24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Eile nägin ma Inglismaad

17.01.2008
Ruth Laidvee / Estraveller

Kui mingis seltskonnas on jutuks tulnud Inglismaa, on Ruth Laidvee pea alati leidnud võimalusi asjatundlikult sõna sekka öelda – on ta ju mitmeid kordi Londonis käinud, külastanud pea kõiki kohustuslikke vaatamisväärsusi ja muuseume, tundnud mõnu ohjeldamatust poodlemisest, istunud pubides ja jalutanud parkides. Tagantjärele, pärast kindla plaanita Inglismaa lõunarannikul autoga ringi sõitmist, sai ta aru, et tegi kõiketeadja moel killukesest kogemusest suuri üldistusi.

Suve lõpu poole leidsime taas põhjuse Londonisse lennata. Seekord oli plaan istuda kohe Gatwicki lennujaamas üüriautosse ja suunduda lühimat teed pidi Torquaysse, Inglismaa Rivierasse, kus tütar teist nädalat keelelaagris viibis. Emalik mure oli suurepärane ettekääne korraldada väike getaway, nii lihtsalt vahelduseks, ilma eriliste ootuste ega lootusteta.

Ja mis imetore ja elamusrohke nädalavahetus sellest kujunes! Rääkimata veendumusest, et Inglismaa on midagi palju enamat kui London ja kui soovid kogeda midagi tõeliselt inglaslikku, tuleb seda otsida hoopis mujalt.

Meil ei olnud broneeritud ühtegi ööbimist ega seatud ajalimiiti ühes või teises kohas peatumiseks. Lihtsalt võtsime ette Inglismaa kaardi ning Lonely Planeti ja hakkasime orienteeruma Londonist edela suunas. Esimeseks ööbimispaigaks valisime Salisbury, mis reisijuhi sõnul olla suurepärane koht ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvumiseks.

Ehkki jõudsime linna üsna hilja, kella kaheksa paiku õhtul, kujunes öömaja leidmine lihtsaks – reisijuhi soovitatud piirkonnas olid järjest väikesed kodused B&Bd, „Vacancy“ sildid ukse kohal. Meie tuba oli ruumikam ja maitsekamalt sisustatud kui nii mõneski Londoni neljatärnihotellis, hommikusöök toitev ja õhustik meeldiv.

Kõrgeim kirik

Linnake on imearmas, rahvarohke turuplatsi, traditsiooniliste keskaegsete linnamajade ja jõeäärse pargiga. Lisaks muidugi võrratu varainglise gooti stiilis 13. sajandil ehitatud Püha Maarja katedraal, mida peetakse üheks kaunimaks (kui mitte kõige kaunimaks) Suurbritannias. Ja kui ilu üle võib veel vaielda, siis asjaolu, et selle kiriku torn oma 123 meetriga on kõrgeim Inglismaal, on igatahes fakt.

Et vältida turistide horde, suundusime varahommikul uudistama Stonehenge’i, Inglismaa kuulsaimat, ligi 5000 aasta vanust eelajaloolist vaatamisväärsust. Ja me ei pettunud – jalutades ümber majesteetliku sinkjashalli kiviringi, mis kõrgus keset lammastega pikitud rohelist heinamaad, hakkad paratamatult mõtisklema teemal, kui tohutu jõud pidi olema uskumustel, mis panid inimesed pühapaiga ehitamiseks sadade kilomeetrite tagant kive kohale vedama ja neist sellise uskumatu loodusliku katedraali ehitama.

Ehkki vaid oletustel põhinev, on tänapäeval levinuim veendumus, et hiiglaslik Stonehenge’i kivikogum on aastatuhandete tagune pühapaik. Neil, kes soovivad lisaks silmaga nähtavale ka veidi asjakohast informatsiooni, soovitan laenutada sissekäigu juures audiogiid ja kuulata jalutades seletusi, mis aitavad mõista selle imepärase ehitise lugu.

Jätkates teed lääne suunas, jäi meie teele Sarum – linnamäel paiknevad massiivsed rauaaja kindluse varemed kui meenutus Salisbury-eelsest asustusest. Kõndisime paljajalu sametpehmel murul ja imetlesime postkaardivaateid, mis avanesid igas suunas nii kaugele, kui silm ulatus.

Ehtinglaslikku traditsioonilist maastikku saime nautida kogu reisi vältel mööda lõunaranniku väiksemaid maanteid: laugjad, erinevates rohelistes toonides nõlvad, kõikjal lambad nagu juhuslikud valge värviga tehtud väikesed pintslitõmbed, luuderohuga läbipõimunud puuvõradest moodustuvad looduslikud tunnelid, millest läbi sõites tundus, nagu sõidaksidki päris tunnelis, imelise hõnguga väikesed külad, kus aeg tundus liikuvat hoopis teistsuguses tempos, igal sammul lähemat uudistamist väärt külakirikud ja häärberid ja muidugi hekid, hekid, hekid…

Külatänavatel jalutades oli pidavalt selline „filmi sees olemise tunne“; need, kellele meeldivad inglise filmid, kus tegevus viidud külaolustikku, saavad tõenäoliselt aru, millest ma räägin. Astusime teejoomiseks sisse autentsesse väiksesse teemajja, kus mõjusime oma kaelas rippuvate fotoaparaatidega täielike võõrkehadena, ent saime sellest hoolimata sõbraliku ja koduse kohtlemise osaliseks.

Maaliline Torquay

Ka meie sihtkohalinnas Torquays õnnestus suurema vaevata leida sobiv B&B, misjärel suundusine tutvuma hilisõhtuse Inglismaa Rivieraga. Ja see linnake oli väga erinev eelnevalt nähtust: piki mereäärt kulgev, ühelt poolt palmide, teisalt jahtide-kiirkaatritega ääristatud promenaad, hulganisti restorane-baare-pubisid, täis mõnusat suminat, tänavatel valitsemas mõõdukas peomeeleolu.

Kõikjal oli väga palju noori inimesi ja kuulda väga erinevaid keeli, kuna Torquay on tuntud ja traditsioonidega suviste keelekoolide keskus. Ka tütreke sai ära nähtud ja tema ülevoolav vaimustus selle linna, kaaslaste ja kogu olemise üle ära kuulatud.

Südames suur emalik rahu ja väike kahjutunne, et nii lühikest aega selles mõnusas kuurortlinnas olla saime, alustasime hommikul tagasisõitu Londonisse. Tegelikult võiks siin vabalt veeta nädala, lihtsalt puhata-peesitada ja rannikul ringi sõita.

Igal juhul soovitan kõikidele, kel vähegi huvi millegi inglasliku vastu, võtke ette tutvusmisretk Inglismaa lõunarannikuga. Kui olete varustatud piisava ajaressursiga, soovituslikult GPSiga, julgusega vahetada käike vasaku käega ja avatusega võtta vastu kõik, mida pakub Inglise maaelu, saab teile osaks tore ja elamuslik reis. Meil igatahes on kindel kavatsus sõita järgmisel korral välja Cornwallini, „kus maailm lõpeb“.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2008.

Kommentaarid: