Uudised ja reisilood

Ülaloleva pealkirja alla võib kirjutada terve maailma, aga sel korral mahutame sinna vaid Ameerika Ühendriikide läänekalda. Meie tootjasuhete juht Svea võttis kahe kaaslasega ette reisi, mis viis ühelt USA kaldalt teisele ja kriipsutas maha kohvritäie reisiunistusi. Selles postituses räägib Svea reisi ühest kõige vingeimast osast – roadtripist ehk automatkast läbi kolme osariigi.

Võib öelda, et aastavahetus algas minule ja minu reisikaaslastele suurte ootustega – päev enne vana aasta lõppu broneerisime endale lennupiletid marsruudil Tallinn-New York-San Francisco-Los Angeles-Tallinn. Kõige suuremaks küsimärgiks kogu plaanis oli San Francisco ja Los Angelese vahele jääv tühi koht. Fakt oli see, et meil on aega 11 päeva, et ühest kohast teise jõuda. Mõeldud, tehtud – roadtrip ootab!

Dante’s View

Paar aastat tagasi Las Vegases USA suurimal turismimessil käies kohtusin väga laheda teenusepakkujaga Escape Campervans ja lõpuks sain seda ka omal nahal proovida. Teenus kui selline on lihtne ja tavapärane – autorent.

Lahedaks teeb asja see, et tegemist on minibussi mõõtu matkaautodega, kus saab sees ka magada ja süüa teha. Kirsiks tordil on see, et kõik matkaautod on värvikirevamad kui vikerkaar hilissuvises vihmasajus.

USA on mõeldud suurte autode jaoks

New York City ja San Francisco seiklustest kirjutan mõnes teises postituses, sest nendest kogemustest ei saa ka kõige parema tahtmise juures kiiret kokkuvõtet teha!

Niisiis, peale kolme päeva San Franciscoga tutvumist oligi aeg alustada teekonda Los Angelese poole. Muidugi ei plaaninud me seda sirgjooneliselt teha! Ei, meie marsruudiks oli San Francisco – Big Sur – Sequoia and Kings Canyon National Park – Death Valley – Las Vegas – Grand Canyon – Joshua Tree National Park – Los Angeles. Kokkuvõtlikult kolm osariiki ja neljakohaline kilometraaž.

USA maantee

Sellel soojal kevadpäeval San Francisco kesklinnas Escape’i kontorisse jõudes vaatasime me parkimisplatsil seisvaid minibusse ja mõtlesime – teete nalja või?! Me olime broneerinud endale kõige suurema matkaauto nende valikus, milleks oli Escape Maverick.

Esimese hooga mõtlesin mina oma lühikese kasvu juures, et huvitav, kas ma ikka pedaalideni ulatun. Võin öelda, et muretsemine oli asjatu. Jah, Maverick oli suurem ja laiem kui tavaline sõiduauto, aga rooli istudes ja paar tänavablokki läbides kadus hirm kui imeväel. Vähemalt mina poleks iial arvanud, et sellise müraka juhtimine nii lihtne võib olla. Kindlustunnet sisendasid ka meiega tegelenud töötaja rahustavad sõnad – USA on mõeldud suurtele autodele. Siin on parkimiskohad ja teed kaks korda nii laiad kui Euroopas. Tagantjärele tarkusest võin öelda, et tal oli õigus.

San Simeon ja Powerpuff Girls

Reisi alguses panime endale koodnimetuse, milleks sai Powerpuff Girls. Põhjustesse, miks just see, ma hetkel süvenema ei hakka ja annan kogu tähelepanu meie uuele neljarattalisele beebile San Simeonile. Jah – igal autol on ka oma nimi :) Juba ainuüksi see on põhjus nende rentimiseks!

Paberid täidetud ja instruktaaš läbitud, oligi aeg Simeoni rattad veerema panna. Esimeseks eesmärgiks oli leida mõni suurem kaubanduskeskus, et külmkapp head ja paremat täis osta ja midagi ka lõunaks hamba alla saada. Õnneks saime hakkama mõlemaga ja juba siis mõtlesin, et GPS on siin ikka üks väga vajalik vidin.

Big Sur

Kuna saime auto kätte suhteliselt varakult, siis jõudsime esimese päeva lõpuks sõita San Franciscost lõuna poole Big Suri. Big Sur on ja ei ole ka asula, kuid eelkõige teatakse seda kui üht punkti, mida läbib Pacific Coast Highway või siis ka Highway 1. See on üks maailma kauneimaid teid, mille läbimine on soovituslikult kohustuslik. Need vaated, mis Sind saadavad, on põhimõtteliselt kirjeldamatud.

Kadeduseussi toitmiseks mainin ära, et meie esimene öö ja hommikusöök möödusid imekauni ookeani kaldal. Hommikul uksi avades tervitas meid ühelt poolt üle mäetippude piiluv päike ja teiselt poolt aurav ookean – vot see oli vaatega magamistuba!

7 päeva, 3 osariiki ja 3225 kilomeetrit

Nagu sissejuhatuses mainitud, viis tee meid läbi kolme osariigi ja Los Angeleses Simeoni koju jõudes lõi ette 3225 kilomeetrit. See tähendab keskmiselt 460 kilomeetri läbimist päevas, aga naljakal kombel ei ole mul meeles pikad päevad auto roolis või tagaistmel.

