Uudised ja reisilood

Brrrrr … Kohalikud jumalad on võtnud nõuks meelde tuletada, et Island on Island. Pead telgist välja pistes on ilm jahe, sombune, vihmatõotavad pilved kiirustavad tormituulest aetult üle tühja laavavälja. Noh, vähemasti veel otseselt ei saja. Nagu siis, kui 19 päeva tagasi siitsamast lähedalt Keflaviki lennujaamast alustasin.

Optimaalne aeg neli nädalat

Ring on täis saamas. Täna ootab ees veel 70 km laavakruusa ja asfalti, veel üks termaalala, kuulus Sinine Laguun ja siis taas lennuväli. Öine ratta ja kottide pakkimine lennujaama nurgas, kus ebasõbralik politseinikepaar iga järjekordse ringiga käib meelde tuletamas, et ma sinna mitte ööseks jääda ei tohi. Selle asemele, et mul ratast kotti toppida aidata. Võiks ju tõesti hoopis niimoodi olla – ikkagi põhiliselt turismist elatuv maa ju …

Täna on lisaks süngele ilmale muudki samamoodi kui alguses. Olen jälle üksi. Viimase 11 päeva heast reisikaaslasest Konradist, Münchenist pärit juristist ja paadunud rändurist, kes üksinda rattaga Kanada kõnnumaid ja Austraalia teid mõõtnud, lahkusin eile hommikul pärast ööbimist Jökulsarloni järve ääres. Kohas, kus liustikukeelest lahti murdunud jääpangad järve langenult päikese käes fantastiliselt sillerdavad ja kõige uskumatumaid skulptuure moodustavad. Kohas, mida kindlasti näha tahtsin ja kuhu jõudmine vahepeal otse vastu puhuva tormituule tõttu ajalimiidi piires pea võimatu tundus. Minu aeg on läbi saamas, ja nii tuli tahes-tahtmata bussi peale ronida. Temal on veel nädal ees ootamas. Et rattaga on Islandil optimaalne aeg neli nädalat (ja kõik kohatud, enamasti Saksamaalt tulnud ratturid just selle aja olidki valinud), jõudis mu arusaamisse alles siis, kui pilet juba tellitud. See aeg annaks võimaluse ringi omal jõul ära sõita. Siiski ainult tõsist pingutust nõudva võimaluse. Garantiisid sellel maal pole – ilm ja tuul on niipalju ettearvamatud. Lisaks siia ka teede seisukorra, mis kõik kokku paneb siinsetele kilomeetritele (minul siis kokku üle 1300) koduse vaste leidmiseks neid päris korraliku koefitsiendiga korrutama.

Islandi ühiskond on heatahtlik ja turvaline

Üksinda matkamine oli minu jaoks uus kogemus. Aastate jooksul on küll palju käidud, alates süstamatkadest Siberi mägijõgedel kuni Teravmägedeni, aga ikka koos grupiga. Ega seekordki just päris üksinda minekut plaanis polnud. Kui aga asjalood niimoodi kujunesid, siis miks ka mitte proovida. Seda enam, et Island on niisugune maa, kus ka naisterahvas end igal pool küllalt kindlalt võib tunda. Asjade valvamise pärast pole ka vaja muretseda: ratta lukustamisest loobusin õige varsti ja näiteks videokaamera või fotoka võib i-punktis rahumeeli laua peale kuivama jätta, ilma et keegi selle vastu huvi tunneks. Neljarattaveoga autosid liigub ka kõige kehvematel teedel, seega tõsisel vajadusel abita kindlasti ei jääks.

