Uudised ja reisilood

Saksamaa pealinn Berliin kihab kultuurist, kunstist ja põnevatest leidudest. Mõned ideed suurlinna külastamiseks on juba kokku kogutud varasemas blogipostituses “100 tundi Berliinis“, kuid ehedatest elamustest kirjutamine on veelgi toredam. Meie hea klient Maarit Koobas jagab oma muljeid kevadisest Berliinist – vaatamisväärsustest, kunstist ja kultuurist ning mõnusatest maitseelamustest.

Berliini sõit tuli täiesti juhuslikult. Nautisin talvises Rakveres spaa-mõnusid kui elukaaslane mulle helistas ja ütles, et tema sõber läheb oma vennale, kes sel ajal Berliinis õppis, mai kuus külla ja me võiks ka minna. Mõtlesin, et miks ka siis mitte. Kohalik giid oli ju sel juhul omast käest võtta ja igakevadine reis oligi veel planeerimata.

Berliini võlust, rikkast kultuurielust ja multikultuursusest olin ma senimaani ainult kuulnud, aga nüüd sain ma seda ka ise kogeda. Berliin on Kesk-Euroopa suurim linn, jaotunud 12 linnarajooniks, millest igaüks on eriline ja omanäoline, kus ajaloolised ehitised vahelduvad kaasaegse arhitektuuriga, eksisteerivad kõrvuti ja vaheldumisi ning pajatavad Saksamaa minevikust ja olevikust.

Põnevad vaatamisväärsused

Üks uhkemaid kaasaegseid arhitektuuriüllitisi on Potsdamer Platzil asuv saksa-ameerika arhitekti Helmut Jahni poolt disainitud Sony Center, mis sisaldab endas restorane, kino, poode, filmimuuseumit, konverentsikeskust ja mida kõike veel. Külma sõja ajal läbis Potsdamer Platzi Berliini müür ja plats oli seetõttu range kontrolli all, pärast müüri lammutamist 1989. aastal sai see 60-hektariline ala linna „südameks“ ja inimeste igapäevaseks kohtumispaigaks.

Berliini müüri asukohta tähistavad nii asfaldile tõmmatud jooned kui ka suured grafitit täis betoonblokid. Ida- ja Lääne-Berliini piiriületuspunkti Checkpoint Charlie, mida tuuakse ikka ja jälle välja ka erinevates spioonifilmides ja -raamatutes, asukohta märgib valgeks võõbatud valvuriputka koopia, kaks mundris valvurit ja silt „You are leaving the American sector“. 1960. aastatel oli see piiripunkt blokeeritud ainult ühe väravaga, mida põgenemisintsidentide tõttu lõpuks tugevdati. Paljude põgenemiste puhul rammiti piiripunkti väravad lihtsalt maha ja sõideti Lääne-Berliini poole „vabadusse“. Seal samas asub ka Checkpoint Charlie muuseum, kus saab tutvust teha viiside ja vahenditega, millega üritati Ida-Saksamaalt põgeneda maa alt, maa pealt ja mõnikord lausa läbi õhu.

Populaarsed turistiatraktsioonid on ka neoklassitsistlikus stiilis renoveeritud Branderburgi väravad, Saksamaa parlamendihoone ja Tiergarteni park, mis on üksteisest jalutuskäigu kaugusel. Alexanderplatzilt (sakslaste jaoks lihtsalt Alex) tuleb otsida Berliini teletorni. Torn paistab ära juba kaugele, kuna on Berliini ja kogu Saksamaa kõrgeim ehitis – 365 meetrit. Teletornist avaneb kaunis vaade kogu linnale. Eriti hea on vaadet nautida ehitise pöörlevast restoranist, mis 30 minuti jooksul teeb täisringi ümber oma telje.

Kindlasti on vahva külastuskoht lastega reisijatele ka Berliini loomaaed. Seal pidavat elama üle 19 000 looma ja see on üks maailma suurima kollektsiooniga loomaaedu. Ise sinna ei jõudnudki, reisi eesmärk oli natuke teine. Pöörasime rohkem tähelepanu kunstile, kultuurile ja avastamata kohtadele.

Avasta linna nagu berliinlane

Berliinis elab 3,5 miljonit inimest. 27% elanikkonnast on välismaalased, suurima välismaalaste grupi moodustavad Lähis-Ida päritolu inimesed. Vaatamata sellisele rahvamassile on Berliin üks Saksamaa rohelisemaid linnu. Kõrgete äri-ja eluhoonete vahel torkavad silma pisikesed ja suuremad pargid, kus perekonnad ja sõbrad eriti nädalavahetustel aega veedavad – grillivad, päevitavad, teevad vesipiipu, peavad piknikut. Ka meie tundsime neist parkidest mõnu. Kui linnatiirud tehtud, oli mõnus pargis õlut (sest siidrit Berliinis eriti ei müüda) juua ja sakslastega tutvust teha.

Berliini „turistile nähtamatute kohtade“ avastamise võtsime ette jalgratastel. Berliinlased ise kasutavad seda liikumisvahendit palju ja linnas on jalgrattalaenutusi iga nurga peal. Peaasjalikult on rattarentnikud türklased, keda on võõrrahvastest linnas kõige rohkem. Lisaks rattalaenutustele peavad türklased kebabiputkasid, -restorane, -baare ja kebab on seal tõesti maitsev ning ka odav. Kui rääkida söögikohtadest ja söögist, siis gurmeerestoranide osas sõna võtta ei oska.

Väga mõnus oli minu arust nurgapealsest kohvikust kohv ja saiakesed/võileivad kaasa osta ja neid Spree jõe ääres nautida. Nii näisid tegevat ka enamus Berliini tööinimestest, kes lõunapausi ajal jõe äärde päikesepaistet nautima ja lõunat sööma tulid. Erinevaid rahvuskööke – India, Hiina, Türgi, Jaapani – pakkuvaid söögikohti on Berliinis palju, nii et igaüks leiab endale midagi oma maitse järgi. Seetõttu võib aga Saksa enda rahvusköök, mis tegelikult on ju sarnane Eesti omale, seal tagaplaanile jääda. Meil sai ära proovitud Eestis mitte tuntud, aga sakslaste armastatud curry wurst – sealihavorst, mis on maitsestatud karriketšupiga.

Kirbuturg ja pidu lennujaamas

Linna avastamise jalgratastel võtsime ette kohe hommikul ja kilometraaž  tuli õhtuks 20 kilomeetri kanti. Esimese asjana sõitsime Mauerparki kirbuturule. Nagu ühes arenenud riigis ikka, on pühapäeviti enamus poode Berliinis suletud ning tegutsevad erinevad turud ja laadad.

Mauerparkis müüakse asju alates mööblist ja riietest lõpetades vanade fotoaparaatidega. Müügiputkade vahel tegutsevad erinevad tänavakunstnikud ja muusikud, kes oma tähelendu oodates kirbuturgudel oma talenti näitamas käivad. Lisaks Mauerparki kirbuturule toimub pühapäeviti ka Türkisch Markt turg, mis on rohkem orienteeritud söögile – värsketele ja kuivatatud puuviljadele, juurviljadele jne. Edasi viis tee linna teise otsa – vana Temeplhofi lennujaama aladele.

Tempelhofi lennujaama kasutati külma sõja ajal ja kutsuti „Maailma väravaks“ – lennujaam ühendas Lääne-Berliini ülejäänud maailmaga. 2010. aastal avati kasutuna seisev hoone koos lennukite õhkutõusu- ja maandumisradadega rahvale. Nüüd korraldatakse seal ekskursioone, messe ja üritusi. Sel pühapäeval, kui meie sinna sattusime, toimus alal järjekordne üritus mitmete lavadega. Inimesed istusid muruplatsil, nautisid muusikat, pidasid piknikut. Lennukite maandumisradadel tehti sporti – sõideti rattaga, rulaga, joosti. See oli tõeliselt kummaline vaatepilt. Esiteks, Eestis meil ei olegi nii suurt ala, kus selline asi võiks aset leida, ja teiseks, kuivõrd inimesed kõike seda nautisid. Ei oskagi kohe seda kõike sõnadesse panna, peab ise nägema!

Boheemlased ja kunst

Järgnevalt väntasime tagasi kesklinna poole, kus tahtsime ette võtta väikese ostlemistuuri. Aga mitte tüüpilistes suurtes kaubanduskeskustes, vaid erinevatesse second-hand poodides ja butiikides. Need me ka leidsime. Butiike on Berliinis disainerite T-särkidele, kirjafontidele, prillidele, jalanõudele, lemmiklooma rõivastele ja millele kõigele veel. Kunsti- ja disaini- huvilistele on see linn täielik paradiis. Nende valdkondade poode leidab eriti palju mööda Friedrichstrasset jalutades.

Nimetatud tänavaga ristuvalt tänavalt leidsime ka Kunsthausi, mis oma viiel räämas korrusel sisaldab kunstisalonge, ateljeesid ja poode, kus kunstnikud inimeste silme all oma maale viimistlevad ja müüvad. Valdavalt tehti seal kaasaegsemat kunsti, mis kaasa ostmiseks ja suveniiriks viimiseks liiga suur või arusaamatu näis. Väljanägemiselt sarnaneb Kunsthaus Telliskivi Loomelinnakule Eestis, kus mahajäetud hooned on uuesti kasutusse võetud. Erinevaid kunstimuuseumeid ja ateljeesid kohtab Berliinis ka muudes linnaosades. Berliinis pidavat olema üle 170 muuseumi, nii et kunstihuvilistele on seal käimist küll ja küll.

Öeldakse, et Berliin on teerajaja elustiili, muusika ning kunsti vallas, kõik see sai linna läbi sõites tõestust. Lõpetuseks võiks öelda, et Berliin on igati väärt reisikoht kunsti ja kultuuri armastajale. Samuti sobilik ka reisijale, kes tahab linnapuhkust veeta rahulikus ja elustiililt aeglases, aga huvitavas, rohelises ja nooruslikus õhkkonnas.

Fotod: Sonycentre.de, Berlin.de, Maarit Koobas