Liigu sisu juurde

24/7 klienditeenindus

(+372)626 6266

Küsi reisikonsultandilt

Otsi Estraveli lehelt
Populaarsed otsingud
Tagasi blogisse

Blogikonkurss: Bussiseiklus Laoses

15.01.2014
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi.

Meie blogikonkurss on täies hoos ja erinevaid seikluslugusid potsatab postkasti päevas kümneid. Peale pikki õhtuid lugemist, piltide vaatamist ja kaalumist, oleme välja valinud esimese võistlusringi astuja. Lubage esitleda Andrese lugu bussiseiklusest eksootilises Laoses või nagu autor ise seda nimetab – õpetust, kuidas radiaatorisse auku keeta. Head lugemist!

Loo peakangelane - buss
Loo peakangelane – buss

Hommikul Laose kirde provintsi pealinna Sam Neua bussijaamas oli meil Lauriga valida kahe bussi vahel, millega Laose keskosas asuvasse Luang Prabangi sõita. Suur buss, mis sõitis läbi Luang Prabangi pealinna Vientianesse ja väiksem 25-kohaline buss, mille lõpp-peatus oligi Luang Prabang. Loomulikult ei lasknud seiklustejumalanna meil valida igavamat varianti ja suunas meid väiksema bussi suunas, mis kohe algusest peale tundus palju mugavam ja kiirem. Aga kõiges järgnevas, peale selle valiku, ei saa küll kuidagi meid süüdistada. Või mis siin süüdistada – ei saa meile ka aupaistet jagada, sest meie piirdusime pelgalt statisti rolliga.

Kuidas bussist sai maanteeaurik

Sõidu algus oli mõnus ja huvitav, sest ülikitsas, üles-alla ümber mägede keerduv tee lihtsalt ei võimalda igavusel löögile pääseda. Lisaks veel maaliline loodus ja sõit läbi rahvuspargi, kus pea iga kümne kilomeetri tagant on üles pandud suur tiigripildiga silt – We are proud to have tigers (eesti k. – Me oleme uhked oma tiigrite üle).

Bussist sai maanteaurik
Bussist sai maanteaurik

Olime juba hulga tunde sõitnud, kui vaikselt hakkas bussisalongis asuva mootorikatte alt väljuma auru. Vaikne auru väljumine muutus minutitega tõsiseks kartulikeetmise auruks ja paar minutit hiljem olid kõik bussiaknad nii udused, et välja ei näinud midagi. Nagu selgus, oli radiaator ametlikult keema läinud. Buss jäi seisma, aga imelikul kombel ei suretanud juht mootorit välja. Me pole Lauriga kumbki eriti kõvad mehhaanikud, aga seda, et radikas jahtuks rutem, kui bussi mootor ei töötaks, julgesime siiski oletada.

Pool tunnikest hiljem arvas bussijuht, et on ohutu edasi sõita. Vesi radika sees hakkas muidugi kohe uuesti keema, aga aknad tehti valla ja uhke keedupotina jätkasime oma  maanteeaurikuga teed, kuni vesi radika sees oli viimse tilgani otsa saanud. Buss jäi poolristi kallaku peale, juht istus roolis ja surus jalga piduri peale, sest käsipidur ilmselgelt ei töötanud. Selgus ka põhjus, miks me just kallaku peale seisma jäime ja miks eelnevas peatuses mootorit välja ei suretatud. Nimelt ei läinud buss starterist käima. Kuna meie väike bussiseltskond poleks suutnud bussi käima lükata, siis oligi ainuke variant mootori väljasuremise korral bussi käivitada ainult veeremise ajal.

Tühjast viinapudelist võib palju abi olla

Väljas oli, nagu sellistel laiuskraadidel ikka, järsult kottpimedaks läinud. Olime seal oma 15 minutit oodanud, kui rolleritega sõitsid mööda kohalikud hõimlased, kes olid kõik varustatud kolmeharuliste odadega. Tõenäoliselt läksid nad öist kalapüüki tegema, aga mina hakkasin mõtlema hoopis Lauri jutule, et Kirde-Laos on poliitiliselt kõige ebastabiilsem piirkond ja paljud hõimud on mässumeelsed ning korraldavad vahel ka valitsuse vastaseid rünnakuid. Ja kuidas veel valitsust kiusata, kui mitte paar turisti kolmeotsaliste odadega auklikuks torkida. Ületaks uudisekünnise täitsa kenasti. Aitäh lapsepõlve suur lugemishuvi, eriti seiklusjuttude vastu, ja elava fantaasia välja kujundamine! Leebelt väljendudes võib öelda, et tundsin end tiba ebamugavalt, kui tegelased meie bussi juurde peatuma jäid kellegagi rääkimata, justkui mingit käsklust oodates.

