Uudised ja reisilood

Mitte miski ei ole kindel ning enamik asju ei lähe nii, nagu plaanitud. India puhul ei saa oodata, et reis tuleb lihtsalt ilus ja huvitav – reis tuleb täpselt selline, milliseks sa selle endale ise mõtled.

Kogu elu Euroopas elanud hindu läks esimest korda oma kodumaad külastama. Reisile võttis ta kaasa pooltühja kohvri ning asus teele, põnevus hinges. Kohale jõudes kohtus ta nii lähedaste kui kaugemate sugulastega ning reisis mitme nädala jooksul erinevais India paigus.

Kuu möödudes oli aeg tagasi pöörduda. Pakid koos, veetis hindu viimaseid tunde sugulaste seltsis. Näinud kalli külalise pooltühja kohvrit, küsib tädi: “Sa oled esimest korda Indias, oled reisinud paljudes kohtades, kuid ometi ei vii sa oma perekonnale ühtegi suveniiri? Sul on kaasa võetud vaid üks jumalakujuke, ometi tean, et sa Jumalat ei usu?”.

Selle peale vastab noor hindu: “Tädi, ma olen reisinud Lõuna- ja  Põhja-Indias, läänes ja idas. Olen käinud pühades linnades, sõitnud bussiga, autoga, elevandiga, rikšaga, shikaraga ja lennukiga. Olen näinud vaeseid ja rikkaid, aristokraate ja kodutuid. Pärast kõiki neid elamusi oma India reisil hakkasin ma uskuma Jumalasse, sest keegi teine peale tema ei suudaks sellist riiki juhtida!”

Minu reis Indiasse oli juhuslik, ootamatu ja seetõttu ka totaalne jackpot. Õnneks või õnnetuseks olen rikkumata reisikogemustest teistesse Aasia riikidesse ning seetõttu ei olegi mul nähtut millegagi võrrelda.

Rohkem näinud inimeste kogemustest lähtudes võin järeldada, et India on Tai või isegi Nepaliga võrreldes reisimiseks hoopis raskem maa. Sest ainus, mida India puhul tasub oodata, on ootamatused.

Delhi tüüpiline tänavapilt, kus räpasus käib India elu juurde. Mootorsõidukid, inimesed, loomad – kõik koos.

21. aprilli südaööl maandun India pealinnas New Delhis. Ajavahe tõttu saabuvadki paljud lennud öösel. Meeldiv võimalus kogeda veel ühte öötuledes miljonilinna, mõtlen ise. Kogunud pagasi, suundun lennujaama välisukse poole, kus mind peaks ootama autojuht.

Mitmekümne turiste ootava sildi seast valin endale sobivaima: “Mr Kati Nabi”. Tükk tegu on autojuhi veenmisega, et ta mind ikkagi sõidutaks, vaatamata sellele, et ma Mister Nabi ei ole.

Suurlinnast on asi kaugel. Delhi uulitsad mõjuvad nii päevavalges kui ööpimeduses pigem külatänavatena, millel kulgeb kaootiline liiklus ning elu kihab nagu sipelgapesas.

Kulgeme mööda pikki tänavaid veoautode vahel nõeludes kesklinna poole. Tuledesära Delhis tõesti ei ole – madalad ja kummaliselt kandilise arhitektuuriga ehitised oleks justkui maha jäetud või lõpuni ehitamata. See iseloomustab hästi India pealinna – justkui välja surnud – ja vaid inimesed teevad linna elavaks.

Neid jagub ka öösel kõikjale: on mööda kihutavate veoautode koormate peal magajaid, on rikšade sadulatel pikutajaid, on teepervel tukkujaid. Sellise kuumusega ei ole tõepoolest vaja pikemalt mõelda, kuhu pikali heita.

Mitu elanikku on Delhis?

Delhis elab umbes 13 miljonit inimest ja seda on tunda igal sammul. Tegelikult ei tea täpselt keegi, kui palju inimesi selles metropolis pesitseb – paljud vaesemate ühiskonnakihtide esindajad tulevad ja lähevad, jätmata mingitki ametlikku jälge.

Lisaks inimestele kubiseb linn autodest, velo- ja motorikšadest, jalgratastest, lehmadest ja koertest.

Delhit iseloomustab täielik kaos – indialased ise nimetavad Delhit suurepäraseks näiteks sellest, et tegemist on maailma suurima demokraatiaga (rahvaarvu poolest).

Turistide jaoks on Delhi pigem reisi alguspunkt või vahepeatus, mitte ainus sihtpunkt. Minugi järgmiseks peatuspaigaks saab Rajasthani pealinn Jaipur, tuntud kui pink city.

Rajasthani pealinn Jaipur, kus suur osa majadest on roosad. Jaipuri City Palace seestpoolt.

Roosa linn sellepärast, et kui brittide valitsusajal saabus Jaipuri prints Albert, värviti kõik tolleaegse linnakeskuse majad roosaks. Võib-olla nõustute tolle aja hindudega, et roosat peeti sobivaks värviks, iseloomustamaks külalislahkust?

Jaipuris naudin sõitu elevandi seljas, värvikat elu tänavatel ning ajaloo lõhnu kuulsas Ameri kindluses. Tänapäeval on linn küll palju laienenud, kuid ajaloolises vanalinnas on siiski kõik majad mahedat tumeroosat värvi.

Kuna Jaipur on Delhist tunduvalt väiksem, võib siin näha tänavatel palju rohkem lehmi, kaamleid ja elevante.

Kuna lehm on püha loom, kelle vigastamise eest on ette nähtud range karistus, võib lehma väga edukalt pidada ka linnaliikluse korravalvuriks. Just lehmade tõttu sõidavad autod selles kaoses aeglaselt ja palju ettevaatlikumalt.

Tahavaatepeegleid tavaliselt siiski ei kasutata, kuna piisavalt tegemist on ka ees toimuva jälgimisega. Indias ei kehti liiklusmärgid, teemärgistus ega valgusfoorid – need on loomulikult mõeldud vaid linnade kaunistuseks!

Rajasthanis ringi reisides märkan, et nii inimesed kui kogu ümbruskond on tunduvad värvilisemad kui mujal Indias. Päris tavaline vaatepilt on vana mees neoonroosa turbaniga. Oma isale jätsin vahva riideeseme seekord kingituseks ostmata.

Jaipurist edasi liigume kaheksanda maailmaime Taj Mahali asupaika Agrasse. Armastuse monumendina tuntud Taji lasi India valitseja Shah Jehan ehitada oma naise Mumtaz Mahali soovil Yamuna jõe kaldale.

Loo autor Taj Mahali juures fotosessioonil india perekonnaga. Ühega neist…

Hauakambrit, mis oleks nii kaunis ja vaatamist väärt, et inimesed üle kogu maailma seda vaatama tuleksid, ehitas üle 20 tuhande töölise 22 aastat. Taj Mahali võimsuse, ilu ja suursugususe nautimist segab vaid meeletu rahvamass.

Tegelikult on üks pisiasi veel, kuid see on pigem positiivselt naljakas vahejuhtum. Nimelt on pikal ja heledanahalisel naisel Indias täiesti võimatu märkamatuks jääda. Nii ka Taj Mahalis. Kohati tundus, et olin India siseturistide jaoks suurem vaatamisväärsus kui Taj ise.

Kui olen endal mõnda aega tundnud uudishimulikke hindude pilke, läheneb mulle üks india perekond ning pereisa uurib, kas ma ei sooviks nendega pildile tulla.

Selleks ajaks olen juba Delhis ettevaatlikuks muutunud vaeste tõttu, kes pidevalt käsi pikal raha küsisid ning esialgu arvan, et seegi pere pakub mulle rahakulutamisvõimalust.

Üsna pea selgub, et seekord peaksin hoopis mina olema rahaküsija, sest mõni hetk pärast esimest fotot on minu ümber viis erinevat seltskonda ning teised viis uudistavad veel kaugemalt.

Varuge konkreetsust!

