Uudised ja reisilood

Olles juba poolteist kuud mööda Aasiat ringi seigelnud, leidis Marge end suht naljaka küsimuse eest – kuhu edasi minna? Mis muud, kui kaart ette, silmad kinni ja sõrmeots kaardil sinna, kuhu saatus viia tahab. Blogikonkursi viiendas loos sõidame loksuvatel merelainetel, saame endale uue parima sõbra ja naudime elu maapealses paradiisis. Elu on lill – vähemalt Banda saartel.

Loo autor Indoneesia kaarti uurimas

Olime just saabunud Florese saarelt Balile, oma kodusesse Komala Indah majakesse ja seal lihtsalt aja maha võtnud, tehes kõike sellisel laisal moel nagu soojas kliimas kombeks. Kui möödunud oli kolm päeva, tekkis hinge rahutus. Lappasime Lonely Planeti reisijuhti ja saime aru, et Indoneesias on veel nii palju kohti, kuhu minna tahaksime. Vaidlesime, mis me vaidlesime, aga kokkuleppele me ei jõudnud.

Lõpptulemus oli see, et laotasin suure paberist Indoneesia kaardi meie pisikese toa põrandale ja uurisin seda. Seejärel võtsin pastaka, pigistasin silmad kinni, tiirutasin seda õhus ja lajatasin suvalisse kohta. Punkt tekkis Banda saarestiku lähistele ja alates järgmisest päevast hakkasime ka oma samme sinna seadma.

Aga kuidas sinna saada?

Kui keegi peaks kunagi soovima Banda saartele reisida, siis Lonely Planeti reisijuhi informatsioonile toetuda ei tasuks – eriti, mis puudutab transpordivõimalusi saarele ja tagasi. Ühte võin ma nüüd kindlalt väita – sinna saab nii lennuki kui ka laevaga.

Lennukiks on väike Merpati kopsik, mis lendab Ambonist saartele kord nädalas ja mida meie ise kahjuks ei proovinud. Balil Merpati kontorist lennu kohta infot küsides väideti mulle surmkindlalt, et sellist liini ei eksisteeri. Tuleb märkida, et tavaliselt ei tea Indoneesia transpordifirmade ja turismibüroode töötajad midagi enamat, kui see, mis puudutab otseselt nende endi piirkonda. Lonely Planeti info järgi lendab Merpati sinna igal esmaspäeval. Samas ühes kohalikus turismibüroos väideti, et lend toimub kolmapäeviti ning teises, et hoopis teisipäeviti. Lõpp-kokkuvõttes ei sobinud meile ükski nendest päevadest, sest olime saabunud Ambonisse alles neljapäeva hommikul.

Banda saarte rahulik elu

Teine, ja viimane võimalus, on minna Banda saartele Pelni laevaga. Laev käib samuti kord nädalas ja meie õnneks just laupäeva lõunal, kuid ka selles graafikus ei saa kunagi lõpuni kindel olla. Vahel teeb laev sadamates pikemaid peatusi või siis läheb katki ja on mitu päeva remondis.  Kuna see on ainus laev marsruudil saartele ja tagasi, siis ei jää muud üle, kui pilet näpus lihtsalt oodata. Mõnikord ootad päeva, mõnikord nädala ja see ei pidavat ka väga harv nähtus olema. Meil vedas ja laev jäi vaid neli tundi hiljaks.

Päevad enne laevasõitu

Kaks päeva Ambonis laeva oodates veetsime,  häbi tunnistada, põhiliselt oma hotellis puhates. Hotelli nimi oli Hero ja kui sa ei karda termiite, siis on tegemist täiesti normaalse kohaga. Vaid õhtuti käisime sadama kalarestoranis maiustamas.

Kohalikud lapsed

Amboni linna elanikud käituvad tihtipeale valgeid kohates nii, et isegi, kui oled harjunud igasuguste pealetükkivate hordidega, siis paneb see sind siiski tihtipeale jahmatama. On palju selliseid, kes jooksevad sulle tänaval järgi, et kätt suruda ja enda nime öelda. Paljud kritseldavad selle ruttu ka taskust leitud räbaldunud paberitükikesele, et sa neid ei unustaks. Oma vähest inglise keele oskust kasutavad nad sellisteks hõigeteks nagu näiteks – Good morning, mister! (eesti k. Tere hommikust, härra!) Seda hõigati järgi ka minule, mitte ainult minu meessoost reisikaaslasele.  Üks kohalik jooksis mulle sadamas laevapileteid ostmas käies järgi ja karjus – I love you! Kiss, kiss, mister!

Nagu ikka erinevates kohtades maamunal kohtasime paljusid suure südamega toredaid inimesi, kes sulle omas keeles kogu eluloo ära jutustavad. Appi võetakse ka käed ja jalad ning lõpuks ei jäägi just palju arusaamatuks. Ja ohh neid lahedaid Indoneesia lapsi, kes on kogenud “salajälitajad”, aga kui fotoka välja võtad, lähevad poseerimisega kohe nii hoogu, et jube.

Aeg astuda laevale

Laevapiletid käes, sammusime laupäeva hommikul sadamasse, kus õnnestus peale lõunat ka laevale pääseda. Laev ise oli väliselt suur ja uhke, aga seest just vastupidine. Sadamakail istudes oli tore vaadata, kuidas kargomehed kolmemeetrised pakid peas laevatrepist üles-alla tormasid.

Lõbus laevakapten

Kuna me erilised pirtsutajad ei ole, siis olime soetanud endale economy piletid.  Üks ots maksis sel ajal 91 000 Indoneesia ruupat ja sõit kestis umbkaudu seitse tundi. Laevasõit möödus meeleolukas ülemise teki karaokebaaris, sest see oli ainus koht, kus enam-vähem puhas oli. Kuigi ka seal lendas kõik praht otsejoones põrandale. Kui just valju, ragiseva ja vilistava võimuga karaoket ei armasta, siis on mõttekas laeva baarist võimalikult kaugele hoida. Nimelt armastab Maluku rahvas väga laulda ja seda isegi siis, kui nad viisi ei pea. Ja publik, keda ei ole üldsegi vähe, elab energiliselt kaasa. Peale seitset tundi karaoket on vähemalt 17 tundi kõrvade ragisemist garanteeritud.

Nagu mainitud, siis üheks probleemiks laeval oli puhtus ja seda eriti tualettides. Tagasi sõites saime aru, et ainuke laeva koristamine toimub tõenäoliselt siis, kui laev ringilt tagasi jõuab. Kui Ambonist peale minnes olid tualetid lihtsalt mustad, siis kolm ja pool päeva hiljem Bandalt uuesti peale astudes, ei kannatanud need enam üldse kriitikat.

Banda saared – ühed kaunimad maailmas

Banda saared, looduslikult ühed kauneimad kohad, kus oma elu jooksul käinud olen, jätsid kustutamatu mulje. Banda saarestikku sisenedes torkab esimesena silma suur ja kaunis vulkaan, mis viimati purskas 15 aastat tagasi. Bandaneira linn, kus randusime, on imeilus, tilluke ja puhas linn, kenade väikeste majakestega ja sõbraliku rahvaga.

Kakaduu Jakob

Võtsime vastu ööbimispakkumise kodumajutuses nimega Mutiara, mille omanik meid ise laeval kõnetama tuli. Sääraseid tüütajaid oli seal palju, kuid arvan, et valisime välja parima variandi ja meil ei tulnud selles ka hetkekski pettuda. Lonely Planeti reisijuht kirjutab samuti tegelase ja tema pakutava majutuse kohta vaid kiidusõnu.

Meie selle saare kodu oli avar, puhas ja hubane. Majas oli kokku neli külalistetuba, lisaks peremehele elasid seal ka tema abikaasa – parima kokk sealpool maakera, nii oma abikaasa jutu kui ka meie kogemuse järgi  – väike tütar ja kakaduu Jakob, kes oskas öelda oma nime. Vahel oli see lihtsalt hirmnaljakas, kui tegelane su uksest näiteks hommikul vara sisse astus ja mingi imeliku aktsendiga aina oma nime kordas.

Lisaks hommikusöögile pakiti meile päevaks kaasa ka soojad söögid ja igal õhtul ootas meid õhtusöök, mis koosnes vähemalt neljast erinevast roast, mis kõik viisid keele alla. Peremehe õhtusöögiaegne lemmiklause oli: sööge kõik kausid ja vaagnad tühjaks, siis mu naine on õnnelik! Esimest korda Indoneesias veedetud aja jooksul sõime kolm päeva järjest ainult maitseelamuse pärast, sest senini oli meie toidulauas põhikomponent riis. Arvutasin oma sõbraga, et kui iga toiduportsion sisaldab 250 grammi riisi, siis kuu ajaga pistsime nahka vähemalt 22 kilo inimese kohta.

