Uudised ja reisilood

Kas mäletate kevadel Facebooki vallutanud Estraveli villamängu? Selle võitja Kristel Ratassepp on nüüd koos sõpradega oma reisilt tagasi ja jagab oma muljeid nädala jooksul külastatud paikadest, elust-olust ja tehtud tähelepanekutest Montepellier’ linna ümbruskonnas Lõuna-Prantsusmaal.

Meie villa asus väga lähedal Montpellier’ kesklinnale, kitsaste tänavate ääres tihedalt paiknevate majadega vaikses rohelises eeslinnas nimega Castelnau-le-Lez. Ümbruskonna inimesed olid äärmiselt sõbralikud ja üritasid meiega pidevalt vestelda. Kohe lähedal oli ka pisike saiapood, kust sai osta igahommikusi paine (saiakesi), croissante ja ekleere. Kõik see oli äärmiselt värske ja maitsev. Laupäeva hommikuti müüdi tänavanurgale püstitatud letil sinikarpe ja austreid.

Üldiselt sõitsimegi Lõuna-Prantsusmaal ringi, õhtud  ja eelviimase päeva veetsime Montpellier’s. Montpellier’s oli meil eelnevalt kokku lepitud ka kohtumised kohalikega  Couch Surfingu lehelt, et teada saada, kus on parimad söögi- ja joogikohad ning milliseid vaatamisväärsusi peaks kindlasti nägema. Tegemist oli äärmiselt meeldivate inimestega, kes rääkisid väga hästi inglise keelt!

Prantsusmaa liiklus oli üllatavalt „tsiviliseeritud“. Kuna olime ise kitsastel tänavatel liiklemise ja parkimisega pisut kohmakad, siis tuli ette kerget signaalitamist ja hüüdeid, kuid me ei teinud neist välja.

Otsustasime kohe alguses, et kasutame kuhugi sõitmiseks võimalikult vähe kiirteid, et näha rohkem ümbrust ja väikeseid linnakesi. Kuid kui terve päev sõita läbi linnakeste ja keerutada pidevalt linnades tihedalt paiknevatel ringristmikel ning mägiteedel, siis õhtuks on süda juba üsna paha. Lõuna-Prantsusmaa teed olid väga maalilised – palju oli romantilisi plaatanialleedega ääristatud teid, viinamarjaistandusi, vanu majakesi, teede äärsetel niitudel võis näha valgeid hobuseid.

Linnadest külastasime kõigepealt turistidest ja Hispaania juurtega prantslastest kubisevat lärmakat Nimes´i. Parasjagu toimus linnas Feria (kohalikud pidustused), inimesed olid metsistunud ning sõitsid end pooleldi autoakendest ja katuseluukidest välja kallutades tümaka ja autosignaalide saatel tänavatel ringi. Terve linn oli kui suur laadaplats igasugu putkade, välirestoranide, valjuhäälditest kostva kakofoonia ja rahvariietes tantsijatega. Jalutasime pisut ringi ning vaatasime amfiteatrit, mille juurde hakkas rahvas kogunema, sest sees pidi algama härjavõitlus. Käisime ka linna kunagise peadisaineri Phillippe Starcki karjääri algusaastatel tehtud krokodilli ja palmi (linna logo) kujutavat monumenti vaatamas. Ütleme nii, et tema hilisem looming sümpatiseerib mulle palju rohkem.

Keskaegne kindluslinn Carcassonne oli meile pettumus. Kaugelt äärmiselt maaliline, kuid sees turistilõks. Teel järgmisesse sihtkohta Limoux´sse mängisime telefonis sümboolselt Carcassonne’i lauamängu. Limoux’ linnakeses külastasime piirkonna suurimat veinitehast Aimery Sieur d’Arques, mis valmistab peamiselt vahuveini (Blanquette de Limoux). Tehase külastamine piirnes küll pigem pudelipesemismasinate töö vaatamisega läbi degusteerimisruumi klaasakna. Suuremat rõhku panime veinide degusteerimisele ning õhtuseks manustamiseks kaasaostmisele.

Avignon’ linna keskosa oli tervenisti üks suur vaatamisväärsus. Jalutasime ringi, vaatasime paavstilossi, Notre Dame´i, ülevalt mäelt avanes suurepärane vaade kogu linnale.

Kustutamatu mulje jättis Antiik-Rooma aegne akvedukt Pont du Gard, mille roomlased ehitasid 1. sajandil AD.  See võimas rajatis (praegu säilinud vaid 274 m pikk ja 49 m kõrge jupp) transportis 200 millionit liitrit vett igapäevaselt Uzes´ist Nimes´i, et täita purskkaevusid ja vanne!

Eelnevalt Montpellier’ ümbruse randade kohta uurides saime teada, et rannikul on ka mõningaid naturalistide plaaže. Otsustasime siiski jääda siivsaks ja seadsime suuna Palavas´ randa. Randa jõudes hakkasime nagu turistidele kohane kohe hoogsalt fotoaparaadiga pilte klõpsima ilusast helesinisest veest ja valgest liivast koos päevitajatega. Mõne aja pärast märkasime meie poole vaatavaid pisut ärritunud nägudega alasti päevitajaid. Igaks juhuks jalutasime nendest kaugemale. Karastunud eestlaste jaoks on vesi septembri keskel veel ujumistemperatuuriga, prantslasi vees ei paistnud.

Septembri keskel püsisid Montpellier’ lähedal soojakraadid päeval 24-26 kraadi ning öösel 18 kraadi juures. Kõige külmem koht, kuhu reisil sattusime, oli maast sirguvate lubjakivist stalagmiitide ja laest rippuvate stalaktiitidega Glamouse’i grotid, kus temperatuur oli 15 kraadi piires. Enne koobastesse suundumist näidati videofilmi lubjakivist moodustiste tekkimisest. Spetsiaalselt nende grottide jaoks oli loodud muusikapala, mis koobastes koos värvilise valgusmänguga ette kanti. Otse grottidesse sissepääsu kõrval jooksis sügaval kaljude vahel Herault’ jõgi, millest üle läksid kolm silda kust avanesid imelised vaated. Üks neist sildadest oli 11. sajandil benediktiini munkade ehitatud Pont du Diable, teine uuem autosild ja kolmas akvedukt, mis viis kunagi vett viinapuuaedadesse.

Käisime ka Prantsusmaa üheks ilusaimaks külaks kuulutatud Saint-Guilhem-le-Desert’is, kus sõime keskväljakul lõunat. Kitsastel tänavatel voolas vesi rentslis, vanade majade vihmaveetorud olid omapärased keraamilised ning kaetud värvilise glasuuriga. Kogu mägedes paiknev külake oli kui muuseum.

Enne reisi ammutasime infot internetist ja erinevatest Lonely Planeti raamatutest, kuid kohapeal selgus, et need soovitused oli kohati täiesti mööda. Kui nemad kirjutasid, et kindlasti küsige restoranis prantsuse keeles endale kraanivett, muidu saate kallist pudelivett, siis tegelikult toodi vesi alati niisamagi lauda. Lisaks olid paljud nende soovitatud vaatamisväärsused (näiteks Rue de l´Université restoranide tänav), veinitehased (näiteks Abbaye de Valmagne) ja söögikohad igavad, iseseisvalt leidsime palju paremaid kohti.

Reisi võib lugeda igati kordaläinuks, kahjuks jäid siiski paljud põnevad kohad külastamata, nädal on ilmselgelt liiga vähe kogu Languedoc-Roussillon’ jaoks!