Inglismaale matkama

26.08.2009
Tekst ja pildid Kätrin Karu / Estraveller

Kellele London juba kodusena tundub või kes rahvarohkuse tõttu sealt välja tahaks saada, planeerigu endale puhkus Inglismaa rohkelt silmailu pakkuvas looduses. Matkaradu on sadu ja peaaegu aasta ringi toimuvad käimisfestivalid.

Käimine või matkamine või looduses jalutamine – kuidas keegi seda nimetada eelistab – on inglaste seas levinud ja armastatud vaba aja veetmise viis. Nädalavahetustel võib mäenõlvadel, metsades ja põldude vahel looklevatel matkaradadel kohata kümneid peresid, kes on pakkinud kaasa võileivakoti ja koera ning rõõmsalt matkates päeva looduses veedavad.

kätrin karu, estraveller

Three Peaks of Yorkshire ehk kolm Yorkshire’i mäetippu on üks Põhja-Inglismaa armastatud matkaradadest, mille läbimiseks tuleb varuda umbes-täpselt terve päev. Enamasti minnakse rajale kohast nimega Horton-in-Ribblesdale ning läbitakse riburada mööda kolm tippu, Pen-y-ghent (694 m), Whernside (736 m) ja Ingleborough (723 m).
Kes läbivad terve raja, koguvad umbes 1600 tõusumeetrit. Keda motiveerib võistlusmoment, võib eesmärgiks võtta raja läbimise vähem kui 12 tunniga. Peter ja Joyce Bayes’i loodud Yorkshire’i tippude vallutanute klubisse kuulumiseks tuleb enne rajale minekut ja rajalt tulles registreerida end Pen-y-ghenti kohvikus, mis asub raja alguses Horton-in-Ribblesdale’is.

Rännakul avanevad hingematvad vaated: eestlastele harjumatu avarus ning lummavad mäed, mis vahelduvad orgude ja lõputuna näivate heinamaadega. Ingleborough peidab endas unikaalseid koopaid, mis toob sinna külastajaid üle kogu saareriigi. Piirkonnas asuv Inglismaa kõrgeim kosk Gaping Gill oma 110 meetri kõrguse langusega väärib kindlasti imetlemist.

Käi Jala! matkaseltskond valis kergema raja ning kogus siiski üle 4000 sammu, rännates mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool asuval Ilkley Mooril. Moor ehk nõmm on künklik-mägine ja paljas maa, kus pole mingeid vöökohast kõrgemaid taimi. Nauditav oli vaadata, kui paljud inglased oma vaba aega perekonniti mägedes matkamisega sisustavad. Loodame, et see tuhin saab peagi ka eestlastele omaseks.

Vaade Ikley linnale - Kätri Karu

Ilkley Moor, kus meie käisime ja mille jalamil asub maaliline Ilkley linnake, on vaid üks osa üsnagi suurest Rombaldi nõmmest. Vähem kui kilomeeteri kaugusel Ilkley linnapiirist võtab elamusteotsijaid vastu matkajatele rajatud parkla, kust soovitamegi kõigil teravamate elamuste otsijatel oma teekonda alustada.

Jätnud auto parklasse, satuvad külastajad vastamisi Spicey Gill’iga. Just nii nimetatakse mäeküljest ootamatult välja ulatuvat püstloodis seintega kaljulõhet. Esmapilgul aukartust äratav kivisein on siiski ka pühapäevamatkajale jõukohane ning üles jõudes avaneb suurepärane vaade nii nõmmele kui ümberkaudsele orule.

Leidude järgi oletatakse, et Rombaldi nõmmel elati juba 10 000 aastat tagasi. Pronksiajal piirkonda asustanud keldid on jätnud ümberkaudsetele kividele lõikeid, mis on säilinud tänaseni. Selliseid kive tuntakse kujundi järgi svastikakivide nime all ning järgides kohalikke matkaradade kaarte, leiate need kerge vaevaga.

Rombaldis seigeldes tasub meelde tuletada ümberkaudsete kivihunnikutega kaasnevat legendi. Meie saime sellest küll alles hiljem teada, aga jutustamist väärib see siiski. Nimelt on Ilkley kivimurd tuntud Cow and Calf’i (lehm ja vasikas) nimelise paljandist ja lahtistest rahnudest koosneva kivimoodustise poolest.

Legendi järgi olid vasikas ja lehm koos, kuni hiiglane Rombald vaenlase eest põgenedes üle välja kiirustades liialt kõvasti kivi peale astus, mispeale see lahti murdus ja vasikas lehmast eemal seisma jäi. Vaenlane, kelle eest Rombald põgenes, oli muide tema kuri naine. Naise seelikusabas olnud kivihunnik aga pudenes samuti lagendikule ning seda kutsutakse The Skirtful of Stones ehk seelikusabatäis kive.

Järgmisel korral Inglismaad külastades võtame kindlasti Yorkshire’i kolm tippu ette ning püüame oma sammukogumise ühildada ka mõnega Inglismaa arvukatest käimisfestivalidest, mis erinevates kohtades aasta ringi aset leiavad.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2009. 

Kommentaarid: