Ateena kuumad kivid
Oma ajutist kodulinna Ateenat esitleb allpool Estraveli endine töötaja Kristi Toon, kes praegu elab Kreeka pealinnas koos oma diplomaadist abikaasaga.
Kivid on nii linnas kui selle ümber
Minu esimene kokkupuude Ateenaga oli pea kaks aastat tagasi, kui maandusime perega vanale Hellinikoni lennuväljale. Tuleku põhjuseks oli abikaasa diplomaatilisele tööle lähetamine Kreekasse.
Mäletan selgelt seda jaanuarikuu päeva, mil algas reis lumiselt Eestimaalt ja lõppes päikesest lõkendaval Kreekamaal. Eneselegi märkamatult olime tiirlemas linna kohal, mis näis nii valge ja nii puutumatu, mille servas sillerdas helesinine merevesi ja hetkeks tundus kõik mütoloogiliselt muinasjutuline: Akropol turritamas linna kohal ja mäed vallina kaitsmas võidujumalanna Athena Nike linna, aga reaalsus koputas õlale kohe, kui lennukist maale astusime. Algamas oli uus avastusretk lõunamaa elu soppidesse.
Järgnevalt mõned isiklikud kogemused Ateenast, linnast, kus elab viimase rahvaloenduse andmete järgi 3 344 483 elanikku ehk umbes samapalju kui Berliinis. Linnast, mis on olnud Kreeka pealinnaks alates aastast 1834 ja mis on muutmas oma nägu seoses lähenevate Olümpiamängudega. Linnast, mis on kivist ja linnast, mille ümber on kivid, kuid milles elavad inimesed hingestavad oma temperamendiga igapäevast meeleolu selles megapolis.
Kivist maja on väga praktiline
Elame Ateenas ühes kesklinnale lähematest piirkondadest, Imittose (Hymettose) mäe jalamil. Meie maja on küllalt tüüpiline ehitis selles linnas – maavärinateohtu silmas pidades valatud betoonkarkass, suured aken-uksed maast laeni, avarad rõdud ja põrandad, mis ehitatud Evia saare valgest marmorist.
Esialgu tundus vaatepilt küll pigem luksuslik, kuid pärast esimeste tõeliste kuumade saabumist leidsime, et kivist ehitis on sellises kliimas vägagi praktiline. Lisaks on puit siinsetes ehitustes vähe rakendust leidnud oma suhtelise nappuse ja kalliduse tõttu. Meie väikesel ja vaiksel tänaval mändide, paplite ja tsitruspuude vahel on peale maja, kus elame, mitmeid teisi samasuguseid, ja sama näeme kõrvaltänaval. Sama paralleeltänaval ja nii edasi vaadates ongi Ateena linna arhitektuurilises pildis vaid betoonist mitmekorruselised elumajad, mille vahel kitsad tänavad ja ahtad, et mitte öelda olematud, kõnniteed. Olematud eelkõige sellepoolest, et enamusele neist pole jalakäijatel asja – keskele istutatud tsitruspuude vahele asutavad end parkima autod ja mootorrattad, seal on ka koht prügikastidele, oksahunnikutele, supermarketi kärudele ja koduloomadele enda kergendamiseks.
Kreeklane on harjunud suhtlema
Saabudes põhjamaa rahulikust elurütmist tegi siinne autoderohkus, liiklusmüra, pidevad ummikud ja saastunud õhk meele nukraks ja ringiliikumise veidi närviliseks, kuid mõne aja möödudes leiad end samast elurütmist ja planeerid tegemisi vastavalt kohalikule tavale. Õpid selgeks päeval puhkamise, õpid autoga liiklema nii, et lisaks suunatuledele on abilisteks veel vehkivad käed, häälepaelad ja signaal. Harjud kaupluste avamis- ja sulgemiskellaaegadega, mida pea kunagi ukse kõrvale ei kirjutata, harjud kauplema hinna üle ja lepid sellega, et sinu heledajuukselist last paljud kõnetavad, paitavad ja talle maiustusi pakuvad. Õpid mitte solvuma, kui võhivõõras kodanik peatub ja pärib nime ja päritolu või millega tegelevad sinu vanemad. Kreeklane on harjunud suhtlema, mis ongi tema peamine päeva tegevus ja huvi.
Ateenat ümbritseb kolm mäge
Ateena linna Atika poolsaarel ümbritsevad kolmest küljest mäed ja ühest meri. Seda on oluline teada, kuna uidates kitsastel tänavatel saab madalamate tippude – Akropolise ja Likavittose kõrval orientiiriks alati võtta linna ümbritsevad suuremad mäed või siit-sealt paistva sillerdava mere. Mägesid nimetatakse Pendeli, Imittos ja Parnitha.
Pendeli on “kolmest vennast” idapoolseim, mille tipust avaneb vaade ühelt poolt Ateena idaosa eeslinnadele ning teiselt poolt Evia lahele ja Marathonasele. Mäge on viimastel aastatel kahjustanud mitmed suured tulekahjud, mis enamasti kahjuks tahtlikult süüdatud ning muutnud tema väljanägemise laastatuks ja nukraks. Sel kevadel hakati küll mäenõlvadele istutama uut metsa, kuid tänu uue lennujaama lähedusele on see kant muutumas üha atraktiivsemaks elu- ja ärirajooniks ning rohelusele ei jätku just palju ruumi vihase kinnistute-kruntide tekitamise kõrval. Muide, metsa mahapõletamine on moodus maa hinna allalöömiseks ja linnaplaneerimisametiga protsessimiseks. Ajalooürikutest aga saame teada, et Pendeli mäes sisalduv marmor on olnud ehitusmaterjaliks kuulsale Ateena Marmorstaadionile ja materjaliks klassikalise ajastu skulptuuridele.
Elame Imittose jalamil
Ulatuvuselt järgmine Imittos laiub uhkena piirates linna lõunast. Mägi, mida on lihtne ära tunda antennidemetsa järgi tipus. Imittos on mulle eriti koduseks saanud, kuna elan ta jalamil ja elutoa akendest avaneb vaade osale sellest. Tulles Eesti tasaselt maapinnalt mägisele on minus alati tekkinud vastupandamatu soov turnida nii kõrgele kui vähegi võimalik ja tunda end väiksemast väiksemana selle vägeva moodustise harjal.
Imittosest on ka saanud mind külastatavate sõprade üks vaatamisväärsus. Sinna otsa pääsemiseks on kaks võimalust – jala või mõne mootorsõidukiga. Jala võtab turnimine hea mitu tundi, kuna ülesviiv tee on küll korraliku asfaltkattega, kuid käänuline ja kokku umbes 9 km tõusu. Teed kaunistab pilkupüüdev ja vaheldusrikas taimestik. Allpool ulatuvad teistest puudest üle uhked ja tikksirged küpressid ning mida kõrgemale, seda kiduramaks ja okkalisemaks taimestik muutub. Üsna teekonna alguses on võimalus jalga puhata ja vaimu kosutada kahes väikeses kloostris. Soovi korral saab hiljem mõnes lihtsakoelises katusealuses piknikku pidada. Kõige fantastilisema, ülevaatlikuma ja tõsi ka – tasuta – linnavaate saab just sellest paigast. Hea suurendusega fotoaparaadiga on võimalik ühele fotole saada mitmeid Ateena vaatamisväärsusi.
Vahelduseks koopasse
Võib ju arvata, et tervisliku rännakuvõimaluse, värske õhu, kauni looduse ja hea vaate kõrval on see ka kõik, mida üks kivimass pakkuda suudab, kuid võta näpust – on veel üllatuski varuks. Nimelt on mäe teisel küljel sissepääs küllaltki muljetavaldavatesse koobastesse ja see ime – stalaktiitide ja stalagmiitide suurepärased kogumid – avaneb praktiliselt Suur-Ateenas endas.
Väidetakse, et sambad kasvavad vaid sentimeetri võrra saja aasta jooksul, mis teeb koopas nähtava veelgi müstilisemaks. Toreda lõppakordina on eksponeerijad lisanud muusika ja valgusemängu, pannes koopa omamoodi “elama”.
Imittose koopad on Ateena südalinnast vaid 25 km kaugusel, kuid üllatavalt vähe teatud kohalike ateenlaste hulgas. Samuti ei vii turismibusside teekond just sageli sealt mööda. Turistid suunatakse koobastesse, mis asuvad peamiselt Peloponnesose poolsaare erinevates paikades (Diros, Frachthi, Lake jt) ja kuhu sõitmiseks tuleb varuda päevi.
Koopaesisel terrassil saab imetleda ka Atika poolsaare panoraami ning päris kenasti on peopesal ka Ateena uus ja moodne lennujaam Spatas. Koopa sissepääsu kanti jääb ka päris huvitav kohalik pool-vabaõhumuuseum nimega Vorres Museum, kus eksponeeritakse Kreeka tänapäeva kunsti ja rahvakunsti läbi aegade.
