Aleksandria: teistmoodi Egiptus
Oli aeg, mil Aleksandria vaimuvalguse poole olid suunatud kogu hellenistliku maailma pilgud. Teed merelinna sadamasse juhatas maailmaime, Pharose tuletorn ja linnas asus maailma läbi aegade kuulsaim raamatukogu. Markus Järvi heidab pilgu linnale, mis on oma imed ja kuulsuse kaotanud ajaloohämarusse.
Vanad kultuurrahvad armastasid korda. Nii sumerite, egiptlaste kui kreeklaste maailmapildis mängis olulist rolli korrastatud maailma ja kaose ürgsete jõudude vaheline dihhotoomia. Ühiskond ja kultuur peegeldasid kunagi ammu terves universumis jumalate poolt rajatud seadusi, olles ühtlasi selle maapealseks väljenduseks.
Kui rajati uut linna või siirduti asustamata maale, siis korrati rituaalselt maailma loomise ja korrastamise primordiaalset akti, mis kujutas jumalate ja kaose jõudude vahelist võitlust. Et kõik kulgeks nagu kord ja kohus: Niilus voolaks ja õnnistaks põlde oma settega, Ra väljuks igal hommikul oma kojast, kiirates viljastavat valgust ja soojust, talupoeg töötaks allaheitlikult oma põllul, preestrid teeniksid kõiki ülema ja alama Egiptuse jumalaid – selleks oli seatud jumalik vaarao, kes vertikaalse printsiibina läbistas Egiptuse ühiskonda, luues korda ja kehtestades õiglust taeva all.
Tänapäeval Giza väljal kohtab vaatepilti, mida igavese taastuleku kosmiline plaadimängija on tüütuseni leierdanud, kuid mis oma paratamatuses on ikka veel kõnekas. Araabia beduiini riietes mees müüb vaaraode kujukesi. Temaga võib ka pilti teha – taustaks Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid. Tema kõrval on kaameliajaja, kes pakub lõbusõitu beduiinide kõrbelaeval. Ta ütleb: Meet my camel!” Tervist, oo kaamel,” vastab maailmarändur. Tema jätkab: He is (a) very good camel! His name is Rambo.”
Oo, suured jumalad! Kuhu olete te ometi põgenenud, kelle eest pakku jooksnud? Kas häbenesite näidata end Logose, Jumaliku Sõna valguses või lõite kartma tõusvat poolkuud, mis kõvera mõõgana lõikus maailma vanima rahva südamesse? Teist on järele jäänud vaid tummad, kivisse valatud kujud, mis kunagi esindasid kosmost, kuid mida nüüd müüakse odavate koopiatena basaaride kaoses. Kunagi voolas sikkude ja veiste veri ojadena teie ohvrialtareil, nüüd lainetavad euroopa rändrahvaste vormitud massid püramiidide ja templite vahel, kandes oma andameid müügilettidele, mammona ohvrikividele. Kõik muu võiks teile andestada, oo suured jumalad, kuid mitte seda, et põgenedes olete te endaga kaasa haaranud korra! Teie vaikuses kõneleb kaos.
Kreeka Egiptus
Suured jumalad ei olnud oma muistsetelt positsioonidelt veel põgenenud, kui Egiptusesse astus militaarne imelaps Aleksander. Temale lubasid jumalad oma soosingut, sest nägid temas ilmselt uue ajastu ilmingut – Euroopa tõusvat tähte, rahvaste kartmatut alistajat, kes oma hullumeelse vallutajakirega ja sellest tuleneva autoriteediga võis garanteerida kosmilise korra ka Egiptuse maal.
Omamoodi ajaloo iroonia on see, et kreeklust kannab edasi makedoonlane, keda vaid mõnikümmend aastat enne tema sündi oleks tõeliste kreeklaste seas peetud lihtsalt helleene jäljendavaks barbariks, meie mõistes teatavaks kadakakreeklaseks.
