24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Blogikonkurss: Seiklus läbi Kesk-Ameerika

21.01.2014
Svea Lillepalu

Oleme oma blogikonkursi raames lugenud nii bussiseiklusest Laoses kui ka muinasjutulisest Kambodžast. Nüüd on esiplaanil Eleni seiklus, mis viib Sind kolme riiki – Panamasse, Costa Ricasse ja Nicaraguasse. Teel saad nii uusi tuttavaid, sööd maailma parimaid tacosid, teed ära benji-hüppe, õpid šokolaadi valmistama ja lõpuks magad oma peatuse maha. Elu on seiklus!

Piiripunkt

Piiripunkt

Kariibi mere rannikuäärne piir Panamast Costa Ricasse on täpselt selline, mida siin pool maakera ilmselt mitte kusagil ei kohta. Mõnel päeval peab passi näitama koguni 4 korda ja lisaks sellele tahavad Costa Rica tollitöötajad näha riigist väljalennu piletit. Pooltel seljakotiränduritel selline paber aga puudub ja praktika näitas, et sobib ka suvaline paber, sest tegelikult ei suvatse nad “piletit” isegi lugeda. Piir ise kujutab endast aga jõge, millest läheb üle auklik sild. Aukliku all pean silmas seda, et lauad on lahti ja suurte vahede ning aukudega. Turvalisus ennekõike!

Uued tutvused

Piiril saime tuttavaks 3 noorega El Salvadorist, kes pärast lühikest vestlust pakkusid, et võivad meid Costa Rica pealinna San Josesse sõidutada. Meil polnud plaanis sel päeval üldse sinna suunduda vaid veel natukeseks Kariibi mere äärde jääda. Viimase hetke plaanid kujunevad tihti aga parimateks ja paar tundi hiljem istusimegi kuuekesi kokkupressitult autos, sõites ladina-ameerika muusika saatel läbi värvikireva maapiirkonna, vihmametsa ja mägede.

Ilma igasuguste tähistusteta tee peal, oli läbi paksu udu mägedes sõitmine omaette kogemus, mille peale autojuht meeleolu üleval hoidmiseks ütles, et karjumine on täiesti lubatud. Lõpuks pealinna jõudes läksime kõik koos õhtust sööma ja ellujäämist tähistama. Spontaansusest piiril, mis esialgu tundus hullumeelne ja ohtlik, sai siiani kestev sõprus ja lõbus roadtrip läbi imeilusa Costa Rica.

Võimas Arenali vulkaan

San Josest, kus pea kõigi majade aiad okastraatidega olid ääristatud, läksime ära juba järgmisel hommikul. Suundusime vaatama riigi keskosas paiknevat Arenali vulkaani ja samanimelist järve. Bussisõidu kestuseks lubati 4 tundi, mis seda loomulikult ei olnud. Kui keegi Kesk-Ameerikas mingisuguse ajalise pikkuse ütles, siis võis sellele alati vähemalt pool otsa lisada.

Arenali vulkaan

Arenali vulkaan

Kohale jõudes ootas meid ees väike küla nimega La Fortuna, kust selgel päeval avanes võimas vaade suitsevale Arenali vulkaanile, mis veel 2010. aastal viimati aktiivne oli. Sel ajal kuulus see ka 10 maailma kõige aktiivsema vulkaani hulka. Pärast päikeseloojangut vulkaani juures veetsime õhtu kuumaveeallikaid nautides.

Edasine 4-tunnine teekond kujunes väikeses bussis mööda teed, mille kõrval meie palju kirutud Tallinna teed sobivad kasvõi rulluiskudega sõitmiseks. Tegemist oli tõelise krossirajaga ja mitte ükski bussis istunud reisija ei suutnud uskumatusest oma naeru tagasi hoida. Reisi lõpuks keegi enam siiski ei naernud…

Monteverde – tacod, benji-hüpe ja kohvifarm

Ees ootas pisut suurem koht Monteverde, kus avastasime vaieldamatult parimate tacodega söögikoha armsate töötajatega. Costa Ricalased näisid selle lühikese aja jooksul olevat avatumad ja sõbralikumad kui üldjuhul inimesed Panamas. Paljudel on inglise pärased nimed ja inglise keelt räägivad nad samuti väga hästi.

Siit tuleb Superman!

Siit tuleb Superman!

Lisaks 143m kõrgusele benji-hüppele, mis oli nii hirmus, et paari minutiga sai vist kõik roppused välja öeldud, sai ära proovitud veel zip-lining. See tähendab siis ligi 140m kõrgusel kilomeetri pikkuse kaabli küljes õhust Supermani asendis läbi lendamine. Veel üks teistmoodi koht, kus päikeseloojangut nautida.

Pärast selliseid hullumeelseid tegevusi veetsime õhtu suhkruroo ja kohvifarmis, kus lisaks kõigele muule valmistati kohvi. Giid oli üks terve reisi parimaid, huumor ja informatiivsus olid parajalt segatud. Maitsesime suhkruroogu ning sellest valmistatud 70-protsendilist likööri saca de guaro. Lisaks vaatasime, kuidas aastaid tagasi algusest lõpuni shokolaadi tehti; proovisime ise suhkrust kommi valmistamist ja nägime, kuidas kohviubade töötlemise protsess käib.

Viimaseks külastuseks jätsime troopilise pilve- ehk udumetsa, kus öösel taskulampidega metsaelukate häälte saatel ringi kõndida oli äärmiselt lahe kogemus. Costa Ricas õnnestus meil ära näha palju metsloomi ja linde, alustades minu lemmikust laiskloomast, sipelgasööjast ja haruldasest olingost, lõpetades värviliste tuukanite, konnade, kõigis elevust tekitanud tarantlite ning skorpionitega.

Pura Vida! ehk elu on lill

Olles otsustanud lõpuks edasi Nicaraguasse sõita, tuli juba kell 4.20 hommikul bussi istuda, et kell 7.20 kiirteel olla. Õnneks jõudsime kiirteele väikese ajavaruga, sest järgmine buss tuli 40 minutit varem ja oleks meist otse mööda kihutanud, kui üks kohalik mees poleks lehvitama ja röökima hakanud.

Värvikirev kohalik

Värvikirev kohalik

Nicaraguasse sisenedes tuleb maksta 13 dollarit ning kuna Costa Ricas kehtinud koloone teiselpool piiri enam ei aktsepteerita, siis tuleb enne raha vahetada. Valuutavahetuspunkt näeb välja selline, et aia taga reas seisab paarkümmend kohalikku, kes rahapatakatega vehkides üksteisest üle üritavad karjuda ja kui sul nähtavalt aimugi pole, mis õige vahetuskurss on, siis õigest rahasummast võib julgelt vähemalt veerand maha lahutada.

Costa Rica ja Nicaragua piiril kontrollitakse ka reisijate kotid läbi ja see näeb välja nii, et keskpäeva päikese käes laotavad kõik reisijad oma kotid pika laua peale ja siis tuleb keegi, kes eeldatavasti on tollitöötaja, kottidest asju välja tirima ja neid läbi vaatama.

Jõudnud lõpuks bussi, oli plaanis sõita ühte Nicaragua külastatuimasse väikelinna Granadasse, aga varajase äratuse tõttu magasime terve tee ja kui silmad avasime, hakkasid kõik reisijad bussist väljuma ning aknast ei vaadanud vastu sugugi koht, mis näeks välja nagu üks Nicaragua külastatuim koht võiks olla. Küsides eesistmel istunud naiselt oma siiani kõige korrektsema hispaania keelse lause: “Kus me praegu oleme?”, saime vastuseks, et sõitsime Granadast mööda ja asume pealinnas Managuas, mille kohta olin eelmisel päeval lugenud, et esiteks on seal ohtlik ja teiseks ei ole seal turistidel mitte midagi teha.

Sellest apsakast sai aga üks parimaid nädalaid Kesk-Ameerikas ja Managuast ära minna oli rohkem kui kahju. Aga nagu costa ricalased peaaegu kõige peale öelda armastavad: Pura Vida!

_______
Autor: Elen Luik
Fotod: autor

Tunned, et ka Sinu seikluspisik on saanud sisse uue hoo?
Loe täpsemalt meie blogikonkursi kohta ja kiika ka seiklusreiside valikut.

Kommentaarid:

  1. Helena

    Tere, Irina! Palun anna oma hääl Facebookis aadressil bit.ly/hääletamine. Blogis antud hääl ei lähe kahjuks arvesse. Heade soovidega Helena

  2. Irina Zozulja

    Elen Luik