Eh, Odessa…
Kuurortlinn Odessa pakub nostalgiat, kuumust, värvikirevaid vaateid, lahket vastuvõttu ja elamusi, mis jäävad Tallinnast vaid kahe ja poole tunnise lennusõidu kaugusele. Pühapäevakunstnik Ewa-Kaisa Plakk võttis ette seikluse Ukraina armastatud merelinna ning jagab Travelleri lugejatele puhkuse paremaid muljeid.
Odessa rahvusteater.
Reisibürood on minusugustele. Ma ei viitsi netis surfata ega otsida parimat hinda. Mulle meeldib saata lakooniline palve tuttavale reisikonsultandile stiilis „nädal 26, otselend Tallinnast, sihtkoht soovitavalt Euroopa, kaks reisijat“. Vastuseks saan „Nizza, Ateena, Split, Milano ja Odessa“.
Viskan käsipagasisse kleidi, rihmikud ja päevitusriided, grivnad, sularaha ja passi ning puhkus võib alata!
Defitsiit: taksojuht ja postkaardid
Tallinna lennujaam, värav number 13 annab kindluse, et tuleb äge reis. 13 on mu õnnenumber.
„Kas tahad akna alla istuda?“ uurib õde lennukisse jõudes. „Nalja teed? Lennupelglik ei istu kunagi akna alla,“ vastan ja vabastan rinnahoidja lennurežiimile. Lendamine pole päris minu ampluaa, aga kõikjale bussi ega rongiga saa.
Eestlastele Odessa meeldib, see on kindel! Lennuk on rahvast täis mõlemal suunal ja reisijaid on igas vanuses.
Odessa lennuväli oleks nagu kunagine Leningradi maantee. Lipp lipi peal, lapp lapi peal, sekka paar nõelapistet. Ametnik uurib: „У вас есть планшет?“ Tahan teada, millest on jutt, aga saan vastuseks „never mind“ (pole oluline – ingl). „A never mind toze netu,“ deklareerin („pole olulist“ samuti pole – ingl ja vene k). Naerame mõlemad.
Meil on vastas suvi! Selline tõeline ja päris, mitte teoreetiline. Leian taksojuhi ja uurin, kui palju maksab sõit meie hotelli. Tüüp teatab, et ta on tellitud. Minu küsimuse peale, kus on taksopeatus, hakkab ta homeeriliselt naerma ja teatab: „Daragaja, eto Odessa!“ (Kullake, see on Odessa! – vene k).
Meie poole jooksevad mingid mehed, kes teavad mingit meest, kel olevat auto. Mainin õele moka otsast, et nii palju kui mina meditsiinist taipan, on kaks „lõhnadega“. Meile kinnitatakse, et juht on kaine. Mulle meenub inglise keele õpetaja räägitud lugu, kus dispetšer olla praganud takso tellijaga, et miks too taksot tellides ei maininud, et juht peab olema kaine. Rääkimata sellest, et reede õhtuti pidavat olemagi raske leida kainet juhti. Daa!
400 grivna või 15 euro eest kihutatakse meid läbi linna, sekka teisi juhte diletantideks sõimates. Mainin, et kui vähegi võimalik, ei tohiks meie puhkus alata kiirabis. Intelligendist juht teeb näo, et arvestab sellega. Sõidu ajal saame korraliku õppetunni Odessa ajaloost. Seda, et ametlik taks kesklinnast lennujaama või tagasi jääb 180 grivna (u 6 €) piiresse, saame teada alles hiljem.
Kell 10 oleme juba hotellis. Vahetan teksad kleidi vastu ja meile pakutakse hommikusööki. „Kas teil on mingeid soove? Pliinid? Sõrnikud?“ pakutakse. Sõrnikud, kilkame õhinal. Sööme ja joome ning elu on ilus. Igal hommikul keedetakse spetsiaalselt meile ovsjanka’t. Piima ja suhkruta kaerahelbepuder on nämma! Kui oleme üheks hommikuks kaasa sebinud linna pealt leitud mitmeviljapirukad, avastame järgmisel hommikul tumeda leiva! Püha grivna, vot see on tase!
