Armunud esimesest laskumisest
„Ooooh…” oli esimene asi, mida mu tulevane elukaaslane mulle ütles – ja seejärel sõnatuks jäi. Asi polnud paraku siiski minus, vaid vaates, mis avanes märtsihommikuse Zermatti nõlvalt, kuhu me ülejäänud suusaseltskonnast mõni minut varem jõudnud olime.
Asjaolu, et Andrea oli ja on suusainstruktor, muudab selle vaimustusohke tähendust radikaalselt. Alguses Saksamaal, seejärel kuus aastat Skandinaavias algajaid suusatama õpetanud Andrea jaoks oli see esimene hooaeg Šveitsis, kuid varasematel aastatel ega kuudel ei olnud midagi võrdväärset pakkuda päikeseküllasele märtsile, kui kogu suusakeskus muutus piltpostkaardilikult kauniks. Märtsikuine Zermatt lihtsalt sunnib inimesi armuma, suusatamisse ja teineteisesse, ning ma allusin sellele loodusseadusele vastuvaidlemata.
Alpid pakuvad midagi nii neile, kes klassikaliselt kauneid laskumisi armastavad kui ka neile, kes pigem lendavad kui mööda lund edasi liuglevad. Foto: Shutterstock
Zermatt ei ole tüüpiline koht, kus madalalt maalt tulevad inimesed esimest korda suusad alla panevad ja suusaliftini ukerdavad. See on kallis koht ja täis musti radu, kus kihutavad šveitslased, kellele pandi suusad alla päeval, kui nad seisma õppisid. Ent algajaid pole siiski päris unustatud, mõned leebed sinised ja rohelised rajad on täitsa olemas koos imeliste instruktoritega, kes minusugused eluga mäest alla toovad.
Rongisõidud Šveitsi Alpides on alati kaunite rongireiside edetabelite tipus olnud. Foto: Shutterstock
Miks on siis Alpides, kus mõni suusakeskus asub igas riigis igal mäenõlval, üks kauge küla muutunud nii ihaldusväärseks? Vastus on lihtne – Zermatt lihtsalt on täiuslik. See on selline Alpide suusakeskus, nagu üks suusakeskus olema peab. Sellesse ainsasse külla Matterhorni Šveitsi poolel on reisijad katkematu jõena voolanud alates päevast, kui briti seikleja Edward Whymper 150 aastat tagasi esimest korda kõnealuse müütilise mäe otsa tõusis.
Tänapäeva autovaba Zermatt on täis värvikates suusarõivastes kuuma šokolaadi luristavaid päevitunud nägudega suusaturiste, kes pärast pikka päeva mäel ostavad lehmateemalisi suveniire ja Šveitsi käekelli. Ja on üks asi veel, millele keegi vastu panna ei suuda – absoluutselt kõik tõstavad oma kaamera, et teha pilti võimsast mäest.
Zermatti küla on autovaba väike asula majesteetlike mägede vahel, mis on täis kauneid hotelle ja restorane. Foto: Shutterstock
Matterhorn ei ole ei Šveitsi Alpide ega üldse Alpide kõige kõrgem tipp, kuid selle perfektne kolmnurkne kuju muudab selle kõige võimsamaks tipuks – ja kahtlemata kõige pildistatumaks. Ainult viieminutilise jalutuskäigu kaugusel enamikust hotellidest asuv Kirchstrasse sild on ideaalne koht päikeseloojangu vaatamiseks.
Kel pangakaart kannatab, saab seda kõike vaadata veel lähemalt – helikopterisõidul ümber mäetipu. Tuttav piloot, kes on neid sõite tuhandeid kordi teinud, on oma tööga kõige rahulolevam inimene, keda ma kunagi kohanud olen. Ta ütleb, et vahel lendavad nad mäele nii lähedale, et näevad suusatajaid – ja naeratusi nende näol. See ütleb Šveitsi suusaradade kohta vist kõik.