Üksinda reisimisel on oma plussid ja miinused

Kindlasti on üksinda käimisel nii eeliseid kui ka puudusi. Kogu kola, mis muidu grupi peale ära jaguneb – priimus, keedunõud, apteek, remondivahendid, telk, videokaamera – tuleb nüüd üksinda leida ja kaasa tassida. Loota saab ainult endale ja oma kogemustele. Pikkadel otstel, kui vaated just pidevalt vaimustuma ei pane, võib tüdimus peale tulla. Vastutuult trügimine on üksinda raskem kui hulgakesi ja vahetades. Samas oled sõltumatu, võid sõita just nii kaua kui tahad ja jõuad või vajalikuks pead, peatuda pildistamiseks-filmimiseks või ka suhtlemiseks just seal, kus midagi huvitavat näed. Ja kindlasti oled võõra maa jaoks rohkem avatud kui grupiga matkates, kus suur osa tähelepanust läheb grupisisestele suhetele ja suhtlemisele ja kus matkarutiin ja fikseeritud matkaplaan loovad nähtamatu seina maa vahetu tajumise ette.

“Way 427 this?”

Pisike punane auto kahe sõitjaga näikse nõu ja abi vajavat just üksikult vihmamärjalt ratturilt. No muidugi on see tee 427, mida muud ta siin rannikuäärel ikka saab olla? Sõitjad ei jää kuidagi uskuma ja kordavad küsimust vaevalises inglise keeles ikka ja jälle. Harutan kaardi välja, näitan näpuga – reaktsioon sama. Vahelduseks püüan ise neilt teada saada, kaua sellist teed veel jätkub. Kohe-kohe peaks tulema asfalt, sealpool, kust nad tulid. Nüüd ei saa vist jälle nemad asjast aru ja nii me kumbki oma suunas lahku lähemegi. Viis minutit hiljem sõidab sama pisike ja punane minust mööda, mees ja naine lehvitavad rõõmsalt ja nüüd mul plahvatab. Küllap nad, värskelt Islandit avastama asunud, ei suutnud lihtsalt uskuda, et säärast uskumatult järsult üles-alla vonklevat vulkaanilisest räbust tankipolügooni üldse teeks võiks nimetada. Ja nende ümberpööramine oli tõepoolest tark tegu, sest niisuguse sõiduriistaga võiks sellel teel ehk isegi lõksu jääda. Siis, kui mingil hetkel masin järgmisest tõusust enam lihtsalt üles ei lähe, ja ümber pöörates enam mitte ka mõnest sellisest, kust varem alla roomatud. Ratast annab vajadusel vähemasti lükata, kuigi sellistel tõusudel hakkavad tallad juba tagasi libisema. Õnneks on pisikesel punasel siin veel alternatiiv – sõita veidi tagasi ja jätkata mööda ringtee asfalti. Kuigi lähedalolev termaalala jääb neil niimoodi nägemata.

Teedeatlas tarbetu

Selliste tõusude-languste ette siinmail targu protsendimärki ei panda. Seda asendab märk, kus kaks autot harjal ninapidi kokku saavad, kumbki teist ei näe. Ainult et kui mujal võis sellist märki leida ikka tõusu eest, siis sellel teel on asi veelgi lihtsustatud – lisatahvel näitab pimeharju näiteks 2,7 km ulatuses. Seejärel on oodata uut märki samasuguse tahvliga.

Imestasin kodus, miks Island puudub enamusel teedeatlastest või on parimal juhul postmargisuuruselt mõnes tühjas lehenurgas. Siis tabasin ära: aga seal ei olegi ju kujutamist väärivaid teid! Peale ühe, saart ümbritseva ringtee. Veel on kaks põhja-lõunasuunalist kõrgmaad läbivat pinnaseteed, mille ääres pole asustust, bensujaamu ega üldse mitte midagi ja mis nõuavad soovitavalt neljarattavedu. Ka kogu asustus paikneb ringiratast ranniku läheduses – nii polegi saare liustike ja mägedega kaetud sisemaale, mida seal kõrgmaaks nimetatakse, kellelgi eriti asja. Viimasel ajal on küll enamusele jõgedest mingi sild ehitatud – varasemaid kirjeldusi lugedes oli jõgede läbimise vajadus päris tavaline.