Kõik avaldused, mõtted ja ettepanekud palutakse sisestada TripAdvisori portaali. Muigan, sest meie saabudes oli hotelli koduleht häkkerite pärast maas. Neid see ei morjenda. „Tervitused ja soovitused kirjutage pilvedesse,“ naeratab administraator.
Otsime linna pealt postkaarte. Tulutult. Tavalises postkontoris neid igatahes ei müüda. Suveniiriputkades on ajast ja arust postkaartide komplektid aastast 2009. Lõpuks leiame nii filateeliapoe kui ka postkaardid. Summad neljast grivnast neljakümneni (0,13–1,30 €). Kogu maailmas tehakse postkaartidega äri, aga mitte Odessas. Eh, Odessa!
Odessa mere poolt vaadatuna.
Soove loetakse silmist
Ma ei ole eriline rannalõvi, aga Odessas olles oleks patt mitte minna mere äärde. Lähim hotellile on Lanzeroni rand. Pool tundi hiljem oleme delfinaariumi juures ja viskame asjad rannatoolile. Madratsita variant maksab 50 (1,65 €), madratsiga 70 (2,30 €) grivnat. Mõnel päeval tahetakse raha, teisel mitte. Pensionärid saavat kuni kella 11-ni pikutada rannatoolil tasuta. Äri käib rannas igas olekus. Kes pakub 35-kraadises leitsakus „värsket kala ja kalmaare“, kes värsendavat vahuveini ja katamaraanisõite. Kohalikud soovitavad „värsket“ kala siiski vaid restoranis süüa.
Merevesi on 22 kraadi ja me, kahvanäod, ei kavatse üle kahe tunni rannas lebotada. Nagunii näeme hiljem linna peal üht lennukiski olnud tüüpi, kel on ette päevitatud Minioni prillid.
Jalutame mööda linna ja järsku on Budapest keset Odessat – restoran. Maandume terrassil, kust meid tahetakse suunata siseruumidesse, kuna seal olevat konditsioneer. Naerame, et paari päeva pärast oleme tagasi Tallinnas ja seal on kõikjal konditsioneer.
Õues on läinud pisut jahedamaks ehk +33 ºC. Kuna minu hammas hakkas lennuki konditsioneeri tõttu veidi tuikama, meenub hambaarsti manitsus. Doktor toonitas, et sellisel puhul tuleb vältida veini, õlu ja siidrit ning manustada vaid kanget alkoholi! Käsk on vanem kui meie ja lappan menüüd. Bloody Mary! Olen võidurõõmus.
Meid teenindav Ruslan on aupaklik „Sudarnja, siiani on olnud Bloody Mary sügavalt meeste jook ja ma ei tea ühtegi naist, kes oleks seda tellinud,“ kummardab ta minu ees peaaegu maani.
„Väga hea, meestel on hea maitse. Tellin selle,“ pakin tellimuse kokku. Ruslan kummardab veel korra. Odessa Budapestis saab maailma parimat Bloody Maryt! Kui paar nädalat hiljem küsib kunagine kolleeg Odessa kohta vihjeid, soovitan tal minna just sinna ja tellida Bloody Maryt, et Ruslan näeks sel suvel veel ka teist eesti naist seda joovat.
Odessa on moemeka, de facto! Seal on moodi igale maitsele. Võid osta tavalist Türgi kaupa või Itaalia (kõrg)moodi, rääkimata Ukraina disainerite toodangust. Elena Burba, Natali Bolgar, VOVK, Week, Mantis Religiosa ja Domanoff on vaid mõni nimi. Isegi Unisa kingad on Odessas kobedamad kui Eestis või Soomes. Dolce & Gabbana firmapood on omaette vaatamisväärtus ja tahaksin seal kas või päeva töötada.
