24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Blogikonkurss: 15 matkaselliga Namiibiat avastamas

31.01.2014
Svea Lillepalu

Meie blogikonkursi viimane finalist on Kaidi! Õnnelik juhus tahtis nii, et Kaidi ja tema reisikaaslane Tanel satuksid koos 15 teise maailma eri paigust pärit matkaselliga Namiibiasse. Kõik see mees pakiti kogu toidu- ja magamiskraamiga kaheks nädalaks Stevie-nimelisse safariveokisse ehk overlanderisse, mis kihutas läbi terve maa ja läbis selle ajaga rohkem kui 2500 km. Seiklus missugune!

Teel seikluste poole

Teel seikluste poole

Siiamaani olime olnud grupi- ja bussireiside täielikud vastased. Ju oleme nii isepäised või samas piisavalt seiklushimulised, et ise oma plaanid paika panna, aga tagantjärele olen kindel, et paremini polekski oma esimesel grupireisil minna saanud. Vedas nii reisikaaslaste, giidi, ilma, loomade ja vaatamisväärsustega ning Aafrika istutas end väga sügavale südamesse. Meie zimbabwelasest giid Gift ütles reisi alustades, et kes kord juba Aafrikas käinud, tuleb siia kindlasti tagasi. Ja nii ongi – kui oled korra Aafrikat näinud ja seda erilist „midagit“ tundnud, mõtled juba lahkudes tagasitulekust.

Aafrika lõunatipu maagia

Seiklusreisi algpunkt oli Kaplinn Lõuna-Aafrika Vabariigis. Meie saabusime paar päeva varem ning rentisime lennujaamast auto, mille abil sai täidetud üks meie kiiksuga suurimatest unistustest: käisime ära Hea Lootuse neemel ning päris Aafrika lõunatipus, Cape Agulhasel ehk Nõelte neemel, kus India ja Atlandi ookean kohtuvad.

Pingviin turisti uudistamas

Pingviin turisti uudistamas

Kui Hea Lootuse neem oli täis uudistavaid ja pildistavaid turiste, siis Musta Mandri lõunatipp võttis meid vastu lainetemühas ja inimtühjuses. Ilmselt peetakse 220-kilomeetrist sõitu Kaplinnast liiga pikaks ja tänu sellele saime meie tunda, et oleme tõepoolest maailma äärele jõudnud. Kusagil määramatus kauguses laius ees ainult Antarktika.

Kogemus oli võimas ja kindlasti tasub mõlemad neemetipud oma silmaga üle vaadata, seda enam, et teel on võimalik külastada ka Simon’s Townis asuvat Aafrika pingviinide kolooniat. Need väikesed rannal peesitavad tegelased ei jäta küll kedagi külmaks, kuigi rannal oli muidu soojale ilmale vaatamata vägagi tuuline.

Maailmalinn Kaplinn

Kaplinn jättis endast tõelise maailmalinna mulje. 2014. aastal on Kaplinn ka disainipealinnaks ja veel on näha jälgi 2012. aasta jalgpalli MM-ist – osasid maanteid ehitatakse selleks spordisündmuseks eraldatud rahadest siiamaani. Muide, teed on väga heas korras ning sõita võib kuni 120 km/h. Hiljem kuulsime, et Lõuna-Aafrika Vabariigis pidi olema nii, et kolmandiku autojuhtide load on ostetud, kolmandik sõidab üldse ilma lubadeta ning kolmandik sõidab purjuspäi.

Hea Lootuse neem

Hea Lootuse neem

Linn ise asub mere ääres fotogeenilise Laudmäe jalamil. See loob kireva linnaelu nautimise kõrval võimalused ka looduse imetlemiseks ja mõnusateks matkadeks rahvuspargis, mis algab täpselt Kaplinna külje alt. Kuigi olime lugenud igasugust ettevaatlikuks tegevat infot linna turvalisuse kohta, jättis linn meile siiski sõbraliku mulje. Ka kerjused olid vaid veidi pealetükkivad, mitte ohtlikud ja üks marihuaanapakkuja tänavalt sai lihtsast „no thank you“-st ilusti aru ning meid jälitama ei asunud. Kuna elanikkond Kaplinnas on kirev, on ka erinevate maade köökide valik mitmekesine: meie otsustasime ühel õhtul Long Streetil kolades Etioopia toite pakkuva „Timbuktu“ kasuks. Tundus lihtsalt naljakas kombinatsioon :)

Kuidas me kaks korda Namiibias käisime

Paari päevaga läbisime Lõuna-Aafrika ning jäime telkima Lõuna-Aafrika pikima jõe Oranje lõunakaldale, mis lahutab Lõuna-Aafrika Vabariiki Namiibiast. Õhtu otsa pidasime naljatamisi plaani, et ujume üle jõe ja olemegi Namiibias – ilma igasuguste piiriprotseduurideta. Seda me siiski ei teinud, aga järgmisel hommikul jõel kanuutades lipsasime ikkagi kümneks minutiks liivasele põhjakaldale, nii et piiril küsimusele: „Kas olete varem Namiibias viibinud?“, oleksime saanud vastata: „Jah, oleme – täna hommikul!“.