Kõik soovivad koos minuga oma Taj Mahali külastust jäädvustada. Vähe sellest: kui seltskond on näiteks seitsmeliikmeline, tehakse sama pilti seitse korda, vaid pildistaja vahetub.

Mõne aja pärast mõistan, et pean kasutama seda India ühiskonnas nii ebatavalist iseloomujoont nagu konkreetsus. Astun kõrvale, tänan kõiki pildistamise eest ning tulen kiirel sammul tulema.

Kogemust kohaliku giidiga jagades sain teada sündmuse tagamaad – pärast piltide ilmutamist saan ma tõenäoliselt nimeks näiteks Nicky, kes on pärit Inglismaalt ning kes sai pildil olnutega suurteks sõpradeks ning varsti kutsub kõiki Inglismaale külla.

Indialastel on väga hea fantaasia ning neile meeldib seda rakendada. Alati on kõigi asjade kohta väga huvitav lugu rääkida – ja see, kas kõik ka tõsi, ei ole üldsegi oluline.

India siseturism tõuseb taevasse

Siinkohal väike kõrvalepõige. India keskklass on viimastel aastatel enda jaoks avastanud siseturismi. Kohalikke rändureid leidub kõikjal ja palju rohkem kui Euroopast tulnuid – küll traditsioonilisi suuri perekondi, küll kaasaegseid moodsaid perekondi, noori mesinädalatel ning koguni terveid suguvõsasid koos reisimas. Riietuse ja olemise järgi saab hästi ära tunda, millisest India piirkonnast keegi pärit on.

Shikaramees, kelle päev möödub järvel oma aia- ja põllusaadusi müües. Rõõmsaid värve kui palju.

Kõige põnevam ja erilisem kogemus kogu reisil oli sõit Kashmiri, 15 aastat peidus olnud piirkonda Põhja-Indias, Pakistani piiri lähedal. Just nii kaua pole Himaalaja ning Pir Panjali mäeaheliku vahel asuv Kashmir India ja Pakistani keeruliste suhete tõttu turiste näinud.

Hiljuti piir avati ning turistid on taas teretulnud ja kašmiirid pingutavad nende nimel väga. Neil ka on, mida näidata, sest Kashmir ei ole üldsegi tavaline India – seal ei ole kuumust, mustust ega rikutust.

Nahavärvilt on inimesed palju valgemad. Enamasti moslemid, aga elavad sõbralikult koos hindude ja kristlastega. Need on inimesed, kes on siirad, rikkumata, loodusesõbralikud ja erilised.

Kašmiirid teavad, et nad elavad maailma ühes ilusaimas paigas – nad on oma maa üle uhked, öeldes, et kui taevas maa peal on olemas, siis see on siin.

Minu maandumispaik Kashmiris on Srinagar – umbes 700 000 elanikuga “linnake”, mis on ehitatud Dal’i järve ümber. Elu käib võrdselt nii järvel kui tänavatelgi: laste koolitee kulgeb shikara paadiga mööda järve, meeste tööpäev möödub järvel juurvilju, lilleseemneid, karakulmütse või Kodaki filmirulle müües.

Huvitavaks kogemuseks sai iganädalane juurviljaturg, kus aednikud (moodustades enamuse Srinagari elanikkonnast) müüvad oma shikaradest pere kasvatatud aiasaadusi.

Naabrimehelt ostetakse aga neid kaupu, mida oma perel ei ole. Säärane valjuhäälne kauplemine kestab keset järve kindlaksmääratud kohas umbes poolteist tundi.

Kokkuvõtteks pean tunnistama, et India õpetas mulle palju. Lisaks tolerantsusele, mõistmisele ja oskusele aega maha võtta tuletas India mulle uuesti meelde, et miski ei sõltu meist.

Olenemata tehtud otsustest ja plaanidest liiguvad asjad Indias ikkagi omas suunas. Aega ja energiat tulekski kulutada vaid tõeliselt olulistele asjadele.

– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2005.
Tekst ja fotod KATI VABI-VANAALE