Tema loodud Aleksandria linnas arenevad välja ja puhkevad õide euroopaliku tsivilisatsiooni seemned, mis on külvatud iidse kultuuri mulda. Seda pinnast viljastavad veel omakorda diasporaa judaism ja varajane kristlus. Kõik see pakub tänapäeva Euroopa külastajale ainulaadse pinnase, kus oma kultuurilist eneseteadvust värskendada ja edasi harida.
Kuulsusrikkast minevikust on tänapäeva Aleksandrias siiski väga vähe säilinud. Tõeline säilmetenäljas rändur, kes on harjunud Itaalia, Kreeka või Joonia antiigimälestistega, saab Aleksandriast vaevalt oma isu täis. Kuid vähest toitu tuleb eriti andunult maitsta, adudes ajaloo ja kultuuride erinevaid kihistusi ja mastaape.
Meie teadvuses algab Aleksandria linna ajalugu Kleopatra kuulsa kujuga, mis igale populaarkultuuri asjatundjale seondub Hollywoodi linateosest Elizabeth Taylori vormika figuuriga. Kleopatra tegutses kolm sajandit pärast Aleksandri surma, seondudes eelkõige tõusva maailmariigi Rooma sisetülidega. Kleopatraga lõppeb Aleksandria nn hellenistlik periood ja hegemoonia saavutab Rooma keisririik, kes uue poliitilise jõuna võtab enda kaitsva hoole alla antiikkultuuri arendamise.
Linnas jalutades ei kohanud ma Aleksandri ja Kleopatra linna. See reaalsus elab oma elu meetrite sügavuses siiani peidus olevate varemetena. Varasemat Aleksandriat meenutab vaid Ptolemaios I aegne sfinksikene, mis oma Giza kuulsa eellase kõrval näeb üpris kesine välja.
Veel võib kohata ajaloolist paradoksi – Pompeiuse sambaks nimetatud mälestist. Sarnaste sammaste all joovad tänapäeva roomlased rahulikult oma hommikust cappuccino’t, kuid Aleksandrias mõjub selline mälestis juba reaalse saavutusena.
Uus Aleksandria raamatukogu
Järgmise paradoksina meenutab vana Aleksandriat raamatukogu, mida juba ammu ei eksisteeri. Raamatukogu hävitamisse andis oma panuse muuseas ka kuulus Caesar. Aleksandria kuulsa museion’i taastamise projekti idee pärineb aastast 1974, kui linna ülikool soovis rajada uut raamatukogu. UNESCO korraldatud konkursi võitis Norra arhitektibüroo Snøhetta.
16. oktoobril 2002 valmis uus raamatukogu. Põhjamaise modernse arhitektuuriga juba tutvunud külastaja leiab seal eest palju tuttavaid elemente, mis on esindatud ka näiteks Soome ja Rootsi linnaraamatukogude arhitektuuris – valgusküllane tervik, kus põhielementidest domineerivad vesi ja õhk.
Sees üllatavad külastajat stiliseeritud egiptuse sambakapiteelid ja kreekalikult väljapeetud korrapära, mis liidab omavahel graduaalselt teineteise peale ehituvaid terrasse. See struktuur meenutab mägedesse rajatud põlde ja viitab sümboolselt mõiste cultura kõige algsemale tähendusele ehk maaharimisele. Astun ajaloos sammu edasi ja külastan katakombi, mis on säilinud I-II sajandist pKr. Katakombi reljeefidel on selgelt tajutav, mida tegelikult tähendas hellenistlik kultuuride sulam. Me näeme vanu egiptuse jumalaid, kes seisavad oma tardunud poosides kadunu jalutsis ja peatsis.
Jumalad on kujutatud roomapärases rüüs kreeka reljeefi parimate traditsioonide vaimus. Katakombis leidub veel palju väikesi kaljuseina sisse uuristatud koopaid (ld k loculi), kuhu asetati urn kadunu tuhaga. Samalaadset matmistraditsiooni kohtab Roomas.