Päikeseloojang Fish River Canyonis

Päikeseloojang Fish River Canyonis

Kivises Namiibia lõunaosas jäime telkima maailma suuruselt teise kanjoni, Fish River Canyoni, lähedale. Vaated ja tunne kaljuserval istudes meenutasid matka Suures kanjonis – loodus suudab luua väga erilisi maastikke.

Enne päikeseloojangut toimus tutvumine ka kohaliku fauna mürgisema poolega, kui meie tee ristus väikeste sõrgade, kuid suure sabaga skorpioniga, kes kõigis palju elevust tekitas. Inimest skorpionid ei ohusta, seega oli tegemist pigem huviobjektiga, kelle toimetamist kõrvalt jälgida. Samas on inimesele surmavalt mürgiseid madusid Namiibias 17 erinevat liiki ning mõõdukalt mürgiseid 14. Meie nägime oma retkel ainult ühte mustkael-kobrat. Kokkupuuted inimeste ja roomajate vahel on õnneks üldse väga harvad.

Sürrealistlik Namibi kõrb

Liikudes edasi põhja poole, Namibi kõrbe, asendus kivikõrb punase peene liivaga, mida Oranje jõgi Kalahari kõrbest Atlandi ookeani ning ookean omakorda rannale on kandnud, kust tuul seda sisemaa poole tagasi viib. Niimoodi on tekkinud põhja-lõunasuunalised düünid, mis kindlalt paigal seisavad, sest tuule suund vahetub täpse intervalliga iga poole aasta tagant. Kõrbe hinnatakse vanimaks meie maakeral – 55-80 miljonit aastat on siin sarnased, väga kuivad, tingimused valitsenud.

Düüni otsas päikesetõusu oodates

Düüni otsas päikesetõusu oodates

See on metsikult sürrealistlik maastik, kus liivadüünid küündivad kuni 300 meetrini. Sossusvleis jõudsime veel enne päikesetõusu kuulsa Düün 45 otsa ronida, mis pehmes liivas on üks paras hommikuvõimlemine. Oli imeline tunne peale 170 meetrist tõusu düüniharjal istuda ja jahedas hommikuõhus päikesetõusu oodata.

Edasi viis tee väikese 4×4 maastikuautoga sügavamale kõrbealale, kuivade kõrbejärvede Sossusvlei ja Deadvlei juurde. Palavusest hoolimata jooksime düünidest üles-alla ja vaatepilt, mis meile avanes oli ebamaiseim kui kõik muu varem nähtu. Niivõrd ulmelised on kõrgetest liivamägedest ümbritsetud kuivanud soolajärved ja tumedad surnud akaatsiapuud.

Õhtusöök miljardite tähtede all

Edasi viis tee Spitzkoppesse, graniitkaljudele keset Namibi kõrbe. Sealses põrgukuumuses proovisime hullude eestlastena päeval ka pisut ringi matkata ja kaljudel ronida. Kõrbesaabastes oli seda väga mõnus teha, aga mingil hetkel saime aru, et liiga kaugele minna ei tasu, sest tekkima hakkas midagi kuumarabanduse taolist. Seega kolisime tagasi teiste juurde, kes mõnusalt kaljulõhe varjus pikutades päeva õhtusse saatsid. Õhtul ronisime soojadele kaljudele ja vaatasime koos kaljudamaanide kolooniaga hingematvalt kaunist päikeseloojangut. Kaljudamaanid nägid välja üheaegselt nagu küülikud ja hamstrid, aga nende lähim sugulane pidavat olema hoopis Aafrika elevant.