Kõikides korralikes poodides on hinnad grivnades ja saab maksta pangakaardiga. Ja ma pole elus näinud sellist klienditeenindust nagu Odessas. Nad loevad sul soove silmist ja naudivad oma tööd. Ilmselt on asi ilmas! Odessa on ilmselgelt linn-riik, mitte Ukraina.
Räägime ka poliitikast. Kambala kala serveeriv Natalja räägib oma suguvõsast, kus on vene ja ukraina rahvus nii segunenud kui üldse võimalik. Siiani on suhted toiminud rahumeelselt, aga on ka vastupidiseid näiteid. Saadakse aru, et ollakse mutrikesed suures mängus. Makstakse sõja pidamiseks makse ja oodatakse, millal see kõik lõpeb.
Suvi kahe tunni kaugusel
Jalutame poodides. Vahel läheb sassi ja uurime ukselt, kas oleme siin olnud. „Ei, teid me oleksime mäletanud,“ naerdakse vastu.
Kunstigaleriis avastan kunstniku Helen Illichova.
„Läheme katakombe vaatama“ kutsutakse ooperi juures. „Ei taha pimedasse. Äkki homme!“
Odessa on rahvuslikkust täis. Majadel on lipud, kuigi pole püha. Inimesed on sõbralikud ja on suvi. Kaks tundi ja kakskümmend minutit meist eemal. On, millele mõelda! On, kuhu lennata! Viisavabalt!
Koduteele saamiseks põrnitseb piirikontroll tükk aega minu passi. Ammu on teisest järjekorrast kolm-neli inimest läbi läinud, aga mina seisan. Tundub, et passis olev Vene viisa ei tõsta minu aktsaid. Riik on sõjas ja ka plätud saadetakse röntgenisse.
Istume rääbakas rahvusvahelises lennujaamas, kust lennatakse nii Batumi kui ka Dubaisse. Plaan enne kojusõitu süüa purunes. Nosu saaks täis tõmmata küll, aga süüa mitte. Kõrval asuv tutt-uus lennujaam olevat siselendude jaoks.
Tax free’s maksab liitrine Nemiroff viis eurot. Sama kallis on ka kommikarp. Kõht on tühi, aga lennuki pardaajakirjas mainitud kiluleiba ei saa. Olevat olnud pikk lend ja järgmisel korral soovitatakse võileibu ette tellida.
Alustame maandumist ja palutakse kinnitada rihmad. „Tallinnas on 13 kraadi sooja,“ teatab lennuki siseraadio. Kes pahvatab naerma, kes plaksutab. Sooja! Eh, Tallinn, sind küll! Merel tormab ja tiiburid ei sõida. Midagi pole muutunud. Vahetan lennujaama tualetis kleidi teksade vastu. Vähemalt suvi on nähtud.
Loo autor Ewa-Kaisa Plakk avastab Odessat.
Odessa rannad
Kesklinna kandis on üks paremaid Lanzeron koos delfinaarium Nemoga. Eemal pakub elamusi Arkadia ööelu ja kõige muuga. Paljudest hotellidest viivad bussid randa ja tagasi.
Vaatamisväärsused
Privozi turg, Odessa ooperiteater, Potjomkini trepp. Kui ööbimiskoht on kesklinnas Deribassovskaja tänava piirkonnas, on kõik vaatamisväärsus, isegi kangialused.
Kohalikud hinnad
Korralik borš võib maksta u 63 grivnat (2 €). Õhtusöök kahele võib restoranis maksta ka 1500 grivnat (50 €), kuid korraliku õhtusöögi koos pudeli veiniga saab osta poest isegi 90 grivna eest (3 €).
Allikas: Ewa-Kaisa Plakk
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018. aasta kevadsuvises numbris. Fotod: erakogu, Shutterstock