Uudised ja reisilood

USA pole eestlastele ilmselt isegi viies valik talvist reisi planeerides, suusakeskusi on seal aga ligi 400. Põhja-Ameerika parimas, Deer Valley suusakeskuses mäesuusatamist õpetav ja aastaid suusatajaid pildistanud Malle Kosk jagab mõningaid värvikaid orientiire.

Ski Magazine’i küsitluses noppis Utah’ osariigis Park City kõrval asuv Deer Valley Resort USA ja Kanada suusakeskuste seas taas esikoha. Euroopaliku Deer Valley asutas 25 aasta eest saksa päritolu Sternide abielupaar ja algusest peale loodi viietärnilist keskust. Sellist, kus oleks mõeldud rikkurite mugavusele, mida nad naudiksid ja kuhu ikka tagasi tuleksid. Mina läksin sinna 2000. aastal olümpiamängude ootuses, olles enne veetnud seitse talve idarannikul.

Idas on kliima üsna niiske, sest paari-kolme tunni kaugusel ookeanist sajab palju ja vaatamata sellele, et ohtralt tehakse kunstlund, on mägi pärast vihmasadusid jääs ja pole üldse mõnus liugu lasta. Suurlinnade lähedal asuvad keskused on nädalavahetustel ülerahvastatud, korraga kuni 10 000 suusatajat, mis mulle sobis – paljud tahtsid endast pilti.

Idarannikul meeldivad mulle siiski Vermonti suusakeskused Killington ja Stratton, samuti New Yorgi osariigi põhjaosas asuv maaliline Lake Placid.

Kesk-Lääne iseärasused

Nüüd on mu talvekodu Kesk-Lääne endises kaevurite linnakeses Park Citys ehk Kaljumägedes, kust Vaikse ookeani rannikuni jääb üle 1000 kilomeetri ja kuna tuuled puhuvad peamiselt Nevada kõrbest, kuivatab see lume ära. Ja mitte ainult lume – ka näonaha ja silmad. Kuivaga harjumine võtab aega.

Tänu sellele on aga meie kandis isegi auto numbrimärgile kirjutatud “The best snow on the Earth”. Kui sajab, siis ikka pool meetrit või meeter korraga. Välja minnes paistab heal juhul peanupp, sa nagu sukeldud lumme. Esialgu on see väga harjumatu ja isegi natuke kõhe. Eriti kui samal ajal veel sajab, oled täiesti piima sees, seda kutsutakse whiteout’ iks.

Head lund leiab ka Colorados, Montanas, Wyomingis – Kaljumäed ja fluffy ehk puuderlumi läheb Kanadani välja.

Igal aastal toimuvad meie mäel freestyle’i maailmameistrivõistlused, kus sain viimati juhuslikult tuttavaks Norra koondise manager’idega. Deer Valleyst ei arvanud nad suurt midagi, läksime siis naabruses asuvasse närvekõditavasse Alta suusakeskusse. Nemad olid suusatanud kogu maailmas, aga Altas nad pelgasid! Mina olin juba ammu all, nemad ootasid ikka üleval serva peal ega julgenud sukelduda.

Ehmatavalt palju lund

Sel päeval sadas lihtsalt palju lund ja isegi kogenud norrakad lõid põnnama. Lõpuks neile väga meeldis, aga alguses ei saanud üldse aru, kui sügav on lumi või kui suur mäekalle. Mina teadsin umbes, kust rada läheb, ja ootasin neid siis järgi.

Alta asub ka üsna kõrgel, tõstukiga pääseb natuke kolmest kilomeetrist kõrgemalegi ning lumelauatamine pole seal lubatud, küll aga Altaga ühenduses olevas Snowbird’i sama äkiliste nõlvadega suusakeskuses.

Snowbirdi mäejalamilt saab otse tippu USA võib-olla suurima vaguniga, mis mahutab 120 inimest. Sealt võivad kogenumad minna mäe tagaküljele puutumatutele nõlvadele, mida ei siluta ja kus saab esimesi jälgi jätta.

Nii tekivad kevadeks päris suured mogulid ja sõitjad ütlevad, et Deer Valleys on Põhja-Ameerika pikim ja järseim mogulite nõlv. Neist on rohkem rõõmu küll ekspert-taseme sõitjatele. Efektsuse huvides korraldatakse viimastel aastatel freestyle’i võistlusi ka pimedas tulede valgel.

Ekstreemsportlastel on veel võimalusi suusatada puutumatul lumel, kasutades mäetippu jõudmiseks mootorsaane ja lausa helikopterit. Või liikudes ühelt mäelt teisele, ühest keskusest teise, metsikult üle ahelike. Olen näinud Altas täielikke fanaatikuid, kes seisavad tunni, kaks või rohkemgi järjekorras, oodates nõlva avamist pärast öist lumesadu.

Enne on vaja ohtlikel kohtadel lasta kahuritega alla laviinid, et ei juhtuks õnnetusi. Ja nemad ootavad, järjekorras 100-200 inimest nagu vene ajal toidusabas. Kui see nõlv avatakse, tuleb neil veel, suusad õlal, ülespoole matkata, kuni saab hakata laskuma.

Täitsa naljakas on tavainimesel vaadata, kui fänniks saab kätte minna. Kes on seda imelist esimeste jälgede jätmise tunnet kogenud, mõistab neid ehk paremini. Mina nii hull pole, aga kui on võimalus kusagile esimesi jälgi jätta, siis ikka üritan.

Mõne aasta eest Whistler Blackcombi lähedal matkasin selleks siiski neli ja pool tundi, rajal nimega DOA (kiirabitermin Dead on Arrival.)

Eksklusiivne Deer Valley

Minu “office’i” ehk Deer Valley keskuse nõlvad on enamasti keskmise raskusastmega, aga sealt leiab kõike – natuke äkilist nõlva, saab puude vahel suusatada, aga enim on keskmise raskusega nõlvu ja külalistele meeldibki valdavalt hästi siledaks nühitud ja turvaline mägi, kus su ette või pähe ei saja pidevalt lumelaudureid. Nn out of control suusataja või lousy skier on meil samuti suhteliselt harv nähtus.

Arvan, et Deer Valley on üks väheseid suusakeskusi terves Ameerikas, kus mäepiletite müük ühel hetkel lõpetatakse. Piletite arvu muudetakse kusjuures vastavalt restoranikohtadele – eelmisel talvel oli selleks piiriks 6000. (Võrdluseks lasti Hunteri keskuses ida pool mitu korda väiksemale mäele korraga kuni 10 000 külastajat ja helikopter käis vahel mitu korda nädalas õnnetuid kukkujaid päästmas.)

Päevapilet maksis muide eelmisel hooajal 72 dollarit, tippajal ehk pühadel ja koolivaheajal 76 dollarit, millele lisanduvad varustuse laenutused jne. Päevaks (6h) eraõpetaja võtmine maksis eelmisel talvel 580 dollarit ja igal aastal hindu natuke tõstetakse.

1000 dollari eest saab aga paar tundi grupis suusatada meie keskuse ühe asutajaliikme ja n-ö mentori, 1952. aasta suurslaalomi olümpiavõitja ja maailma esimeseks suusatamise superstaariks kutsutud Stein Erikseniga.

Eriksen on disaininud meie rajad ja teda leiab igast brošüürist. Võib öelda, et 1000 dollarit on kallis, aga see on tegelikult tohutu au! 78aastane mees ei ole ka kunagi ülbe ja on alati nõus laskma endaga koos pilti teha.

Kuigi meil on suusatamine väga kallis lõbu, on tippaegadel, nagu aastalõpul, pühadel ja eriti koolivaheaegadel märtsikuus, mägi välja müüdud. Müük lõpetatakse selleks, et oleks ruumi, ei tekiks järjekord ehk et kõigil oleks mõnus – ikka see viietärnikeskuse põhimõte. Ma pole Euroopas peale Slovakkia suusatanud, aga mu ameeriklastest kliendid räägivad, et vaid USAs pole järjekordi ja trügimist, inimesed on sõbralikumad ja rahulikumad.