Deadvleisürrealistlik maastik

Deadvlei sürrealistlik maastik

Õhtusöök oli taas pilkases pimeduses ning kui pealambid välja lülitasime, sirasid taevas miljardid tähed. Olime asustusest kaugel ja see oli ainus öö reisi jooksul, kui ei olnud võimalik kasutada laagripaiga dušše ega wc-sid. Õhtu oli ülimalt soe ja vaikne ning sel hetkel tekkis tunne, et oleme loodusega üks. Keegi meist ei raatsinud magama minna. Meie giid rääkis matkalugusid sellest, kuidas kord olevat tormiga ühe grupiliikme telgi peale puu langenud, keset ööd jõehobude vahelt murtud jalaga tüdrukut arsti juurde viidud ning kuidas sealsamas olevat üks teine tüdruk põõsa taga tundmatult maolt salvata saanud ja tema jalg vastumürgi puudumise tõttu mustaks tõmbunud. Lootsime kõik koos, et meie sellistest õudustest pääseme.

Kosjasobitamine Aafrika moodi

Himba naine

Himba naine

Külastasime ka himbade hõimu, mis on üks vähestest traditsioonilise riietuse ja eluviisi säilitanud Aafrika rahvastest. Himba naised ei pese ennast kunagi veega, vaid katavad oma keha rasva ja ookri seguga, mis annab nahale punaka tooni. Sama seguga võitatakse ka juuksed ning voolitakse patsidesse. Kogu riietuse moodustab vaid napp seelik, mistõttu ei tahtnud me seal olles väga palju pildistada. Mitte, et nemad oleks selle vastu olnud, vaid endal oli natukene imelik tunne.

Meie hispaanlasest grupiliige David jäi silma ühele himba naisele ning külavanem hakkas koheselt kosja sobitama. Oleks Davidil kohe neli lehma võtta olnud, olekski asi tehtud olnud. Aafrikas käivad asjad ikka lihtsalt! Külas käimisel soovitatakse tänu avaldada mitte raha, vaid hoopis millegi söödava näol. Näiteks soovitatakse külakostiks kaasa võtta õunu või toiduõli. Meie koos uusmeremaalastega võtsime kaasa kümnekilose koti maisijahu. Hiljem mõtlesime, et kui kõik, kes himbadel külas käivad sellises koguses toidukraami toovad, on neil raudselt üks onn maast laeni toitu täis.

Kohtumine elevantsi, šaakali ja teistega

Reisi lõpuosa veetsime Etosha rahvuspargis, mis on üks Lõuna-Aafrika hinnatumaid loomavaatluse kohtasid. Pindalalt on park sama suur kui pool Eestimaad. Loomadega läks meil väga hästi – juba esimesel päeval nägime nii lõvisid kui ninasarvikuid. Meie lemmikuteks said aga kaelkirjakuid, kes rahulikult omaette toimetasid. Ka elevante nägime lausa nii lähedalt, et soovi korral oleks mõni oma londiga meieni ulatanud. See tekitas korralikult närvikõdi!

Päikeseloojang Etoshas

Päikeseloojang Etoshas

Rahvuspargis omandasime veel mitmeid eluks vajalikke tarkuseid. Näiteks otsustas uusmeremaalastest paar näidata, mis juhtub kui telki toitu jätta ning samal ajal telgi lukk veidikene servast avatuna hoida. Tulemuseks oli telk koos näljase šaakaliga. Päästeoperatsiooni käigus, kus kogu meie matkagrupp uudishimust peadpidi telki ronis ja šaakalit välja proovis ajada, tegi vaene loom hirmust püksid täis. Kuna tal püksid puudusid, siis said täis sirtsutatud magamiskotid, padjad ja muu telgis leiduv kraam. Sel ööl magasid Ben ja Bridget meilt laenatud magamiskotiga teises telgis. Šaakal, julge poiss, luusis telkide ümber aga kuni hommikuni.

Kaidi lugu paneb auväärse punkti meie blogikonkursile. Konkursist osavõtt oli suurem, kui arvata oskasime ja oleme selle üle ääretult tänulikud! 10. veebruaril saab selgeks, kes sõidab veel sellel aastal kaaslasega Indoneesiasse.

_______
Autor: Kaidi Rebane
Fotod: autor
Taustapilt: Shutterstock

Tunned, et ka Sinu seikluspisik on saanud sisse uue hoo?
Loe täpsemalt meie blogikonkursi kohta ja kiika ka seiklusreiside valikut.

Kommentaarid:

  1. Helena

    Tere, Maia! Palun anna oma hääl Facebookis aadressil bit.ly/hääletamine. Blogis antud hääl ei lähe kahjuks arvesse. Heade soovidega Helena

  2. Maia Päike

    Kaidi Rebane

  3. Aykut Gümüs

    German Gholama Torres Pardo

  4. Tanel Ilves

    Tundub maru tore reisimise viis! :)