Kasiino paikneb mäetipul
Parnitha massiiv on linna piiramas põhjast. Sellel mäel, mis aegade algusest tuntud kindlusena kaitsmaks Atika poolsaart, valitseb omamoodi rahulik ja stoiline meeleolu võrreldes eelkirjeldatutega, samas on tema põuest pärit paljudki “igapäevased” väiksemad maavärinad. Parnitha nõlvad on looduskaitse all ja sinna rajatud rahvuspark pakub külastajatele avastamiseks 818 erinevat taimeliiki kauni männimetsa varjus. Seal on Imittosega võrreldes suuremadki võimalused matkajatel turnida ja autosõitjatel looduslikult kaunis sõit sooritada.
Parnitha mäe jalamil ja lähemas ümbruses paiknevad aga tosinad hea kohaliku kreeka köögi ja mõistliku hinnatasemega tavernad, kus mäel kogetud meeleolule saab mõnusa kehakinnituse lisada. Lisaks silmailule hakkab Parnitha tipus olev hotell-kasiino, mis hetkel on erastamisprotsessis ja renoveerimise ootel, pakkuma meelelahutus- ja majutusvõimalust. Tänu kiriku suurele autoriteedile ja aktiivsele poliitikale Kreeka igapäevaelus, mis põhjamaisele natuurile harjumatugi, on kasiinod olnud pideva moraalse ja religioosse surve all ning olemasolevategi eksistents on ebakindel – need on peamiselt koondunud Ateenast välja Korinthose lähedasse rannikulinna Loutrakisse. Parnitha hotell-kasiinoni saab mäejalamilt sõita (mitte küll alati) ka Ateena ainsa köisraudteega.
Akropolis kõrgub vanalinna kohal
Ateena tuntuimaks sümboliks on kahtlemata 156 meetri kõrgusele kaljule rajatud Akropolis, mis paikneb südalinnas ning millest on raske pilku heitmata mööda jalutada.
Võimas marmortemplite kompleks on olnud aegade räsida, ent miljonite külastajate jätkuvaks huviobjektiks. Seda tunnistavad siledaks tallatud ja pisut ehk ohtlikukski muutunud marmortrepid, mida mööda muistsete templivaremeteni turnida tuleb. Kui mina esimest korda Akropolist avastamas olin, üllatas raskendatud ligipääs sellele, kuid tänaseks on valminud täielikult uuendatud ja vaid jalakäijatele avatud teelõik, mis laseb imetleda Akropolise võimsust tema jalamilt. Mitmesugust informatsiooni saab muuseumist, mis paikneb peatempel Parthenoni kõrval või sissepääsul oma teenust pakkuvatelt giididelt.
Akropoliselt alla laskudes jõuame vanalinna ehk Plakale, kus liikumiseks on hädavajalik kaart, kui puudub aeg ja tahe ekselda selle labürintides. Akropolise ja Plaka vahelt leiame endisaegse turu Agora säilmed.
Turutavad on endiselt au sees
Turg Vana-Kreekas omas ühiskondlikus elus olulist rolli, kus lisaks kauplemisele pidas linnarahvas elavat arutelu päevapoliitika, religiooni ning kultuuri üle. Turupidamistava on säilinud olulisena siiani. Eksisteerib püsiturg Plaka piirkonnas ja nn. rändturg – laiki – kindlatel nädalapäevadel kindlas linnajaos. Mõnusa kogemuse saamiseks olen läkitanud mind külastavad sõbrad esiteks laikile ja seejärel vana turu varemetele.
Tänapäeva kauplemine käib enamasti väikestes poekestes, mis palistavad kitsaid tänavaid. Ärge arvakegi, et teil lastakse rahulikult siseneda ja pikalt uurida pakutavat! Lõunamaalased on hingelaadilt ja temperamendilt kauplejad, mida võib nimetada ka elustiiliks. Tava kohaselt peab vähemalt üks lastest jätkama vanemate kauplemistraditsiooni. Äri jätkuvusest põlvest põlve annavad tunnistust nähtavale kohale riputatud isade, vana- ja vaarisade fotod, kelle tööd mäletatakse, austatakse ning kiidetakse.
Vanalinnast lahkudes jõuame uuemasse kesklinna piirkonda Kolonakisse, mis samuti tuntud elava kaubanduse ja kohvikute tõttu, kuid oma praeguse näo kujundanud eelmisel sajandil.
