Uudised ja reisilood

Imekombel, juhuse läbi või ettekirjutuse tõttu, sattusin ühel aastal kaks korda imelisse Lõuna-Itaalia linna nimega Matera, millest ma varem kuulnudki polnud ja reisiraamatki pakkus vaid tillukese veeru üsna arusaamatu pildiga mäeveerul asetsevast linnakesest.

Internetist sain aga teada, et mind ootab haruldane kiviajast pärit koobastega paik, kus on filmitud „Kristuse kannatused” ja Jeruusalemma pähe muudki piibliteemalist ning kuhu on paljud maailma kuulsad oma südame jätnud. Materast kujunes minugi üsna mitme Itaalia-reisi tipp – grande passione, suur kirg ja igavene armastus.

Visanud kotid pärastlõunal hotelli, kõndisin läbi inimtühja „uue linnaosa”. Poed olid kinni, inimesed kusagile kadunud, kõik kui väljasurnud… Lõpuks leidsin vanema naise koeraga, kellelt küsisin teed vanasse osasse. Ikka otse, kuni jõuad Sassini, kõlas teejuhatus.

Väikese jalutuskäigu järel sain vaateplatvormil vapustuse. Midagi sellist ei olnud ma osanud oodata ka unenäos mitte – mu ees laotus liivakarva linn õhtupäikese kullasäras, taamal mäeveerul haigutasid tühjalt paljud paleoliitikumi ajastu koopasuud.

Kauni ning omapärase vaatepildi moodustasid veidi veidrad, vastastikku asetsevad linnaosad Sasso Barisano põhjas ja Sasso Caveoso lõunas. Püüdsin vaadet fotoaparaati jäädvustada, kuni mõistsin, et see lihtsalt ei mahu. Lõ­puks rebisin ennast lahti ja asutasin jalutuskäigule mööda kitsukesi tänavaid, mille moodustasid alumise „korruse” majade katused.

Liivakarva linn

Mida kaugemale ma kõndisin, seda rohkem muutus ümbrus. Linn lõppes ja mu retk jätkus jalgradadel, paremal käel mäekülg ridastikku haigutavate tühjade koopakambritega. Siin elasidki erakluses bütsantsi mungad ja palvetasid taeva poole.

Vasakul avanes kaunis vaade sügavikku ulatuva mäekuristikuga, all mühises jõgi ja vastaskaldal roheluse seest avanesid mustavad koopasuud, kaugeid aegu meenutavad iidsete inimeste eluasemed. Kodukitsekarjad liikusid kui imeväel järskudel mäenõlvadel, mind vaatas imestunult teele ilmunud arglik ja kondine koeraniru. Ju ma olin tema territooriumil.

Tagasi minnes leidsin rahvarohke linnasüdame täis elu. Tänavad olid täitunud inimestega ja kaupluste aknad särasid tuledes. Midagi oli selles kummastavat – ringi sagivad inimesed olid kõik mehed, ja enamasti vanad mehed! Ilusasti riidesse sätitult jalutasid nad ringi, jäädes vestlema kord siia, kord sinna.

Koduteel kohtasin ka naisi, enamasti ikka vanu, istumas lahtise akna all köögis või tooliga ukse ees, naabriga jutlemas või üksi, kaugusesse suunatud pilguga, mõtteid mõlgutamas. Naiste koht on kodus. Noori on linnas vähe liikvel, nad on kas õppimas kusagil suuremas linnas või asunud parematele jahimaadele.

Järgmisel hommikupoolikul püüdsin tööasjadega võimalikult kiiresti ühele poole saada, et jälle minna. Linna. Mind tõmbas sinna kui magnetiga. Seekord võtsin suuna all-linna Sassi linnaosasse, kus valitses 1950.-60. aastatel kohutav vaesus ja mida Carlo Levi võrdles oma raamatus „Kristus peatus Ebolis” Dante „Põrguga”.

Järgnenud skandaali tõttu otsustati ehitada uus linnaosa ning elanikud sunniti välja kolima, aga keegi ei tahtnud minna. Kodu oli armas, kuigi majades puudus vesi, kanalisatsioon ja muud selleks ajaks juba normaalsed eluks vajalikud tingimused. Elati ikka koos mitme põlvkonna ja koduloomade-lindudega väikestes koopakambrikestes, laste suremus oli kohutavalt kõrge, möllasid kõikvõimalikud haigused ja epideemiad. Loobuda tuli loomadest-lindudest ja harjutud looduslähedusest.

Linnaosa seisis pärast kolimist aastaid tühjana. Nüüd ollakse UNESCO kaitse all, saadud abirahadest ja riiklikest toetustest on paigaldatud kanalisatsioon ja uus veevärk, majades on gaasiküte. Nõuded on ranged, et taastatu oleks identne vanaga.

Maju ei müüda, vaid sõlmitakse rendilepinguid 99 aastaks. Siia on tekkinud restorane ja hotelle, eramuid ja poekesi. Tänavad on puhtad ja sillutise kivilahmakad lausa läigivad vastu. Kitsad tänavad lõppevad ikka kuskil treppidega, üles ja alla viivate käikudega, majad asetsevad kuidagi kaootiliselt, igast nurgatagusest avaneb erinev ja kaunis pilt kitsasse tupiktänavasse.

Jalutades mööda tänavarägastikke, jõuab ikka ja jälle välja ka mõne kirikuni, sest neid on kõikjal – linnas ja lähiümbruses kokku 120, enamik kaljudesse kaevatud ja peitmas endas iidvanu freskosid.

Mõistatasin, miks treppidel on osa astmete vahesid täis valatud, kuni sain aru – see oli autode jaoks. Tundus uskumatu, et nii järskudest ja kitsastest treppidest on võimalik sõita üles või alla, kuni nägin oma silmaga. Itaalias on kõik võimalik.

Oli jälle keskpäev ja ma olin linnas täiesti üksi! Tundsin end kui ajalooõpikus ringi liikumas, kuskil kaugel minevikus, mingis teises ajas.

Linn oli kui tardunud keskpäevasse vaikusesse… ja siis, kusagilt, lahtisest aknast, kostis klaverimäng, lihtne ja kaunis, mis täitis kogu all-linna voogavate helidega. Midagi nii kaunist ei ole ma iialgi kogenud. See oli kui filmilinal ja mina olin selle sees. Üksi, keset dekoratsioone ja muusikat.

Üle kitsaste tänavate on Materas tõmmatud pesunöörid – Itaaliale nii armas ja omane tava. Hiigelsuured linad lehvivad koos hiigelsuurte aluspükstega tänava kohal. Eriti Lõuna-Itaalias ei lõpe kodu uksega, vaid õhtuti istutakse majaesisel tänaval ja aetakse juttu. Päeval on sinna tõstetud pesukuivatusrestid. Ikka pesu, igal pool kuivab pesu – itaallased paistavad olevat puhtust armastav rahvas…

Söömiselamused olid selles linnas samuti võimsad. Vastuvõtjad korraldasid meile rahvuslikes restoranides hiiglaslikke, 15käigulisi, lausa inimvõimeid ületavaid, kuid koduseid ja lihtsaid õhtusööke. See on tõsi, mida enam lõuna poole, seda enam lahkust ja soojust kohtad enda ümber, samuti puuduvat Materas kuritegevus.

Varsti on siin massid

Puuduvad ka turistid ning see inimtühjus ning üksiolemise võimalus annabki linnale erilise väärtuse. Saan aru, kuidas mul on vedanud, et sattusin siia nüüd, mitte 20 aasta pärast, sest massid jõuavad siia kindlalt.

Jätsin linnaga hüvasti sügavas tänutundes, aga elu teeb ikka ja jälle imelisi keerdkäike ning kuue kuu pärast seisin ma taas platool vaatega Materale.

Seekord lähenesime linnale autoga mööda iidset Via Appia maanteed ja panoraam linnale avanes hoopis vastasasetsevalt mäeküljelt.

Taaskohtumine Materaga. Tuttav ja soe tunne. Ja äratundmine, et armastus selle linna vastu kestab igavesti.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.