Kohalik samakas lao lao
Kohalik samakas lao lao

Lõpuks õnnestus bussijuhil ühele neist selgeks teha, et see kena inimene oma külast meile vett tooks, sest vastasel juhul oleme neil tee peal ees terve järgneva õdaku ja öö. Üsna pea oligi see kena inimene väikese kanistriga tagasi ja  me reis võis „rahulikult“ jätkuda. Jõudes sinna külla, kust oli meile vett toodud, koguti kokku kõik tühjad pudelid, mis inimestel anda oli ning need täideti veega. Nagu selgus polnud bussis kanistrit, õnneks kogunes pudeleid päris palju. Me toetasime bussisõitu tühja Viru Valge 0.5l plastikpudeliga. Tundsime, et oleme andnud oma panuse. Kui ei ole surmatõbi, siis saab tühjast viinapudelist ikka abi…

Bussis valgust polnud ja väljas oli nii pime, et tahtis silmanägemist ära võtta. Tundsin, et parema jala plätu kleepub millegipärast jala külge. Pimedas midagi näha oli võimatu ja nii otsustasingi  „nätsust“ vabaneda kohe, kui kuskile valguse kätte jõuame. Kui me järgmises asulas tanklasse jõudsime, läksin kohe laterna alla, et selgust saada. Selgust ma ka sain, nimelt tuli välja, et kõik varbad olid ühtlase verekihiga kaetud. Kuidas ma ennast veristanud olin, jäigi selgusetuks.

Kuidas radikasse auku keeta

Elame tehnika sajandil
Elame tehnika sajandil

Tanklas ei hakanud juht vett kaasa võtma ega ka radikat täitma, sest ta tahtis seda teha järgmises külakeses. Me ei olnud Lauriga ainsad, kellele selline teguviis kummalisena tundus, aga juht jäi endale kindlaks. Lõppude lõpuks – elu on seiklus! Järgmisesse külla me loomulikult välja ei vedanud, sest 20 km peale tanklat olime jälle kuival. Sõna otseses mõttes. Nimelt selgus, et vähe sellest, et radika sees oli kõik vesi ära keenud, oli sinna tekkinud ka auk.

Bussijuht võttis pudeli kaasa ja kadus pimedusse vett otsima. Osad reisijad hakkasid teeservadest otsima midagi bussirataste alla, et see minema ei veereks. Kuna midagi targemat niikuinii teha polnud, otsustasin ka appi rutata. Otsisin taskulambi valgel puutokke ja suuremaid kive, endal peas vasardamas üks lause – „Oleme uhked oma tiigrite üle“. Vaistlikult viskasin iga 10 sekundi tagant pilgu üle õla veendumaks, et mõni neist tiigritest, kelle üle nad nii uhked on, minu vastu liialdatud huvi ei tunneks. Õnneks oli tiigritel maanteehädalistest kama kaks.

Umbes poole tunni möödudes naases bussijuht suure pudelitäie veega ja saime teekonda jätakata. Et radiaatori sees oli auk, siis istus edaspidi üks reisija mootori kohal ja valas pidevalt vett radikasse. Kõik need pudelid vedasid meid edasi 15 km, siis tuli uued varud leida. Käiku läks ka kraavivesi, sest kust sa seda puhast vett ikka kogu aeg leiad. Bussimootor oli muidugi kõigest sellest täiesti ära kurnatud ja nõrk nagu märg salvrätik ning buss roomas vaevu igast uuest tõusust üles.

Lootus sureb viimasena

Aga inimesed on ometi vaja kohale toimetada ja nii tegigi bussijuht tõusudel kaotatud aja langustel tagasi sellise kiirusega, mis oleks Ott Tänaku nutma tihkuma pannud. Ja loomulikud kurvid, mis olid 90 kraadist 160 kraadini, lõigati nii sirgeks, kui üldse saab. Või natuke sirgemaks. Ja et tegemist oli kruusateega, kus ei puudunud ka augud, siis päris suure osa ajast oli tagumik õhus ja pea bussilaes. Kirusin ennast, et kuidas ma küll ei taibanud Eestis reisi jaoks kotti pakkides kiivrit kaasa võtta. Oleks nii mõnigi muhk tulemata jäänud.

Võimas Mekong
Võimas Mekong

Mida aeg edasi, seda vaevalisemalt suutis buss end tõusudest üles vedada, liikudes nagu rekka ette rakendatud mäger. Iga uue tõusu peal oli tunne, et see jääb viimaseks.  See tunne valdas vist ka bussijuhti, kes kruttis seepeale midagi mootori juures. Valju möiratuse saatel sai buss kohe uue hingamise.

Uus hingamine oli küll tõusude võtmisel abiks, aga samas oli see ka üsna vali. Umbes nii vali nagu reaktiivmootor, mille sees on omavahel tülli läinud kolmteist tuletõrjesireeni. Lärm võttis kuulmise kohe ja ähvardas ka kõik teised meeled halvata. Aga tühja sest, hoog oli hea ja tol hetkel muu enam ei lugenud. Lootus kunagi Luang Prabangi ka kohale jõuda hakkas tagasi tulema. Ja mitte asjatult. 480 km ja 19 tundi peale reisi alustamist olime elusate ja kurtidena Luang Prabangi bussijaamas. Bussijuht tuli bussist välja ja tõmbas käeseljaga üle higist leemendava otsaesise. Ta nägi välja nagu oleks just trenažööri pealt maha astunud.

„Good trip,“ ütlesin ilma igasuguse sarkasmita bussijuhile kätt andes. Bussijuhi suu tõmbus muigele, ta vaatas korraks hindavalt oma bussi ja vastas pead raputades „No. No, no, no…“.

_______
Loo autor: Andres Sursu.
Fotod: autor

Tunned, et ka Sinu seikluspisik on saanud sisse uue hoo?
Loe täpsemalt meie blogikonkursi kohta ja kiika ka seiklusreiside valikut.

Teemad