Hertsogoviina: Maailma lõpus ootavad hundid
Ainult üks koht maailmas on pääsenud Silvia Pärmanni T-särgile: Sarajevo, linna nime kõrval 1984 ja hundi pilt. Järgmine kord kuulis ta Sarajevost 1992. aastal – siis oli Bosnia ja Hertsegoviina lausa neljaks aastaks kõikides uudistes, et jälle unustusse kaduda. Ehkki särgist oli Silvia lasteaialapsele kohases tempos kohe välja kasvanud, ei olnud ta ka 19 aastat hiljem välja kasvanud mõttest selle kodumaale sõita. Piisavalt rahulik aeg oli käes.
“Hundid kardavad inimesi,” võtab matkajuht Lorenc mina-tean-kõige-paremini-toonil ise teema üles, kui viimaseid meetreid Bosnia ja Hertsegoviina kõrgeima küla Lukomiri poole turnime. “Siin küttisid lambakarjused veel üsna hiljuti hunte nii, et kui mõni arvati kusagil küla lähedal olevat, saadeti üks kõrge häälega naine metsa huikama. Hunt põgenes vastupidises suunas, kus külamehed juba koertega ootasid, ta kuhugi kanjoninurka lõksu ajasid ja maha lõid.”
AINULT ÜHE NAISE ON HUNDID MINU TEADA LÕHKI KISKUNUD, märgib ta pärast väikest pausi. Järgneb veel üks paus, päris pikk paus, mille ajal me lõpuks külla jõuame.
Lukomiris on vaatamata optimistlikule statistikale kõik hoovid kõrge traataiaga piiratud. Mis sest kasu on, et hunt inimest kardab, kui lamba hele mää-ää-ääh neid kärbsepaberina ligi tõmbab. Ja hunte on seal kandis metsades sama paksult kui kärbseid.
Suuremasse osasse Bosnia metsadest pole peale demineerijate varsti juba 20 aastat kellelgi asja olnud. 1992–95 kestnud kodusõja ajal said metsad nii tihedalt maamiine täis – mida isehakanud sõdurid muidugi kaardistada ei taibanud ega osanudki –, et neid ikka veel otsitakse ja kahjutuks tehakse. Huntidel on kahtlemata mingi seitsmes meel miinide vältimiseks ja metsas mõnusalt rahulik elada.
“Paar aastat tagasi oli kohutavalt kuiv suvi, siin olid suured metsatulekahjud,” räägib Lorenc, kui oleme teel Lukomiri poole ja natuke pärast Sarajevo piiri mõlemal pool teed mäed ja metsad taevast varjama hakkavad. “Igalt nõlvalt kostis plahvatusi, see oli täiesti õudne, nagu poleks sõda vahepeal lõppenudki.”
Aga vähemalt sai päris suur ala nullkuludega demineeritud ning jälle lapike maad juurde, kuhu julgelt matkama minna võib.
MEIE SIHIME LORENCI DŽIIBIGA AGA MÄGESID, kuhu keegi ühtegi maamiini panna ei jõudnudki. Paksud metsad, olümpiamängudeks ehitatud suusakuurort ja vaade riigi kõrgeimale tipule Bjelašnicale jäävad selja taha, tee muudkui aga keerutab mäest üles 1472 meetri kõrgusel asuva Lukomiri poole, kus ühena vähestest kohtadest sõda inimesi ega hunte kunagi häirinud pole.
LUKOMIR EI OLE MINGI KUULUS KÕIGI RELIGIOONIDE PÜHAPAIK VÕI MAAGILISE KAITSEKILBIGA KOHT – sinna lihtsalt viib nii pagana halb tee, et keegi pole seda kunagi tahtnud vallutama hakata. Viimase sõja ajal oli serblaste armee tegelikult juba peaaegu kohal, olles tee peal maatasa teinud naaberküla Umoljani, kui nendeni jõudis info, et bosnialaste sõdurid on lähenemas.
Lasta võõrastes hunte täis mägedes endal taganemistee ära lõigata? Üks mošee, paarkümmend elumaja, 46 inimest ja mõnisada lammast pole seda väärt, leidsid serblased ja rahutu maa katusel asuvas Lukomiris püsis maailma kõige suurem rahu isegi Euroopa ühe kohutavaima sõja ajal.
Ainsad vaenulikud tegelased on Lukomiris niisiis hundid, kellega ma projekti “Hunt” käigus täiesti kindlalt kohtuda ei soovi. Vaatamata Lorenci seisukohale inimeste ja huntide asjus usun, et ilmselt on vähe hetki, mis ühte kiskjat veel rohkem vaimustada võiks, kui kamba pensionäride ja nende pontsakate lammaste otsa komistamine.
Selle kõige järgi tundub Lukomir asuvat vähemalt sama kaugel kui Kuu või keskaeg, aga tegelikult on küla Sarajevost kahetunnise autosõidu kaugusel. Oleks Lukomir Šveitsis, oleks selle sajandeid vanades kivimajades ammu butiikhotellid ja gurmeerestoranid; lammastel oleks küljes pulssi mõõtvad andurid, mis hundi lähenemisest põhjustatud ärevushoost karjusele signaali saadavad; mööda tänavaid vuraks elektriautod ja mäenõlvadel vuhiseks Swarovski kristallidega tikitud suusajopedes oligarhid.
AGA LUKOMIR ON HERTSEGOVIINAS, mis tähendab, et seal on üks kõrts, pole ühtegi hotelli, lambaid kaitseb Allah, tänaval longivad paar lehma ja üks haige jalaga koer ning talvel eksib sinna vaid mõni hull suusamatkaja.
Vejsil Čomor oma naise Rahimaga, kellega küla esimese maja hoovis kohtume, pole Lukomiri juhuslikult eksinud. Nad on külas elanud sündimisest saadik ja ainus eksitus nende elus oli see, kui üle seitsmekümnene paar pidi viimastena küla elanikest talvele alla vanduma ja hakkas kaks aastat tagasi ka novembrist aprillini Sarajevos laste juures elama.
Nad mäletavad aegu, kui külas oli nii palju rahvast, et tegutses isegi algkool. Nüüdseks on nad leppinud mõttega, et need ajad ei tule enam tagasi. Ehkki üldiselt ei ole saatusega leppimine Bosnia ja Hertsegoviina inimestel veres. Selleks on vaja mitut meetrit lund ja lähimaid inimesi alles kolmetunnise matka kaugusel.
“Aga kogu talve ainult ootasime, et saaks Lukomiri tagasi!” Rahima häälest on kosta, et suve teine pool on juba toonud pähe sünge mõtte lähenevast elust kanalisatsiooni ja keskküttega majas, mis ei ole tema unistus. Ei ole kunagi olnud, mis sellest, et noorena pidi ta olema pööraselt ilus ja reegel ütleb, et ilusad külatüdrukud tahavad suurde linna lihtsat elu elama.
Rahima on üks neid naisi, kes ka 72-aastaselt on küla kõige ilusam tüdruk. Tema jaoks on paradiisi definitsioon elada koos mehega oma külas mägedes – tal on seega kõik, mida ta tahab. Lukomiri inimesed pole kunagi olnud üleliia nõudlikud.
Lehmad ostetakse karjustekülla igal kevadel; sügisel, kui on aeg mõnda suuremasse linna talvituma kolida, müüakse need jälle maha. Foto: Silvia Pärmann
MAAILMA LÕPUS ELAVA 76-AASTASE MEHE KOHTA on Vejsil aga tegelikult väga šikk praegugi. Meie saabudes istub ta hoovil pakul, triiksärk ja pintsak seljas, pesunööril laperdavad pikad naiste püksid pea kohal, ja voolib puutükist lusikat.
Kõik Lukomiri täiskasvanud teevad tööd, kuni nad vähegi jaksavad: peavad lambaid, teevad käsitööd ja kasvatavad ise oma toidu. Lambad, kapsas ja kartul kasvavad hästi; ürdid, ravimtaimed, marjad ja seened vohavad mägedes, piima jaoks ostetakse igal kevadel lehm, kes müüakse sügisel linna kolimise eel jälle maha. Ainult tomatid võtab külm küll kohe ära – ja talvine 4-5 meetri paksune lumekiht hävitab ka kõige vastupidavama kasvuhoone, kuid neid saab tänapäeval linnast poest ka tuua.
Keskpäevaks muutub suvine päike mägedes aga nii väljakannatamatuks, et Vejsil võtab siiski pintsaku maha. Tuppa varju ei lähe aga keegi. Soojemal ajal käib kogu elu õues, kus lihtsalt on mõõtmatult rohkem ruumi – tillukestes majades on kõigis vaid pliidiga eeskoda ja kaks ainult hädavajaliku mööbliga tuba, kõik umbes sama suured kui Siiri Sõnajala BMW.
Alles pimedas taanduvad kõik tuppa. Kui kuu tõuseb, uluvad hundid küla ümber mägedes tõepoolest.