Eesti Suursaatkond paikneb Likavittose, Ateena enim tähelepanu köitva kaljukünka jalamil. Tipu vallutamiseks võib valida kas funikulööri või omaenese suutlikkuse. Likavittoselt, mis oma nime on saanud seal kunagi elutsenud huntide järgi ning mis Akropolisest pea poole kõrgem (277 m), näeb linna iga ilmakaare poole. Soovitan sinna üles ronida enne videviku saabumist – siis saab päikeseloojakut oodata-vaadata kohvikus klaasikest kreekapärast külma ja jääkuubikutega täidetud kohvijooki frappeed juues või kuulata kõrvalasuvas vabaõhuteatris mõnda kontserti.
Kas Ateena saab olümpiamängudega hakkama?
Kolmas külastamist väärt objekt on Ateena marmorstaadion (ehitatud 1869-1870). Sisenedes peaväravast jooksuradadele, jäävad mõlemale poole marmortahvlid, kus parempoolses reas loetletud toimunud olümpiamängud läbi aastate, vasakul aga kreeklastest medalivõitjad. Agaavide ja männimetsaga ümbritsetud staadionil on võimalik veeta hulk aega, ronides sadadel marmorastmetel või proovides jõudu jooksurajal. Heaks tavaks peetakse seda, kui muistsele staadionile joostes või jalutades tiir peale tehakse.
Kahe aasta pärast on olümpiamängude sünnimaal taas võimalus mängud korraldada. Kohalikust ja rahvusvahelisest ajakirjandusest kumavad läbi üsna vastakad arvamused Kreeka suutlikkuse üle mängud heal tasemel läbi viia. Ateena kohtud on ummistatud hagidest uute olümpiarajatiste või transpordisõlmede ehitamise üle ning vaidlused arheoloogide ja muinsuskaitsjatega ei taha senini lõppeda.
Kõik atraktiivsemad ehitised ning vanaaja templivaremed ja kirikud – näiteks pisike hurmav Kapnikarea kirik Ermou tänava keskel – paiknevad valdavalt kesklinna piirkonnas. Olles heitnud pilgu uuele ja vanale parlamendihoonele, Ateena ülikoolile, riiklikule ajaloomuuseumile, rahvusraamatukogule, Zappeioni paleele ja Akadeemia hoonele ning jalutanud keskselt Syntagma väljakult Omonia väljakule, oledki näinud põhiosa Ateena uhkusest. Nimetatud hoonete valmimine jääb ajajärku, mil Ateenast sai Kreeka pealinn. Hiljem lisandunud ehitised erilise arhitektuurilise omapäraga ei hiilga, kui just jõukamate elanike paleemõõtu elumajad kaugemalejäävas eeslinnas Kifissias välja arvata.
Ateena lumevangistuses
Lõpetuseks tahan rääkida sündmusest, mis linlasi hämmastas. Ootamatult maha sadanud paks lumi jaanuari esimestel päevadel valmistas üllatuse meilegi, kes oleme harjunud pakase ja lumega. Päev-paar ei toimunud tänavatel eriti autoliiklust ja kreeklaste harjumuspärane elurütm oli paisatud pahupidi – koolid kinni, ajalehed ei jõudnud soovijateni, lennujaam suletud, puud ja oksad lume raskuse all murdumas. Sellist lund on Ateenas nähtud viimati nelikümmend aastat tagasi.
Keskväljakul valitses lustlik meeleolu, mängiti lumesõda ja parlamendihoone esisel väljakul vahti pidavad rahvariides sõdurid harjutasid lumes marssimist, mis seelikus ja puukingadega üpris kentsakalt välja kukkus ja lõppes sellega, et vahtkonnavahetused mõneks ajaks koguni ära jäid. Ateenlastele oli valge vaiba alla mattumine pigem õnnetus kui õnn, vaatamata valdavale ülemeelikule meeleolule. Libedaga juhtus õnnetusi nii inimeste kui ka sõidukitega, paljud rõdutaimed ja põlluviljad said külmavõetud.
Kreeka on maa, mis alati jääb su hinges eripärase soojusega meelde. Selle uhke ja kirgliku rahva pealinn on alati valmis sind oma melusse haarama. Siin saab end ühtmoodi hästi tunda nii kultuurihuviline turist kui ka elavat meelelahutust otsiv külaline. Eriti suvekuumadel kividel nii rannas kui vanalinnas.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill/juuni 2002