Tulnud päevavalgele, võib läbi astuda 1960. aastatel välja kaevatud teatrist. Taamal paistavad korrusmajad, minaretist kostab imaami laulu, mis kutsub ustavaid muslimeid palvusele. Keegi kuivatab rõdul pesu. Autod kihutavad tänaval lubamatu kiirusega.
Kui mõni eurooplane tahab kiiresti teed ületada, siis pärimise peale, kas see on võimalik, heidab kõrval seisev liikluspolitseinik küsijale naerva ja samas hella pilgu, nagu tahaks ta öelda: Oh sind ullikest! Kas sa mõtled, et see on sul siin mõni põhjamaa heaoluriik?” Bussist väljujale pakutakse kaupa, tüdrukute juurde tulevad poisid oma emadega. Siin olen mina ja seal on minu ema, kas sooviksid tulla mulle naiseks?” Kajakad lendavad Vahemere kohal. Loomulikult ei saa Aleksandria kontekstis jätta mainimata seal paiknenud maailmaimet, Pharose tuletorni. Selle rajas aastatel 299–279 eKr. arhitekt Sostratos Knidoselt. Pea 110 meetri kõrgust majakat võis imetleda aastani 1326, kui maavärin selle lõplikult hävitas. Majaka alus oli nelinurkse vormiga, seda ehtis kaheksanurkne keskosa, mille tipus terendas silindrikujuline ülaosa.
Majaka valgust võis eksinud meresõitja aimata ligi 50 km kauguselt. Sultan Qaitbay rajas aastal 1477 endise majaka jäänustest tsitadelli, mis on tänaseni hästi säilinud. Sealt avaneb imeilus vaade linnale, mida embab sügisene Vahemeri oma sinaka helgiga.
Õppige sukelduma ja te saate tutvuda tuletorni jäänustega Aleksandria idasadamas vee all. Sealsamas vee all paiknevad ka alad, kuhu maavärina tagajärjel vajus osa linnast koos kuningapaleega.
Ühtne kultuur, erinevad traditsioonid
Aleksandria hellenism oli märkimisväärne kultuuride ja traditsioonide sulam. Hellenistlik idee oli oma loomult universalistlik, kuid ühtne idee jõi elustavat nektarit mitmest eri lättest. Jumalik Makedoonlane avardas esimest korda tuntud maailma piire ja kehtestas seal kreeka kultuuri ja keele ülemvõimu. Poliitilise ühtsuse märgiks saab kreeka keelest üldine suhtlusvahend terves Vahemere piirkonnas.
Kui keegi pretendeerib pärast Aleksandri surma vähegi kultuurse inimese tiitlile, siis peab ta oskama üldist ja ühtset kreeka keelt (koinee), mis põhineb Atika murdel ja kujutab endast Homerose ja Platoni kreeka keele lihtsustatumat varianti. Selles samas keeles pandi meie ajaarvamise alguses kirja Uue
Testamendi raamatud
Kristluse levides sai just Aleksandria kirikust üks kõige tugevamaid. Juba väga varajasest ajast arenes seal välja filosoofia ja teoloogia koolkond, mis oma tasemelt võistles vaid teise suure kristliku koolkonnaga Antiookias. Aleksandria teoloogiale oli omane suur avatus hellenismiajastu filosoofia, eriti Aleksandria enda rüpes õitsenud neoplatonistlike voolude suhtes.
Egiptuses tekkis varakult kloostrite traditsioon. Liikudes Kairo poolt Aleksandriasse, võite poolel teel peatuda Wadi Natrunis, Püha Bishoy kloostris, kuhu tuleb sisse sõita kõrvalisi teid pidi. Oma teel kohtate te reaalset Egiptuse elu. Püha Bishoy klooster tegutseb neljandast sajandist alates ja kuulub kopti munkluse auväärsesse traditsiooni, mis saab alguse kuulsa püha Antoniusega 3. sajandil.
Miks on koptid egiptuse traditsioonis olulised? Üllataval kombel on just need kristlased kunagise egiptuse keele hoidjateks ja edasikandjateks. Islami rüppe pöördunud rahvas unustas muuhulgas ka oma keele. Kristlased kasutavad tänapäevani kreeka tähestiku baasil kirja pandud kopti ehk egiptuse keelt.