KLASSIKALISI VAATAMISVÄÄRSUSI EI OLE Lukomiri mõtet otsima sõita, ehkki see on üks vanemaid püsivalt asustatud paiku Euroopas. Kõrts ja mošee muidugi on. Alguses olid külaelanikud 13. sajandil tekkinud iseseisva Bosnia kiriku liikmed, mis tugines bogomiilide õpetusele (selle rajasid kristlased, kes polnud päris rahul ei
katoliikluse ega õigeusuga), hiljem võtsid vastu islami. Mõlemad religioonid peavad suhet jumalaga üsna isiklikuks asjaks. Lukomiris on see nii isiklik, et mošee võti tuleb soovi korral laenata naabermajas elava mehe käest, palvele ei kutsu keegi. Kõrts on õnneks lahti kogu aeg.
Kui elu maapeal tundub paradiis, siis on ilmselt raske leida motivatsiooni alles surnult sinna pääsemise nimel pingutada, ehkki hundid oleks seal kindlasti sama muhedad kui olümpiamängude maskott.
Mitu rahvast, mitu riiki?Bosnia ja Hertsegoviina on üks väike riik Balkani poolsaarel – Eestist pisut suurem, Lätist siiski väiksem –, mis on koduks 3,9 miljonile inimesele. Aegade algusest on seal koos elanud kolm väga sarnast rahvast: bosnialased, horvaadid ja serblased. Teadlased on leidnud, et geneetiliselt ongi tegemist ühe rahvaga. Lihtsalt ühel hetkel juhtus see, et peres valis üks vend islami, teine katoliikluse ja kolmas õigeusu ning nad kasvasid mõnevõrra lahku. See, et kellegi nimi on Mohammed Jovanovic’ , on täiesti tavaline. Väga suuri probleeme ega sildistamist polnud tegelikult enne Austria-Ungari keisririigi tulekut. Uus võim tahtis asju võõral maal lihtsustada ja inimesi kirja panna. Horvaatias on valdavalt katoliiklased – järelikult Bosnia ja Hertsegoviina aladel elavad katoliiklased on horvaadid; Serbias elavad õigeusklikud – järelikult on siinsed õigeusklikud serblased. Aga muslimid, hmm, mis me teiega teeme? Olge siis lihtsalt muslimid, lahendasid suured süstematiseerijad selle küsimuse. Nii tekkiski totter olukord, et osa rahvast identifitseeriti usu, osa rahvuse järgi ja bosnialastest ei rääkinud enam keegi. Keskaegne Bosnia kuningriik sai iseseisvaks 13. sajandil, see ulatus praegustest riigipiiridest pisut kaugemale, võttes enda alla ka killukese Horvaatiat, Montenegrot ja Serbiat. Osa riigist, mis kannab nime Hertsegoviina, jäi mõni sajand hiljem ühe printsi valitseda, kes hiljem endale hertsogi tiitli võttis – Hertsegoviina tähendabki tõlkes hertsogi maad. 1482. aastal langes kogu territoorium Osmani impeeriumi võimu alla, 1878 okupeeris maa Austria-Ungari keisririik ning 1918. aastal liitus riik Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigiga, millest hiljem sai Jugoslaavia kuningriik ja edasi juba Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (1945). 1992 kuulutati välja Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvus ning riik sai ÜRO liikmeks. Kohe seejärel puhkenud kodusõda lõppes 1995. aastal ja ehkki sõja jälgi on näha igal pool, on riik turistile täiesti turvaline. |
Kuidas minna ja kus olla?
Lukomiri sõiduks on vaja oma (rendi)autot või mõne Sarajevo reisikorraldaja abi, ühistransport sinna ei vii.
Green Visions korraldab igal reedel ja esmaspäeval Sarajevost päevase reisi, mis maksab 40 eurot. Kuna Lukomiris räägib heal juhul võõrkeeli mõni vanavanematele külla tulnud teismeline ning pärisvõõrast ülevoolava külalislahkusega oma hoovile ja tuppa ei kutsuta, on külas tihti käinud ja inimesi tundva giidiga minek enam-vähem ainus võimalus kohalikega jutule saada ning nende igapäevaelu lähemalt näha.
Öömaja Lukomiris keegi ei paku, kuid Umoljanis (Lukomirist jala kolm tundi, autoga paarkümmend minutit) tegutseb kaks külalistemaja, kus saab ka süüa.
Umoljani Hut on väga lihtne külalistemaja pisut vene keelt rääkiva peremehega. Umoljani Pansion on juba stiilsem à la carte restoraniga öömaja, mida peab seal külas sündinud Sarajevo ülikooli matemaatikaõppejõud, kes räägib ka inglise keelt.
Külades pole wifit ega internetipunkte, mobiililevi aeg-ajalt on; kaardiga maksta ei saa, tanklat ei ole.
Kui otsustate teekonna üksi ja ilma autota ette võtta, siis Sarajevost väljub korra päevas buss, mis peatub Umoljanist kaks kilomeetrit madalamal. Enne teele asumist korralik kaart hankida on hea mõte.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2013.