Kui kusagil tekibki järjekord, pannakse kohe üks töötaja seda organiseerima, et kähmlemist ei tekiks. Arvan, et see on jälle üks meeldiv asi meie keskuse juures. Väga paljud inimesed, kel on palju raha, võtavad just selleks ka suusainstruktori, et järjekorras ette saada ja muidugi et turvalisem oleks.

Kuulsuste paraad

Nii käib meil mõistagi kõvasti kuulsusi, kuigi prillide-sallide tagant ei tunne neid tihti ära. Olen õpetanud Caroline Kennedy poega, Robert Kennedy Jr.-le massaazhi teinud, Tom Hanksil ja Kevin Costneril on meil oma suusamajad ja Robert Redfordile kuulub terve Sundance’i suusakeskus.

Üks 10 miljoni dollarilistest suusalossidest, kus peatutakse vahel vaid paar nädalat aasta jooksul. Omanik olla Tom Hanks.

Redford korraldab Park Citys ka juba 1978. aastal alguse saanud ja üha kasvanud maailmakuulsat Sundance’i filmifestivali, mis toimub jaanuari teises pooles. Sel ajal on suusatajaid pärast aastalõppu suhteliselt vähe, aga linn täitub filmirahvaga.

Kõik hotellid on hõivatud ja nõlvad on tühjad, aga mulle see aeg meeldib. Siis saab näha kvaliteetfilme, õpetada suusatamist filmitööstusega seotud inimestele ja neile massaazhigi teha.

Suusainstruktorina võib kohata seega pidevalt väga erinevate elualade ja üle maailma pärit inimesi, kes on enamasti haritud ja palju reisinud ning kellega on lihtsalt huvitav vestelda. Eks kõik meie ligi 500 instruktorit valitakse ka väga hoolikalt. Enne iga hooaja algust tuleb olenemata staazhist teha uus eksam ja tähtsam suusatamisoskusest on see, kuidas sa inimestega käitud. Meie keskus ajab personalile lausa ise tööviisasid, kuna kliendid hindavad just erinevatest kultuuridest pärit töötajaid.

Selle kõige pärast on Deer Valley valitud parimaks nii teeninduse, mäe sileduse kui toidu poolest, sest toit on väga kõrgest klassist ja uskumatult maitsev, kõik hooned mäel on kvaliteetsed palkmajad, täispuidust mööbli, maakividest kaminate, laiade laudpõrandate ja teiste looduslähedaste materjalide ning päris nõudega. Ameerika suusakeskustes tihtipeale leviv plastmass Deer Valleys puudub või on see väga maitsekas.

Odavamaid variante Deer Valleys suusatada on ikka ka – näiteks grupitunnid või siis 135dollarine päevane laste suusakool koos lõunasöögiga. Suur osa meie klientidest ongi päris väikesed, sest suusakooli võetakse neid vastu alates 2,5 eluaastast, kuigi minu arust on paras alustada 4-5aastaselt, sest väikseid tuisuga suusakooli sundides võib neilt eluks ajaks suusaisu ära võtta.

Laviinitõrjemeeskonnad hoolitsevad suusatajate turvalisuse eest.

Kõige väiksematega mängime, toidame ja viime tunniks-poolteiseks mäele, kuni nad ära väsivad. Saapad ja suusad on ju nii rasked ja ka noored inimesed väsivad alguses kiiresti ära. Füüsilist on õppimises ka täiskasvanutele palju – kui kukud, on püstitõusmine esialgu väga vaevarikas, jalad on kõvades saabastes, suusad ka veel otsas… head kõhulihased peavad olema, et püsti saada.

Ameerikas on ju palju ülekaalulisi ja kui selline algaja juhtub kukkuma, on päris suur vaev neid üles upitada. Suusakoolis hoiatatakse instruktoreid, et aitamisega peab olema ettevaatlik, sest kui ülesupitatu kukub tagasi või libiseb ja saab vigastada, võib ta sind kohtusse kaevata ja suusakeskus peab hirmsat valuraha maksma.