“Malbik endbar” – asfalt lõpeb

Ooohhh, juba jälle! Kui islandi keelt ka rohkem ei oska, saab see lause selgeks ja kulub pähe õppimatagi. Sest ringteel näeb sellist kirja juba kaugelt ja liigagi tihti ning kaasnev liiklusmärk selgitab asja sisu. Nimelt on asfaldiga selleks korraks lõpp ja edasi on teekatteks vulkaaniline räbu. Tavaliselt koos mitmes tasandis aukudega ning nagu tankiroomikutega järsuservaliseks pesulauaks sõidetud. Kahjuks ei peeta vajalikuks märkida, kauaks sellist raputavat ja tolmavat lõbu jätkub. Või ehk hoopis õnneks – võiks olla küllalt masendav, kui kiri näiteks 230 km lubaks.

Ringteest olevat väidetavalt 70% asfalti. Põhja- ja idaosas tundub see veelgi väiksem olevat. Ning Internetist võis kusagilt lugeda, et teede seisukorra suhtes tuleks ühinenud matkajatel Islandi valitsusele ametlik protest esitada. Samas on kontrastiks Reykjaviki eraldatud sõidusuundadega mitmerajalised magistraalid, kus ristumised viidud eri tasapindadele.

Tankla on tsentrum

Oleme pärast pikka päevateekonda ringteel jõudnud Konradi targas inforaamatus üles tähendatud tankla ette. Tankla tähendab Islandil tihti ainsat toiduvarude täiendamisvõimalust lähima 200-300 km jooksul. Seekord aga – pisikese puukuuritaolise putka ees seisab tõepoolest kaks bensupüstikut, katted peal. Ei elumärkigi. Putka aknal on sildike, et vajadusel helistage kella. Aknast sisse piiludes on näha ainult autoõlikanistreid, seda meil ega meie ratastel küll vaja ei lähe. Ikkagi, mis jama see siis on? Ehk on pood veel eraldi kusagil mujal? “Usu mind, see siin on tsentrum”, ütles mu reisikaaslane. Lause kõlas sellel kõigi poolt unustatud putkaesisel nii absurdselt, et naersime mõlemad päris südamest. Ja muidugi oli tal õigus: sõitsime asulas mööda küll millestki kooli-lasteaeda meenutavast, aga see oli ka kogu sotsiaalstruktuur. Islandi koolilastel küll vist hambaaukude-probleemi pole, kui kommide kättesaamatusest lähtuda.

Islandi üks põhilisemaid elatusallikaid on turism. Samas on üllatav, kui vähe see maa turismimaaga sarnaneb. Ei mingeid müügipunkte-suveniiriputkasid vaatamisväärsuste juures. Ainult Sinine Laguun – minu seal olles küll hoopis piimvalge ja kaetud kiirrongina kihutavatest madalatest valgetest külmadest udu- ja veeaurupilvedest – on ehtne turismitoode oma tasulise sissepääsu ning kapiavajana ja aja registreerijana toimiva käevõruga. Reykjavikile lähemates kohtades (geisrid Thingverllir ja Geysir) on tavaline küll suurem või väiksem i-punkt, kust võib tassi kohvi ja postkaarte saada (ja nende eest ka meie tavalise deebetkaardiga maksta); mujal (Kjöluri termaalala kõrgmaal, Godafossi ja Dettifossi/Selfossi juga, Krafla termaalala) ei ole sedagi. On lootusetus seisukorras juurdesõidutee, parkimisplats ja skeem ja prügikast. ja see ongi kõik. Ehk on see taotluslik – võimalik, et Euroopa massiturismi, hotellide ja kirjude suveniiriputkadega harjunud turist just sellist turismikauget atmosfääri siit ootabki? Prügikast väärib eraldi rõhutamist. Keskkonnateadliku inimesena polnud Konrad nõus olmeprügi mõne kivi alla sokutama ja nii kõlkuski meie prügikotike järjest paisudes ratta küljes vahel päris mitu päeva, enne kui endale õige koha leidis. Tänu vaatamisväärsustele juhtus seda siiski sagedamini kui ostuvõimalusi.