Tegevused saartel

Kuna meie ajagraafik oli väga piiratud, siis esimesel päeval rentisime paadi koos kapteniga ja sõitsime läbi läänepoolsemad saared – Pulau Hatta ja Pulau Syahrir. Teisel päeval võtsime ette juba idapoolsed Pulau Runi ja Pulau Ai’i. Üks peamisi põhjuseid Banda saarte külastamiseks oli ka meie suur kirg veealuse maailma vastu ja tuleb tõdeda, et selliseid korallaedu ei osanud ettegi kujutada.

Väiksem ja mugavam laevuke

Veetsime kaks täispikka päeva erinevate saarte läheduses snorgeldades. Ilusaimad korallid asusid minu meelest Hattal ning kauneim valge liivarand Runi saarel. Huvitavaim oli aga Ai saar, kus kaldaäärsed madalad korallid läksid järsult üle püstloodis kuristikuks. Riifi ääres võis tänu vee läbipaistvusele näha ujumas suuri süvaveekalu, nagu näiteks napoleoni, merekilpkonni ja muid hiigelsuuri elukaid, kelle nime ma ei tea, kuid kavatsen kindlasti välja uurida.

Esimesel päeval, kui oma laevukesega sadamast ulgumerele väljusime, ehmatasin korralikult – külglained loopisid laeva ja tunne oli nagu ilma turvarihmadeta ameerika mägedel. Minu reisikaaslane, kes on küll tugeva närviga, soovitas mul vaadata, millega kapten tegleb. Ma siis taarusin meie katusealusest meremehe kõnnakul välja ja kiikasin tahapoole. Kapten istus rätsepistes katusel, suitsukoni hambus ja tüüris ühe käega ise hajameelse ilmega kaugusse vaadates. Sõidu ajal saime teada, et selline see mereilm seal olema pidigi. Teisel päeval olime juba vanad merekarud ja nautisime sõitu nagu oleksime lõbustuspargis.

Pikemaks puhkuseks soovitaksin kindlasti Ai saart, kus väike külake imeilusa liivarannaga ja tervet saart ümbritseb korallimeri. Samuti on seal mitu kodumajutusvõimalust. Kardan, et selline paradiis kauaks maailma eest varjule ei jää – sel ajal, kui meie seal olime väntas üks prantsuse filmigrupp filmi Bandaneira eluolust, kaunist loodusest ja veealusest maailmast.

Uus parim sõber otse Indoneesiast

Tüütajatest veel selline seik, et Amboni sadamas laeva oodates, kleepis meile külge ülisõbralik tegelane nimega Aristotele, kes palus luba meile abi osutada. Üritasime talle selgeks teha, et meil on kõik juba organiseeritud ja abi vaja ei ole. Aristotele palus seejärel, et äkki tohiks ta siis hoopis meiega koos inglise keelt praktsieerida. Kuna me kitsid ei ole, lubasime, et pühendame talle tunnikese. Selleks ajaks oli ta muidugi salakavalalt pea kõikidele oma sõpradele ja sugulastele helistanud ning nad sadamasse kutsunud, et oma uute sõpradega nende ees uhkustada.

Laevale pääsenud, unustasime kiirelt tema olemasolu, kuid oh üllatust – tagasi Ambonisse saabudes koputas ta öösel meie hotellitoa uksele, nägu õnnest säramas. Vaene vennike oli meil sadamas vastas käinud ja arvatavasti ka linna enamus hotelle läbi kamminud, et meid leida.

Taas üritas ta meid oma tiiva alla võtta, kuid kuuldes, et me juba hommikul ära lendame, lubas meile hommikuks takso organiseerida. Meil oli muidugi hotelli vastuvõtuga juba kõik ammu kokku räägitud, aga see väike tõsiasi meie uut sõpra ei kõigutanud. Selleks, et tast viisakalt lahti saada, lasime tal hommikuks uue takso tellida, aga tingimusel, et hind oleks sama, mis eelmisel. Ülejäänud öö magas meie uus suurim sõber hotelli ees asuval kivipingil, et kell 5 hommikul taksojuhiga hotelli ees platsis olla.

Enne lõplikku lahkuminekut hüüdis ta meile veel järgi, et me kindlasti talle Balile jõudes sõnumi saadaksime. Nagu lubatud, seda ka tegime ja sulaselges eesti keeles. Vaata altpoolt ka Marge reisivideot.

_______
Autor: Marge Helvik
Fotod: autor
Taustapilt: Shutterstock