Või kukub ta hoopis instruktorile peale, seega aitamiseks ei tohiks ma instruktorina kättki külge panna. No mina siit Eestist tulnuna ikka aitan… Deer Valley külastajate hulgas kohtab ülekaalulisi inimesi pigem vähe, sest meie klientuur on jõukam seltskond, kes tegeleb lisaks suusatamisele ka muude spordialadega.

Selg ees alla

Igal juhul on minu süü, kui ülehindan õpilase võimeid. Mõnega olen päris kõrgelt mäe otsast, selg ees (parem jälgida ja näpunäiteid anda), alla tulnud, julgestuseks värisevate kätega õpilasele. Näiteks mu poja sõbrannal Kaijal läks juba päris hästi ja viisin ta keskmise raskusega nõlvale.

Ta oskas juba natuke pöörata, aga üks pööre ei tulnud välja, pani rajalt kõrvale ja vastu puud. Õnneks ta kükitas enne maha ja lumi oli pehme, alguses naeris, tegin pilti ja puha, aga pärast tekkis tal tohutu paanika ning pidin ta ise, selg ees, pöördeid tehes ülevalt alla tooma.

Õpetamine ongi väga psühholoogiline töö, teinekord on inimestel kõrgusevõi kukkumisekartus ning neid tuleb neid veenda ja nalja teha, et koos hirme ületada. Mõni instruktor õpib lausa nalju pähe, mida pingeleevenduseks kasutada – huumorimeelt hinnatakse suusaõpetusest vahel rohkemgi.

Tasemel peab olema igal moel – mõnikord tuleb mõne kliendiga nädal aega iga päev kuus tundi suusatada ja sul peab olema temaga millestki rääkida peale suusatamise. Instruktorite päritolu huvitab paljusid kliente ja minu nimesildil on kirjas “Tallinn, Estonia”. Tõstukil istudes (Ameerikas on vestlusse sekkumine täiesti tavaline) küsitakse ikka, kust su aktsent pärineb, ja üritatakse pakkuda, aga Eesti peale pole keegi veel tulnud.

Kui ma 1990. aastatel idarannikul elasin, siis sellal tuli vähemharitud seltskonnale ikka põhjalikult selgitada, kus Eesti asub. Alati küsiti vastu, kas Astoriast, mis on üks New Yorgi eeslinnadest. Nüüd on väga palju ameeriklasi kruiisilaevadega Eestis käinud ja vaimustuses Tallinna vanalinnast.

Soovitan neil kõigil ikka pikemaks ajaks tulla ja rohkem ringi käia, aga kes ei tea Eesti asukohta, siis neile ma olen öelnud, et Soome ja Venemaa vahel. Siis nad kujutavad umbes ette ja mõned ütlevad “Ah, sa oled siis Euroopast”, nagu ameeriklastele oli NSVL kõik üks Venemaa.

Aga eks olen elanud ka West-Virginias, kus tüüpiliselt lõunaosariikide väheliikuvatele elanikele ei tea nad sedagi, mis teisel pool küngast asub. Eks selliseid inimesi on nii meil kui mujal maailmas, kes on õnnelikud oma metsatukas ega huvitu sellest, mis mujal toimub. Seda ei saa neile pahaks panna, kui nad seal õnnelikud on.

Mina olen õnnelik aga siis, kui ma saan teisi inimesi millegagi rõõmustada ja neile midagi uut pakkuda. Kas või päikesesäras mäest alla liueldes.

Rändlind Malle Kosk

Tekst ALARI RAMMO, Pildid MALLE KOSK

“Ma arvan, et see suusainstruktor, keda otsid, on see, kes oli ka Salt Lake City olümpial n-ö alatasa pildil, selline tumedate pikkade juustega, üksjagu sarmikas…,” pakkus Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits, kui mainisin, et jahin juba aasta aega Malle Koske, ilmselt ainsat suusainstruktori paberitega kodueestlast USAs.

Pulleritsul oli seekord tuline õigus. Laia profiiliga õpetajanna Malle Kosk alustas detsembri algul oma seitsmendat talve Salt Lake City lähistel. Pime sügisõhtu hotell Pärnu restorani hommikusöögi katmist ootavas nurgas venis ülivärvika naisega keskööni.