Aleksandria fenomen
Aleksandria südames tuksub süntees. See on hästi tuntav ka tänapäevasele rändurile. Isegi araabia kaoses püüdleb see linn Euroopa poole, kuid tema igimuistsed juured, mis sellesama sünteesi läbi ulatuvad temast endast kaugemale, aheldavad ta temale määratud kohale. Jumalik kosmos, igavene seadus, mis ülem on suurtest jumalatestki, on nõnda määranud.
Merelinnade juures on siiski märgatav üks joon. Nad ärgitavad rahutust, nad on avatud tundmatusse, nad sütitavad ränduri, radikaalselt vaba olendi põues kummalise tulukese. Võrdväärselt kutsuvad nad endaga tutvuma ja endast lahkuma, teele asuma. Merelinn on kui igatsuse materiaalne kehastus. Võimalik, et seda tunnetas ka pöörane ja rahutu hing Aleksander, kes astus siia vaid korraks, et seejärel sukelduda seletamatust kirest ajendatuna uuesti tundmatu poole.
Mees ja tema linn
Makedoonia valitseja Aleksander, uue tõusva ajastu hing, kes aastal 334 eKr. oli asunud sõjaväega teele läbi Väike-Aasia ja Anatoolia, olles eelnevalt võitnud Dariuse kuulsas Issose lahingus ja alistanud võimsa Tüürose linna Foiniikias, astus lõpuks Egiptuse igavikulisele pinnasele. Lugu pajatab sellest, kuidas noor väejuht külastas Siwa oaasis jumal Amoni oraaklit. Amonit pidasid kreeklased identseks Zeusiga. Selle kohtumise üksikasju Aleksander ei avaldanud, kuid hakkas liikuma kuuldus, et oraakel oli tunnistanud Aleksandri jumala pojaks ning noor kuningas olevat tema otsusega igati nõustunud. Egiptusesse, Vahemere kaldale Niiluse delta lääneossa, kus kunagi asus tähtsusetu kalurikülake, rajas jumalik Aleksander aastal 331 eKr. esimese omanimelise linna. Selles töös oli talle abiks arhitekt Deinokrates. Aleksandril oli muuseas heaks kombeks võtta oma sõjaretkedele kaasa mitme ala spetsialiste, teadlasi ja kirjamehi, kes koostasid seninägematute taimede loetelusid, uurisid rahvaste kombestikku ja panid tähelepanekud usinasti kirja.
Egiptusesse rajatu ei jäänud sugugi ainukeseks Aleksandriaks. Samanimelisi linnu võib hiljem kohata kõikjal, kuhu ajaloo üks geniaalsemaid vallutajaid eales astus, kuni tänapäeva Afganistanini välja. Teostades oma jumalikku saatust, ei jäänud Aleksander kauaks Egiptusesse, vaid juba samal aastal marssis ta kreeklastest ja makedoonlastest koosnevate vägedega, mille peamise löögijõu moodustas raskerelvastuses jalavägi, hopliidid, Põhja-Mesopotaamiasse. Seal lõi ta Gaugamelas Pärsia kuninga Dareiose peavägesid ja kuulutas ennast pärast võidukat lahingut Pärsia monarhi asemel Aasia kuningaks.
Aleksander suri Babüloonias aastal 323 eKr. Tema surnukeha toodi Egiptuse Aleksandriasse. Enne oma surma oli võitmatu Aleksander kõikidele Kreeka linnriikidele, kes veel mõnikümmend aastat tagasi olid oma põhjapiiril asuvaid makedoonlasi pidanud pooleldi barbariteks, surunud peale kohustuse austada ennast jumalana. Isegi rangetel spartalastel ei jäänud muud üle kui nõustuda. Plutarchose järgi olevat üks neist sõnadesse pannud ainsa võimaliku suhtumise Aleksandri nõudesse: Kui Aleksander tahab olla jumal, siis oleme me nõus sellega, et teda kutsutakse jumalaks.”
