Aborigeenid ja tänapäev
Viimaste uurimuste kohaselt oli Austraalia manner veel 50 tuhat aastat tagasi kaetud metsaga. Ent rohelisele mandrile jõudnud aborigeenid põletasid need aja jooksul maha ja muutsid sellega kliimat nii, et täna on 80% Austraaliast vee puudumise tõttu elamiskõlbmatu.
Kuid mitte aborigeenide jaoks, kes on pärandanud põlvkonniti iidseid ellujäämisoskusi ka pealtnäha elamiskõlbmatus keskkonnas.
Nad on tõelised looduslapsed, kes pole kunagi külvanud, karja pidanud ega onne ehitanud ja tõenäoliselt sureksid nad pigem välja kui võtaksid omaks valge austraallase elustiili.
Aborigeenid on tänaseni säilitanud arhailise elulaadi, mis on iseloomulik ürgkogukondlikule korrale. Nad rändavad ringi, magavad tähtede all, lennutavad bumerange, puhuvad didgeridood, pühitsevad rituaale ja võtavad loodusest, mida võtta on. Korjavad juurikad, metsaande, kütivad loomi, püüavad kala ja grillivad lõkkel putukaid.
Kui võimalused söögi hankimiseks loodusest on ammendatud, rännatakse edasi ja kunagi aastate pärast jõutakse võibolla samasse paika tagasi.
Kuni 1970ndate alguseni püüdsid valged aborigeene assimileerida: pärismaalastest vanematelt võeti ära rohkem kui 70 000 last, kellele õpetati inglise keelt ja kes said hariduse.
Valge mees, kuri mees
Valgete sooritatud “heategu” pööras nende endi vastu. Haritud mustanahalised hakkasid oma suguvendade eest võitlema.
Tänapäeval makstakse neile kopsakat valuraha ja tagastatud on neile iidselt kuulunud maa. Austraalia valitsus pidi tunnistama, et esimeste valgete saabumisel polnud see terra nullius ehk asustamata maa.
Põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus on ehitanud neile külad, annab igal aastal sõiduvahendid, kalastus- ja jahitarbed, kütuse ning laskemoona ja maksab iganädalaselt elatusraha.
Kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada – iidne elustiil on veres ja nad ei tahagi valgete sarnased olla.
Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine. Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad – tegelikult saab ilma autota ka väga hästi hakkama. Nende kaasaegsed külad tunneb kaugelt ära – majadel on aknad eest, hoone puitdetaile võib parema puudumisel kasutada kütteks.
Kõikjal laiuvad risuhunnikud, sest kui midagi enam kasutada ei saa, siis visatakse see minema esimesse ettejuhtuvasse kohta. Enese järelt kraamimist ei tunta, sest ajaloo vältel rändhõimudena ringi liikudes pole ju seda vaja läinud.
Nendele tagastatud maa Aboriginal Land ei kuulu ühelegi aborigeenile konkreetselt, vaid tervele klannile. Valgetel inimestel on ilma loata maale minek keelatud ja karistused äärmiselt ranged ning reaalsed.
Turistil on võimalik aborigeenide maale pääseda ainult kutse või organiseeritud reisiga. Läbivaid maanteid tohib küll kasutada, kuid peatumine on lubatud vaid bensiinijaamades ja ainult tankimiseks.
Kuigi tavad ja uskumused varieeruvad sugukonniti, siis kindlaid paarisuhteid pole. Ühe ema lapsed on tihtilugu sigitatud eri isadega. Last imetab ja lapse eest hoolitseb see, kes on parajasti läheduses.
Lapsed on sugukonnal ühised – tatised, paljasjalgsed, näljased ja pikka aega kasimata. Ei tunta väljendit “minu laps”, ja kui mees võtab naise, siis nende seaduse kohaselt võib ta magada ka naise õdedega. Seadusi ei ole kirja pandud, vaid neid pärandatakse suuliselt isadelt poegadele.
Austraalia valged ja mustad elavad teineteisest sõltumatut elu, räägivad erinevaid keeli ja püüavad üksteise tegemistesse võimalikult vähe sekkuda. Kainena on aborigeenid oma loomult lihtsad ja heasüdamlikud.
Harjumatu seltskond
Kuigi austraallased on äärmiselt sõbralik ja suhtlemisaldis rahvas, rääkis minu võõrustaja, et tema on igapäevasel laevasõidul peaaegu ainuke, kes pärismaalastega seltskondlikku vestlust arendab. Seetõttu meeldivat ta aborigeenidele hirmsasti, ja rõõmuga räägitakse talle oma igapäevastest tegemistest ja toimetustest.
Tihedamast sõbrustamisest tuleks siiski hoiduda. Kuna aborigeenide jaoks on kõik ühine, siis ei suuda nad mõista, miks sa ei taha nendega midagi jagada või neile “laenata”. Kord käisime ATVdega mereannas sõitmas ja kohtasime rannaliival klanni, kes tegeles kalapüügiga.
Pärast lühikest fotosessiooni sattusid nad minu digikaamerast nii suurde vaimustusse, et kartsin sellest ilma jäävat. Samal ajal püüdsid nad minu sõbraga kaupa teha, et laenaksime neile oma ATVsid bensiini järele sõitmiseks. Nende “laenamine” on teada ja lasime igaks juhuks kiiresti jalga.
Turistile jätavad aborigeenid tigeda mulje. Nii kurja, et ei julge neid pikemalt jälgidagi, pildistamisest rääkimata. Ühes rahvuspargis tegin salaja kolmest koolieelikust lapsest pilti ja kui nad selle ära tabasid, siis jooksid otsemaid pargivalvurile kaebama.
Kohalikud kliendiks ei kõlba
Peamiselt on näha päevad läbi pargis mittemidagitegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Tänapäeval pursib enamik linnades elavaid aborigeene ka inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas.
Võimaluse piires püüab valitsus alkoholi tarbimist ohjeldada. Teeäärsetes bensiinijaamades müüakse seda ainult “klientidele”, kelleks loetakse kõiki läbisõitjaid, aga mitte kohalikke.
Maal piiratakse kanget alkoholi ja kaasamüüki. Juurutatud on talongisüsteem, rajatud supiköögid ja hilbujagamispunktid. Valdav osa aborigeene igapäevasel tööl ei käi, sest pole harjumust ega vajadustki.
Austraalia 20miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 tuhat ja juurdekasv on 2% aastas. Kuna nende immuunsussüsteem on valgenahalise omast erinev, laastavad neid aegajalt haiguspuhangud, millele on vaktsiinide puudumisel raske kiiresti piiri panna.
Valdav osa klannidest on 300-500 liikmega ja igal sugukonnal on oma keel või dialekt – seetõttu ei oska keegi täpselt öelda, mitut erinevat keelt nad räägivad. Kirjakeel puudub ja tihtilugu ei saa isegi vaid paarkümmend kilomeetrit eemal asuvad kogukonnad teineteisest aru.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2005.