Kuhu ja kuidas saab praegu reisida? »
Reisi rohkem, aga vastutustundlikult »

Estraveli kliendi kogemused Rootsi ja Brasiiliasse reisimisel

10.12.2020
Estravel

Estraveli klient Mark Orlov jagab oma muljeid ja tähelepanekuid sel aastal Rootsi ja Brasiiliasse reisimisest. Mark töötab firmas Bullet Express & Logistics.

Kas sihtkohas viibimine vastas ootustele? Kas võimalikud kohapealsed piirangud häirisid Sind?

Olen käinud nüüd lähiajal kaks korda Rootsis (üle Soome) ja viimase kahe nädala jooksul kaks korda Brasiilias.
Sihtkohas viibimine vastas (peaaegu) ootustele. Rootsi puhul oli teada, et tegu on nö “oaasiga” keset piirangute merd. Seetõttu ei olnud võimalik, et Rootsi ootustele ei vastanuks. Brasiilia puhul oli algne ootus piirangute osas suurem, kui see tegelikkuses oli. Arvestades, et Brasiilias on hetkel südasuvine periood, siis kõige ebamugavamaks teguriks osutus seik, et keset palavat ja niisket suve on väljas maskikandmine de jure kohustuslik, kuid ilmselgelt keegi hõlma ei hakka, kui seda ei kanna.
Sao Paulos linnas ja ümbruses olid rangemalt reguleeritud ja suuremas osas suletud ka pea kõik paremad ja suuremad söögikohad ning ostukeskused. Samas, keset suve kui palju ikka üks inimene ostukeskuses tahaks olla?
Ca 800 km Sao Paulost lõunas, Curitibas oli olukord palju mugavam ja lahedam. Ka seal on maski kandmine eeldatud (eriti kaubanduskeskustes), kuid suhtumine sõbralikum ja mõistlikum. Samuti tuleb arvestada maskidega hotellides.

Mida enne reisi pelgasid ja arvasid, et võib keeruliseks osutuda?

Minu hirm reisimiste ees oli põhiliselt teadmatus ja see, kui must-valgelt ning piiratult Eesti meedias kajastatakse välisriiki reisimisega seonduvat COVID-19 pandeemia ajal. Jäetakse mulje, nagu reisima minek võrdub kas ilmselge surmaotsusega, sundravi või rahvavaenlaseks tembeldamisega (ja mitte ainult Eestis). Tegelikkus on hoopis midagi muud.
Reisida saab suhteliselt vabalt. Transiittsoonist inimest keegi välja ei viska ning viltu vaatamist ei ole täheldanud. Enamikes transiittsooni linnades on lubatud ka kuni 3 ööpäeva ilma piiranguteta viibida (iseasi, kas neis midagi teha on. Näiteks Frankfurt on hetkel lihtsalt ilus betoonikoloss, mida läbib pargiga palistatud jõgi). Rootsis, Saksamaal, Brasiilias, Prantsusmaal, Šveitsis (kolleegidelt info kohaselt ka Leedus, Lätis ja Poolas) mingit sundtestimist lennujaamades ees ei oota. Osadesse riikidesse lennates võetakse lennukis isikuandmete ankeet (näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Šveitsis).

Kas lennukite või lennujaamade kohta on kommentaare?

Kõige ebamugavam praeguse reisimise juures on sobivate lendude vähesus ning sellest tulenevad pikad lay-over‘id ja kohustus lennukis maski kanda. Täpsustan, et “maski” all pean siin silmas eset, mis katab nina ja suu. “Maski” efektiivsusaste ei ole reglementeeritud. Lühikese lennu puhul pole mask määravaks teguriks, aga kui õhus on tarvis olla järjest 15 h, siis võib tekkida kerge frustratsioon.
Transiittsoonid suhtuvad maskidesse erinevalt. Frankfurdi lennujaam on selles osas kõige rangem, mask on kohustuslik kogu aeg (peab katma nina ja suu) ja süüa üheski restoranis/kohvikus ega ka isegi Senators Lounge’is ei tohi.
Kuigi süüa iseenesest osta saab, siis söögikohaks peab leidma mõne suvalise istekoha terminalis.
Zürich on selle kõrval nagu sõõm värsket õhku – lounge‘is on täisteenindus seni, kuni tarbida sööke/jooke istekohal. Sama kehtib ka Arlanda lennujaama puhul.
Ka Tallinna ärilounge ei ole oma minimalismi muutnud veel minimaalsemaks, küll aga ilmnes detsembri alguses lennates ebamugava detailina tõsiasi, et Lufthansa on lõpetanud nendega lepingu. See tähendab, et konkreetse lennuliini äriklassi pilet ei taga enam sissepääsu.

Ja kõige suurem teadmatus valdas mind algselt Tallinna lennujaama osas – et mis saab siis, kui ma naasen? Siiani pole midagi saanud. Rootsist või Soomest naastes küsitakse politsei poolt: “Kust tulete?”. Kui vastuseks on sirgesõnaline: “Helsingi!”, siis rohkem ei tülitata.
Brasiiliast tulles (täpsemini, Frankfurdist Lufthansaga saabudes) suunatakse saabumisel kolmandatest riikidest saabujate koridori. Seal on vaja täita ära andmeblankett, esitada see koos isikuttõendava dokumendiga piirivalvele ja võib minna koju. Loomulikult kaasneb selle paberi allkirjastamisega see, et on vaja lubada “kuradile kolm tilka verd” ja vabastatada vastutusest kõik teised, v.a. reisija ise.

Mida soovitaksid nendele, kes kõhklevad?

Nagu iga toimingu puhul, nii ka reisimise puhul aitab talupojatarkus:

  • Hoia elementaarset hügieeni.
  • Väldi reisimisel olukordi, kus keegi võõras saab sulle näkku köhida (ehk teisisõnu hoia distantsi).
  • Iga mõistliku aja tagant pese käsi.
  • Kui on vajadus või soov olla vahel ilma maskita, siis rahvarohketes kohtades hoia suu kinni. Inimese füsioloogia on juba eelduslikult nii seatud, et nina kaudu õhk filtreeritakse paremini haigustest kui suu kaudu. Kes ei taha seda uskuda, kontrollib selle tõe oma perearstilt üle.
  • Ära süga enne kätepesu oma silmi, suud.
  • Kui tunned, et oled tõbine – ära reisi.
  • Kui tunned, et oled tõbine peale reisi – ära mine tööle.

Need ei ole mingid imeasjad. Kui varasemalt ei soovinud reisilt tagasi tulla gripi või mõne muu eksootilise nakkushaigusega, siis käitumisreeglid olid sisuliselt täpselt samad.
Loomulikult need ei garanteeri mittenakkumist täies ulatuses, kuid ma ei ole nõus seisukohaga, et üks nakkushaigus peaks lõplikult dikteerima inimese elu või kärpima tema tiibu.

Reisida saab, kuigi ebamugavamalt kui ehk võibolla varasemalt harjutud. Midagi eraldi karta reisimise puhul antud olukorras minu hinnangul ei tule.
Teadmatuse poolt põhjustatud hirmul on suured silmad.

Aitäh Estravelile ja kõigile Teile, kes mind nende vähest reiside jooksul (mida ma sel aastal olen kas ise või oma kolleegidele teie käest tellinud) on aidanud ja toeks olnud.

 

Kommentaarid: