Uudised ja reisilood

Kus elavad pingviinid? Pooled vastajatest pakuvad kindlasti Arktikat, teine pool aga Antarktikat. Viimastel on õigus – osaliselt. Tegelikult elavad pingviinid ka ekvaatoril (ja isegi sellest pisut põhja pool), nimelt Galápagose saartel.

Lisaks elavad seal maailma ainus vee-eluline roomaja meri-iguaan, kaktusetoiduline kahe meetri pikkuseks kasvav maa-iguaan, kümned ja kümned tuhanded merilõvid, miljonid linnud ja loomulikult Galápagose kilpkonnad, hiiglaslikud flegmaatilised lihamäed, kellelt saared ka oma nime saanud („galápago” on hispaania keeles teatud tüüpi sadul, millega nood hiigelkilpkonnad välimuselt sarnanevad).

Maastik meenutab sürrealistlikku maali, mis jäänud lõpetamata. Tegu ongi väga noore maaga, mille kujunemine alles käimas. Madal lauskmaa koosneb mustast basaldist ja tufist, millest sakiliste koonustena kasvavad välja üksikud vulkaanid, mõned juba rahunenud, mõned aga tegutsevad.

Saartel pole kunagi olnud ühendust mannermaaga, nii koosneb elustik (küll väga arvukas, kuid mitte eriti liigirikas) taimedest ja loomadest, kes on ühel või teisel viisil Lõuna-Ameerikast siia rännanud ja suutnud ebasõbralikul kivisel maal ellu jääda – ja kohaneda. Peaaegu kõik kohalikud taime- ja loomaliigid, ehkki tavaliselt Ameerika vastavate liikide lähisugulased, on väga kiiresti omandanud täiesti eripärased jooned ja erinevad nii algliigist kui ka tihtipeale teisel saarel elavatest liigikaaslastest.

Sai ju Darwingi äratuse oma evolutsiooniteooria loomiseks just siin, uurides eri saartel elavate üht liiki vintide erinevaid nokakujusid, mis olenevad sellest, millist toitu lind mingil saarel sööb. Samamoodi on täiesti erinevad eri saartel elavad üht ja sama liiki sisalikud, iguaanid. Erinevad on isegi viigikaktused, mida loetakse kokku kolmteist eri liiki ja mis on kõik küll äratuntavalt sarnased oma Ameerika suguvennaga (mida meilgi vanaemade ajal oli kombeks talus lillepotis kasvatada) – mõni elutseb kõrge puutüve otsas, mõni laiutab mööda maad, mõni ulatub 12 meetri kõrgusele.

Ja veel üks eripära. Ei loomad ega linnud tee inimesest väljagi – ei keskendunult kaktuselehte näriv iguaan, sünnitav merilõvi ega ennastunustavalt armutantsu kütkes albatrossipaar lase end segada neid uudistavatest-pildistavatest turistidest, kes meetri kauguselt parimat võtet püüavad saada. Selle loo pildid on tehtud tavalise „seebikarbiga”, teleobjektiivi või muud seadet kasutamata.

Nii ongi Galápagos iga loodussõbra unelmatemaa. Kuidas aga sinna pääseda? Ainsaks ühenduseks mandriga on korra päevas Guayaquilist saabuv lennuk. Põhimõtteliselt on huvilisel võimalik ise kohale lennata (Caracase või Cancúni odavlennuga ei maksa see vedamise korral kuigi palju), osta umbes neljasaja dollari eest lennupilet ja sajadollarine sissepääs – ning seiklus võibki alata!

Tegelikkus pole sugugi nii roosiline. Saartel on kehtestatud väga range kaitserežiim ja omapäi on lubatud ringi liikuda ainult mõne suurema saare teatud piirkondades. Väikesaartel tohib käia ainult tähistatud matkaradadel ja sedagi ainult kohaliku looduskaitsetöötaja saatel. Loomulikult leidub kohalikke, kes väikese raha eest on turisti nõus viima kuhu tahes.

Trahvid on samas väga kõrged. Meie sealviibimise ajal näiteks peeti kinni Ameerika purjejaht, mille pardal olnud inimesed olid omavoliliselt mööda saari sõitnud ja seal ameeriklaste moodi lõbutsenud. Mis asjast sai, ei tea, igatahes „turistid” lahkusid lennukiga ja kahjunõuded nende vastu ulatusid sadadesse tuhandetesse dollaritesse.

Pea ainsaks võimaluseks kõike siiski oma silmaga näha on saarte vahel kurseerivad looduslaevad (neid on kümne ringis, eri suuruse ja teenindustasemega ning loomulikult ka erineva hinnaga). Kolmest päevast nädalani kestva reisi kestel käiakse iga päev üldiselt kahel saarel à neli tundi; kaasas on alati ka looduskaitseala esindaja.

Need on kõikvõimalikest rahvustest loodushuvilised, kellest paljud on tulnud siia aastaks või pooleks ja jäänudki, väga lõbus ja asjatundlik seltskond, kes heameelega võivad lindudest-loomadest ööde kaupa pajatada. Väljaspool turismihooaega (juuli-august ja detsember-jaanuar) on Quito või Guayaquili turismibüroodest saada suhteliselt odavaid valmisreise, mille hind ei ületa märkimisväärselt „metsiku” reisimise kulusid (meie turismibüroode pakutavad valmisreisid jäävad ilmselt loodussõbra jaoks hinna poolest kättesaamatuks).

Üldiselt – ja hoolimata Ecuadori vaesusest – on looduskaitseline olukord saartel üllatavalt hea. Suurimaks ohuks ei ole siia igal aastal saabuvad 40 000 turisti – rangete meetmetega on suudetud nende mõju kontrolli all hoida (ehkki spetsialistid hoiatavad, et turismikoormus on looduse talumisvõimest tunduvalt suurem) –, vaid introdutseeritud ja kontrolli alt väljunud koduloomad ja kultuurtaimed.

Mitmel saarel (eriti San Cristóbalil) on kunagi rajatud guajaaviistandused metsistunud ja katnud saared tiheda guajaavivõsaga, mis on välja tõrjunud kohalikud liigid. Metsikuks muutunud koerad, kitsed, sead ja eeslid hävitavad loomi ja taimi ning nii ongi Charles Darwini Uurimisjaama (CDRS) üheks põhiliseks tegevusvaldkonnaks paljundusprogrammide ja uurimistööde kõrval ka ajujahid metsistunud koduloomadele. Pea igal aastal raporteeritakse, et mõni saar on jälle hulkuvatest koertest prii.

Suureks õnneks saarte unikaalse looduse säilimisele on olnud nende olematu majanduslik tähtsus. Saari on küll aeg-ajalt külastatud juba chimú ja tiwanaku aegadest peale, küll on siin maabunud hispaanlased ja ameeriklased, prantslased ning inglased, vaalapüüdjad, jesuiidid ja piraadid, kuid esimesed pideva asustusega kolooniad tekkisid siin alles saja viiekümne aasta eest (põliselanikkonda pole Galápagostel kunagi olnud).

Siin on proovitud kala töödelda, soola kaevandada ning puuvilja kasvatada, kuid joogivee vähesuse ning mandrist kaugel asumise tõttu ei ole nondest üritustest midagi märkimisväärset välja tulnud. Ja õnneks pole ka ükski suurriik saarekeste vastu piisavat huvi tundnud, et neid koloniseerida. II maailmasõja ajal oli Baltra saar küll USA õhujõudude baasiks, kuid nüüdseks on sellest saanud tsiviillennuväli ning looduskaitsjad tegelevad aktiivselt kilpkonnapopulatsiooni taaselustamisega.

Praegu elab püsielanikke vaid viiel suuremal saarel (kokku umbes 20 000 inimest) ja suurele osale neist annavad elatist turism ja teenindus. Loomulikult püütakse mingil määral ka kala (ehkki viimastel aastakümnetel jätkub ülepüügi tõttu saaki heal juhul vaid oma toidulauale) ja kasvatatakse igapäevaseid aed- ja puuvilju. Teadlaste osakaal elanikkonnas on mõistagi väga suur.

Kui üldiselt on turistilõksude elanikud ahned, hoolimatud ja pealetükkivad (või vähemalt oleme harjunud sellega Türgis, Egiptuses ja muudes eestlaste lemmikpaikades), siis siinsed inimesed erinevad sellest stereotüübist nagu öö ja päev. Tavaline on see, et baariomanik teeb külastajale, kellega kümmekond minutit juttu puhunud, omal kulul klaasikese või meenemüüja kingib pisiasja – mälestuseks. Kuskil ei paista märkigi ärilisest mõtlemisest (mis näiteks Lihavõttesaarel on väga häiriv), kõik on sõbralikud, rõõmsad ja õnnelikud.

Galápagoste loodusest on kirjutatud sadu köiteid ning piiratud mahuga reisilugu ei võimalda kõigest sellest imepärasest edasi anda suurt muud peale eksalteeritud epiteetide. Lisaks sellele, et siin on kõik nii erinev ükskõik millisest muust paigast maailmas, erinevad samavõrra ka saarte eri paigad. Loendatakse seitse kliimavööndit alates rannaäärsest kõrbemaastikust, kus tunnevad end koduselt iguaanid ja laavasisalikud, ja lõpetades mangroovisoodega ja mägedel asuvate vihmametsadega (kui saar­te kliima on üldiselt kuiv, puistavad mägede vastu põrkavad vihmapilved seal alla tõeliseid troopikavihmasid).

Kahjuks ei ole selle ookeaniparadiisi tulevik sugugi roosiline. Optimismi sisendab küll see, et Ecuadori valitsus, UNESCO (mille maailmapärandi nimekirja saared kuuluvad) ja rahvusvaheline teadlaskond suudavad ilmselt otsese inimmõju kontrolli alla saada, kuid globaalsetest muutustest ei pääseta siingi. Väga suur rannikuala, kus elab ja paljuneb põhiosa roomajatest ning lindudest, on vaid meetrijagu üle merepinna ning veetaseme mõnekümnesentimeetrine tõus hävitab ilmselt kogu selle unikaalse loodusime. Nii vist ei saa kunagi teoks Vonneguti visioon, kus Galápagos saab pärast kapitalistliku maailmakorra kokkuvarisemist inimkonna uueks algkoduks.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller juuni-juuli 2008 numbris.