Vaatamisväärsused üle saare laiali

Vaatamisväärsused on ringiratast ümber saare laiali paigutatud nagu pärlid pärlikees. Ja pärlid nad ju ongi, nii tule- kui vetejumalate võimkonda kuuluvad. Tahad neist võimalikult palju näha, tuleks terve suur ring ära sõita. Kaasa arvatud lõik läbi tühja kõrgmaa lõunast põhja või vastupidi. Kord otsustatud, pole enam valikuid. Lõigata ei anna, marsruuti muuta ei anna. Ajahädas võib haagi mõne vaatamisväärsuse juurde lihtsalt vahele või plaanist üldse välja jätta, aga see on ka kõik. Mõni üksik kaardil punktiiriga märgitud otseteelõik üle aheliku tähendab üldjuhul näppulõikamist, seda ka siis, kui tavaline tee on neli korda pikem, läheb samuti üle mägede ja pinnakate raputab ka seal ratta laiali. Mõistlik alternatiiv ehk hobumatkajaile ja seljakotiga jalgsirändureile, mitte teistele.

Tõelises ajahädas on abiks kohalik liinibuss: igal liinil üks buss päevas, mis korjab peale põhiliselt seljakotimatkajaid ja vahel ka rattaid. Esimesed vahetuvad bussis pidevalt – ühed tulevad, teised lähevad. Stiiliks näikse olevat sõita peatuse-paari kaupa ühest turismipiirkonnast teise, et siis vahepeal omal käel ümbrust uurida. Rattamatkajad saavad, kui oma jõust või ajast napiks jääb, ratta külakuhja teiste samasuguste juurde bussi taha konksu otsa monteerida ja niimoodi kaasa sõita.

Saaks ometi pärituult!

Oh, kohalikud jumalad, andke meile lõpuks pärituult! Või keerake vähemalt see vastutuul kinni! Niisuguse palvega piserdan Viru Valgega kahte pisikest kivipüramiidi, mille just praegu keskööl kõrgemale kohale ladusin, ühe meie kumbagi jaoks. Eelmisel päeval jäid meie püramiidid maanteekurule, kus neid juba igas suuruses ja valikus seisis, ehitamata. Arvatavasti kunagi teetähistena kasutusel, on selliseid turistide poolt kõrgematesse kohtadesse ja teeservadesse järjest juurde tekitatud ja küllap ikka midagi head soovides. Nüüd siis on ka minu jaoks see soovimoment kätte jõudnud. Veidi enne Egilsstadiri üle silla alla lõunasse pöörates oleks tee pidanud jätkuma pärituulega, kuid ja just pööramise momendil, veerandtunnise peatuse ajal, keeras tuul end risti vastupidiseks. Kuidagi ei tahtnud niisugust asjade käiku uskuda, ikka tundus, et ehk on just praegu tegu mingi kaardile märkimata lookega ja kohe-kohe võtame kursi õigesse, taganttuulesuunda. Tormiks tugevnenud tuul aga on ja jääb vastu, enne ja pärast linna. Täiendatud toiduvarudega sõidame edasi, tund, kaks, kiirus suhteliselt heal teel ca 6 km tunnis. Seda täiest jõust ja madalaima käiguga vajutades. Nii pole mõtet jätkata. Sügava ja ilusa kanjoni ääres muidu lagedal maal leiame reljeefist natuke madalama uurde, kuhu hädapärast annab telgid tuule eest veidi varjatult üles panna. No millega ma need tuulejumalad siis ära olen pahandanud? Täpselt sama situatsioon oli mul ööl vastu neljandat päeva, siis, kui veel üksinda sõitsin – järsult üles kõrgmaateele keerates oleks sõit pidanud jätkuma pärituules. Oleks. Paari tunni jooksul öösel keeras tuul täpselt vastupidiseks eelnenule, nii et pärituulest sai vastutuul, samuti paraja tormi tugevuses. Nüüd siis sama asi juba teistkordselt. Kusjuures me oleme ju tõesti eeskujulikud turistid, isegi prügi saab kaasa tassitud… Ehk aitavad püramiidid?

Aitasidki. Järgmisel päeval on algul tuulevaikus ja siis kerge taganttuul. Ainult et ma olin meile palunud ju ainult sobivat tuult, mitte aga seda, et me seda ka kasutada saaksime! Just siis hakkab mu ratas streikima ja remonti tahtma. Ja kohal on ka lõpmatus koguses tüütuid kihulasi. Nii lähebki küllalt palju aega ratta putitamiseks ning päevateekond jääb lühemaks kui tavaline keskmine. Kogemustest õpitakse – õhtul palun järgmiseks päevaks üle 100 km-st päevateekonda. Ja hoolimata vahepealsest tugevast vastutuulest ilusa pika ja muljeterohke päeva lõpuks niimoodi lähebki. Sellega olen ajahäda mustast august väljas ning Jökulsärloni – fantastilise jäätükkidega liustikujärve – äärde jõudmine, mida ma kindlasti näha tahaks ja kuhu jõudmine juba matka planeerides vägagi küsitav tundus, on tõepoolest oluliselt reaalsemaks muutunud.

Suplus termaalvetes on elamus

Jumalate ja Maa jõud on tõepoolest Islandile koondunud. Tajusin seda eriti viimasel päeval Sinises Laguunis. Pärast vihma ja tugeva, seekord erandina küll tagant- ja külgtuulega sõidetud tankipolügooni nr. 427 ja järgnevaid asfaldikilomeetreid on juba küllalt hilja. Eestist on kaasas soovitused kindlasti seal laguunis “lõõgastumas” käia. Tõesti, ega seda ei saa hoolimata kallist piletist (170 krooni meie rahas) tegemata jätta. Ilm on külm ja tuuline, nii et pärast riietuskappide elektroonikaga tutvumist on vettetormamisega, magnetkoodiga käevõru käe peal, hästi kiire. Vesi ise on aga soe ja basseini ulatuses erineva temperatuuriga – kohati, mõne toru lähikonnas, peaaegu et kõrvetavgi. Kividest on laotud moodustisi, kus saab vees istuda-puhata. Ja selles soojas vees, külma auru pilved üle pea pühkimas, on reklaamitud lõõgastus pärast sõitu ja kogu matka niivõrd täielik, et tundub, nagu poleks võimeline enam kätt-jalga liigutamagi. Lennujaama poole edasisõitmisele ei taha mõeldagi. Esmakordselt kadestan turiste, keda on siia toodud sooja mugava bussiga ja kes samamoodi ka hotelli tagasi viiakse. Kust leida jõudu, kui tundub, et kõik ressursid on täielikult ja lõplikult ammendatud? Basseini kõrval on puuuksega suletud looduslik koobas, kus on sees pingid ja mis toimib nagu rooma saun – igast praost tuleb sisse kuuma ja niisket auru. Niimoodi, omapärase rooma saunana, see esimesel korral mõjuski. Teisel korral aga, püüdes leida jõudu, mis aitaks edasi sõita, ma sealt selle ka leidsin. Koos teadmisega, mille jaoks ma üldse Islandile olin tulnud.

Käesoleva artikli kirjutas spetsiaalselt Estravellerile TTÜ majandusteaduskonna arvutispetsialist Mari Plakk, pika kogemusega jalgsi-, suusa-, ratta- ja ennekõike veematkaja, matkatehnikasportlane ja instruktor.

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris jaanuar/veebruar 2001