Pärast Aleksandri surma asus Egiptust valitsema üks tema kindralitest. Ptolemaios (367-282 eKr.) pani alguse samanimelisele hellenistlike valitsejate suguvõsale ja tema troon paiknes iseenesest mõistetavalt Aleksandrias. Ptolemaiosed hiilgasid oma igakülgse kultuurisõbralikkusega, mis tegi Aleksandriast pikkadeks sajanditeks ühe Vahemere võimsama ja ilusama linna, kus õitsesid kunstid ja teadus.
Märksõnad kultuurihuvilistele
Enne Aleksandria-reisi tasuks tutvuda põhjalikumalt näiteks järgmiste isikute, autorite ja märksõnadega.
Philon – Üks huvitavamaid Aleksandria juudi diasporaast välja kasvanud autoreid. Elas meie ajaarvamise alguses. Oma teostes üritas ta järjekindlalt ühendada judaismi platonistliku ja stoitsistliku filosoofiaga. Tema sulest pärineb muuseas Toora, viie esimese Moosese raamatu kommentaar, mida loevad ka paljud Aleksandria kristlikud autorid.
Origenes – Tähtsamaid Aleksandria koolkonna kristlikke autoreid on geniaalne teoloog, filosoof ja filoloog Origenes (185-253). Origenes sai oma hariduse kuulsast katehheetide kristlikust koolist, mille juhatajat Ammonios Sakkast hindasid kõrgelt nii kristlik kui ka paganlik maailm. Nimetatud kooli maine kasvas nii suureks, et seal õppisid kristlaste kõrval ka mõned paganad, kellest tuntuim on filosoof Plotinos. Kuulsus ootas ka Origenest, kelle töövõimel ei tundunud olevat piire. Origenest peetakse umbes 2000 teoloogilise teose autoriks ja väideti, et tal oli otsene kirjavahetus ülima poliitilise autoriteediga, kelleks oli Rooma keiser Philippus Araablane. Lisaks sellele koostas Origenes esimese tekstikriitilise ja teoloogilise Vana Testamendi entsüklopeedia, nn Hexapla”, kus kuues paralleelses reas kulgeb heebreakeelne tekst, selle kreekakeelne transkriptsioon ja lisaks erinevad kreekakeelsed tõlked. Selline filoloogiline jõudemonstratsioon tegi Origenesest kuulsa nime kõikide oma aja teadlaste kõrvus.
Didymos – Üks silmapaistvamaid teadlasi hellenistlikust perioodist oli Didymos, kes rikastas Aleksandria raamatukogu omalt poolt umbes 4000 teosega. Didymos kirjutas kirjandusteaduslikke uurimusi ja koostas filoloogilisi traktaate. Oma ületamatu töövõime tõttu hakati teda kutsuma lisanimega Chalkenteros, mis tõlkes tähendab vaskse sisikonnaga, teiste sõnadega, metalse distsipliiniga mees.
Septuaginta – Aleksandrias elas arvukas juutide kogukond. Diasporaas elavad juudid hakkasid üha rohkem unustama heebrea keelt. Oli vaja tõlkida Vana Testament kreeka keelde. Pärimus pajatab, et tõlketöö võtsid enda peale 70 juudisoost õpetlast, kes sulgusid 70 päevaks mägedesse, et Kõigekõrgema õnnistuse ja juhatuse all tööle asuda. 70 päeva möödudes tulid õpetlased koobastest välja kandes igaüks kaasas Pühakirja terviklikku tõlget. Kui asuti tekste võrdlema, siis selgus, et kõik nad olid teineteisega äravahetamiseni sarnased. Sellest ajast peale tähistati Aleksandrias valminud tõlget, just mitte kõige üllatuslikumalt, numbriga LXX (seitsekümmend), ehk kreeka keeles Septuaginta”. Seda teksti kasutasid hoogsalt varajased kristlased ja kõik Uues Testamendis tsiteeritud kirjakohad pärinevad Septuaginta-tõlkest.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2007.