Mitte et ta ise rääkida oleks tahtnud, ütles, et netis on kõik ju suusakeskuste kohta olemas. Ega ikka ole ühti ja kindlasti mitte Malle enda lugu, mida ta on Eesti ajakirjandusele üsna vähe jutustanud.

“Ma naudin tõeliselt kõiki töid, mida teen, ja mis saaks olla suurem nauding kui harrastuse ja töö ühendamine,” ütleb ta särasilmi ja selles puudub ameerikalik poos. Ta tegeleb siiani esmapilgul liiga erinevas valdkondades, mäletab hästi nõukogude aega ja on tuline patrioot. Eesti oma, muidugi.

Omal ajal läks ta pedasse õppima joonistamist ja tööõpetust, kuigi enda sõnul pidanuks kohe kehakultuuri minema. “Otepääl käisin ikka talvel murdmaad sõitmas ja kehakultuurakad harjutasid Tehvandil sel ajal Mart Eduri juhendamisel pöördeid. Vaatasin seal mäe all, et nii hirmsasti tahaks proovida,” meenutab Malle algust.

Suusad ise olid tollal kaks meetrit pikad, sirged lauad, millega ikka andis suunda muuta. Oma suuskade saamist ta ei mäleta, päris esimene oma varustus oli prillid: “Nii ma seal Tehvandi taganõlval pusisin, ega keegi mind otseselt õpetanud ja jube raske oli see algus.”

Aga tahtmine oli meeletu, kuigi ühe-kahe pöörde järel oli ta mäest all ja pidi jälle puugliga üles logistama. Malle oli ka Kuutsemäel abiks, kui sinna kõige esimest tõstukit üles pandi.

1989. aastal läks ta kolmandat korda Kaukaasiasse, kuhu toimunud reise peab siiani elu parimateks. Seekord viis tee ühe grupiga Gudaurisse, nõukogudemaa kõige kuulsamasse suusakeskusse. Austerlased olid Thbilisi lähistele ehitanud hotelli ja pannud just üles moodsa neljase tõstuki.

Sealt algas Malle ülejäänud elu, ühel tuisusel märtsikuul, reisi viimasel päeval. “Eesti tüdrukud olid mägilaste seas väga populaarsed – õppisime ära teretamise, gamarjoba, ja veel mõned sõnad ega pidanud seisma pikas järjekorras ja tõstukivennad lubasid meil vabadele kohtadele lõigata.”

Malle hüppas ühe härrasmehe kõrvale. Kellega tegu, ta muidugi ei teadnud: “Ilm oli whiteout, vahetasime mõned laused, kuigi minu inglise keel oli vähe tagasihoidlikum ja ütlesin iga asja peale “Oh really”. Selgus, et juudi soost mehe ema oli Leedu päritolu, isa Ukrainast. Kui mäe otsa jõudsime, kutsus ta mind oma suusakeskusse.”

Härra oli New Yorgi osariigis asuva Hunteri suusakeskuse omanik Israel “Izzy” Slutzky. Naine ei pidanud pakkumist muidugi reaalseks, vaid tavaliseks ameerikalikuks viisakuseks. Et fotopisik oli aga juba siis küljes, saatis ta mehele mõned Gruusias tehtud mustvalged pildid.

Izzy saatis mõned oma pildid koos keskuse brošüüriga vastu ja kordas jõulude paiku kutset Ameerikasse tulla. Võttis veel aasta ja Malle läks. Esimest korda kolmenädalasele huvireisile. Slutzky maksis piletid ja pakkus elamiseks oma külalistetuba.

Esimesel korral sai ära käidud ka Niagara juga vaatamas, kus oli plaan kohtuda eestlasest sõbranna Elle Viloga. Kummalgi polnud aga pabereid üle piiri pääsemiseks. “Tema mees Ian tuli üle silla mind lohutama, me ise nutsime teine teisel pool jõge telefoni otsas, miks me pole vabad, et kokku saada,” kirjeldab Malle täna tragikoomilist olukorda. Tol ajal oli see tõeliselt alandav tunne, aga suur asi oli Niagara äärde pääseminegi.