Sequoia National Park

Selle asemel on meeles meie suured silmad, kui nägime esimest hiiglaslikku sekvoiat Sequoia rahvuspargis. Inimene on nende kõrval nagu pisike sääsk – müraka kõrval seista on ikka võimas tunne küll. Lisaks on meeles tihe udu, mis meid samas rahvuspargis u 2100 meetri kõrgusel vastu võttis. Ühe reisikaaslase sõnul oleks me nagu filmi Twilight võtetele sattunud.

Kaamerate osa täitsid arvatavasti karude silmad, keda seal kandis ikka leidub. Seetõttu tohib ööbida vaid selleks ettenähtud matkaplatsidel ja kogu toit tuleb ööseks suurtesse raudkastidesse viia. Vastasel juhul võib mõni maias karu oma küüntega auto nagu konservipurgi avada. Parki läbides tuligi minu teine reisikaaslane mõttele, et mõmmide jaoks oleme kui valgustatud konserv, mis mööda teed veereb.

Lisaks mõmmidele on eredalt meeles ka minu elu ilusaim päikeseloojang Death Valley üle 1500 meetri kõrgusel asuvas vaatepunktis nimega Dante’s View. Death Valley ehk eesti keeles Surmaorg on koduks ka kõige madalaimale punktile USAs – 85 meetrit allpool merepiiri asuvale Badwater Basinile. Võib ette kujutada, mida meie kõrvad sellel matkal tegid :)

Grand Canyon

Kustumatu mulje jättis mulle ka Grand Canyon, mille külastamisest ma alati unistanud olen. Kanjoni äärel seistes tabasin end mõttelt, et kõik nähtav on looduse poolt loodud ja inimene on selles etenduses suhteliselt mõttetu tegelane. Sama tunnet kogesin ma tegelikult ka eelnevates looduskaunites kohtades. Just nende mõtete ja vaadete pärast soovitan sellist reisi pea igaühele, kellel vähegi pealehakkamist on.

Kindlasti on mul igavesti meeles ka meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millest mõni valmis kaubanduskeskuse parklas või Death Valleyt läbiva kiirtee ääres. Samuti ööd, mil möllasime oma kohvritega, et voodi lahti saaks teha. Siit soovitus – seljakoti või mõne pehmemast materjalist kotiga on see reis palju lihtsam. Meie muidugi olime end New Yorgis tühjaks shopanud ja võib ette kujutada, millised meie kohvrid olid.

Tõele au andes jättis Joshua Tree rahvuspark mind veidi külmaks. Võib-olla oli asi ka selles, et jõudsime kohale eelviimase päeva hilisõhtul ja hommikul olid meie mõtted juba Los Angelese peal.

Los Angeles ja hüvastijätt San Simeoniga

Viimasel päeval oli sõidukord minuni jõudnud. Ausalt öeldes ma väga ei mõelnudki, et ma nüüd Los Angelesse sõitma pean. See mõte tuli kilomeetreid ja kilomeetreid enne linnapiiri, kui maanteed muutusid seitsmerealiseks. Hea, et mu närvid minuga ikka koju tagasi tulid!

Dante’s View

Mainisin, et GPS on seal kandis sõites üks hea vidin. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed Los Angeleses ilma GPSita üldse sõita saavad?! Hetkel, kui me rahulikult mööda üht nendest seitsmerealistest kiirteedest sõitsime ütles GPS mulle ühtäkki, et ma peaksin olema hoopis kiirtee teises ääres ja mul on sinna jõudmiseks paarsada meetrit aega. Muidu ei oleks selles midagi hullu, kui minu ja selle teise ääre vahel ei oleks olnud sadat teist ridade vahel süstivat autot. Ütleme nii, et Tallinna liiklus on selle kõrval kui lapsemäng :)

Kindlasti tekib lugedes küsimus, kui suur oli kütusekulu? Väiksem, kui arvata võis! Kokku tankisime me Simeoni viis korda ja lõppsummaks, mille bensiinile kulutasime, jäi umbes 350 dollarit. Arvestades, kui palju oleksime maksnud iga tavapärase hotelliöö ja iga söögikorra eest mõnes toitlustusettevõttes, oli kokkuvõttes see variant võrdväärne või veidi soodsamgi. Samas – elamuste ja mälestuste poolest teeb see tavapärasele reisile küll pika puuga ära.

Ma võiksin seda blogijuttu veel pikalt jätkata. Kolme peale täitus meil sellel reisil tohutul hulgal reisiunistusi. Ma olen ülimalt õnnelik, et otsustasime taolise seikluse kasuks ja võin seda omaenda peanupu hinnaga ka teistele soovitada. Kuna Escape’i matkaautosid saab rentida alguse ja lõpuga ka USA idakaldalt, siis nüüd mõlguvad mõtted juba üle USA lookleval roadtripil. Mõne jaoks on maailm kui raamat, aga minu jaoks kui suur kommipood… ja kommid mulle meeldivad. Seiklusteni!

Kui Sul tekkis nüüd tunne, et tahaksid ka omal nahal midagi taolist kogeda, siis vaata meie veebis olevat pakkumist.