeline saal. Granadas tegutseb ka Mariana majamuuseum.

Suure ajaloohuvi korral soovitan lugeda Idalfonso Falconesi „La Mano de Fatimat”, mis räägib mauride ja kristlaste sõjast 16. sajandil, mauride väljakihutamisest Granadast ja Los Alpujarrasest ning uue elu alustamisest Cordobas. Sama autor on kirjutanud veel ajaloolise romaani „La Catedral Del Mar” 14. sajandi Barcelonast ja Santa Maria de la Mari kiriku ehitamisest. Ameerika kirjanik Washinton Irving külastas Granadat aastal 1829 ja pani kirja Alhmabra lood („Tales of the Alhambra”). Filmidest soovitan vaadata seriaali „Isabel”.