Tutvustega Slutzky organiseeris Eesti tüdrukule ka mõnepäevase reisi Washingtoni: “Käisin Valges Majas, tema sõbrast kongresmen kinkis mulle Ameerika lipu ja näitas isiklikult valitsuse hoonet. Olin nagu Eesti saadik!”

Võõras hea süda

Sel samal päeval, kui Malle jalutas Kapitooliumi ees, otsustati maja sees alustada Lahesõda, aga hirm oli tal selletagi nahas. Eks juba Gruusias mäetõstukil käisid peas mõtted, kas võõras mees on ikka abielus või on tal üleannetuid mõtteid. “Aga ta aitas mind heast südamest,” jääb Malle hetkeks vait, öeldes pärast pausi vaid talle omase “Anyways”.

Izzy lahkus nimelt igavestele suusamägedele alles eelmisel talvel, 93aastasena, olles aidanud ühel Eestist pärit oh-really-plikal arendada oma suurt kutsumust – suusatamist.

Suusatas Malle kuulsa Woodstocki lähistel Hunteris palju. Tehnika paranes, sealse suusakooli juht innustas teda veelgi ja pakkus välja treeneriks õppimise. “Ega ma arvanud, et võiksin selleks sobida,” aga temast saigi suusaõpetaja, kes nädalavahetustel tegi mäel pilte ja nädala sees õpetas ise.

“No vähemalt 35 osariiki olen küll läbi kärutanud ja kokku kolm-neli korda läbi Ameerika sõitnud, korra 1996. aastal ka oma lastega idarannikult läände ja pool maad uuesti itta. Colorados istusime lõpuks lennuki peale ja sõitsime Eestisse tagasi.”

Kõige enam köidab Mallet Ameerika juures imeline loodus, Kesk-Ameerika avarused ja hästi organiseeritud rahvuspargid. Viimaseid soovitab ta ka teistel külastada ja kuulsas New Yorgis ehk vaid paar päeva veeta: “Kui idarannikul on vaid kaks rahvusparki, siis läänest leiab ligi 30 väga omanäolist ja kõik väärivad külastamist.”

Sport ja loodus

Suurlinnad on Malle jaoks enamasti ühetaolised ja väsitavad, kuigi näiteks San Franciscosse või Bostonisse läheks ta tagasi. Tallinnastki otsustas ta Pärnusse kolida, kuigi seal polnud ühtegi tuttavat ega lihtne tööd leida,

Hädasti oli aga vaja keeleõpetajaid ja siiani töötab ta kevadel ning sügisel hoopis Pärnu koolides inglise keele asendusõpetajana, millega tegi endale grammatika selgeks ja hoidis kirjakeele värskena. Enamik pärnakatest tunneb Mallet küll fotograafina.

Enne suusahooaja algust detsembris käib Malle külas sõpradel-tuttavatel, keda on nii USA kui Kanada poolel, ida- kui läänerannikul. Ka niisama on ta seigelnud mitmes maailma otsas ja purjetaminegi pole talle võõras hobi. Emast ehk Eestis kuulsamgi on Malle 22aastane jääpurjetajast poeg Mihkel, kes õpib nagu 21aastane vend Meeliski Eestis ülikoolis. “Käivad minu jälgedes,” julgeb ema öelda.

Kuidas 48aastane Malle end vormis hoiab? “Tundub, et see vorm on kogu aeg olemas, sest elades üle kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast ja suusatades veel kõrgemal, on Eestisse naastes tippsportlase tunne – võiks lendu tõusta, kõik on nii kerge, vorm on parim,” ütleb umbseid ja lärmakaid jõusaale igal juhul pelgav naine.

Nii seisneb Malle enda kinnitusel ettevalmistus talvehooajaks peamiselt ujudes ja Pärnu rannas kükke tehes.

“Just see ongi minu rutiin,” itsitab Malle, “alati ütlen, et olen nagu rändlind – nüüd tuleb hakata lendama. Ja kui kevadel kuldnokad saabuvad, tulen ka mina Pärnusse tagasi.”

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember 2006 – jaanuar 2007.
Taustapilt: Shutterstock