Inimeste pildistamine reisil
Iga koha hing peitub inimestes, kes seal elavad. Seetõttu on reisipiltidest tihti just inimestega fotod need, mis meeleolusid kõige paremini edasi annavad. Kuidas reisil inimesi pildistada ja sealjuures viisakaks jääda? Osalt Lonely Planeti artiklile ja osalt enda kogemustele tuginedes panen kirja mõne mõtte, millest äkki teistelgi kasu on.
“Vana pealik.” Indoneesia, Lääne-Paapua, trekking Baliemi orus. Pildistas Valdek Udris
Fotoaparaat on minu jaoks reisil hädavajalik aksessuaar. Esialgu pildistasin peaasjalikult maju ja väljakuid ja jõgesid ja mägesid, aga siis hakkas mulle tunduma, et fotodes polnud emotsiooni. See muutus, kui asjade ja kohtade asemel hakkasin pildistama ka inimesi. Piltidesse ilmus elu.
Alguses on inimeste pildistamine päris hirmus. Selleks on ju vaja võhivõõraga suhelda – ja ta ei räägi isegi sinu keeles!
Enamasti inimestele siiski meeldib, kui neist pilti tehakse. Reisikaaslastega on eriti lihtne, nemad on alati nõus poseerima. Hea ju, kui on reisilt midagi mälestuseks võtta. Aga kohalikud, kes oma igapäevatoimetusi teevad? Kuidas nendega käituda? Siin on mõned tähelepanekud, mis mind on edasi aidanud.
Noored buddha mungad jalutuskäigul. Sri Lanka. Pildistas Regina Tagger
Kas küsida pildistamiseks luba?
Paljud piltnikud lähevad lihtsama vastupanu teed ega küsi inimestelt, enne kui neist pilti teevad. Õiget vastust, kas küsida või mitte, ilmselt ei olegi. Otsustada tuleb enamasti n-ö töö käigus.
Võimalusel aga soovitan siiski luba küsida. Esiteks on siis kindel, et sa ei pildista kedagi vastu tema tahtmist. Ette hoiatades ja luba küsides säilitad kohalikega head suhted. Luba küsimata pildistades muutuvad inimesed kahtlustavaks, kui neid kaugustest luuramisi kaameraga sihid.
Kui oled pildistamiseks luba küsinud, tähendab see suure tõenäosusega tehniliselt paremat pilti. Näiteks korraliku portree jaoks tuleb pildistatavale päris lähedale kõndida. Võib-olla kaotad hetkeemotsioonis, aga võidad teravuses, kompositsioonis, valguses jms tehnilises, mida saad nüüd rahulikult sättida. Võid ka mitu pilti teha ja pildistatavaga suhelda, et paremat fotot saada.
Ciao! Itaalia, Cariat. Pildistas Kaisa Kalvik
Kui inimene, keda pildistada soovid, ei ole sellega nõus, tuleb eitav vastus muidugi väärikalt vastu võtta.
Suhete loomisel tuleb kasuks teadlikkus kohalikust kultuurist, et sa ei rikuks oma riietuse või käitumisega viisakus- või moraalinorme (näiteks naiste lühikesed püksid tekitavad Gruusia maakohtades siirast elevust). Paljudes kultuurides (näiteks mõned indiaani hõimud) usutakse, et pildistamine mõjutab hinge või võtab inimeselt midagi ära.
Aga see ei tähenda, et keegi pole pildistamisega nõus. Küsida võib ikka. Kõige olulisem on see, et pildistatava ja pildistaja vahel valitseks selgus. Sõnadeta kokkulepe on selline: kui sina olid kaameraga kohal enne, kui saabus pildistatav, on tema justkui sisenenud sinu territooriumile.
Suhkrusaiatädi Rhodosel. Pildistas Anu Vane
Näiteks kui pildistad tänaval ja oled statiivi juba üles pannud, näevad lähenevad inimesed seda ja otsustavad ise, kas soovivad fotograafi vältida või mitte. Kui aga sina sisened kuhugi, kus kohalikud juba ees on, oleks kena küsida luba.
Kuidas pildistamiseks luba saada?
Kõige lihtsam on alustada inimestest, kellega muudel põhjustel kokku puutud. Giid, kes sulle teed näitas. Tädi, kellelt suhkrusaia ostsid. Rikšajuht, kes sind hotelli viis. Kui positiivne kontakt on juba varem loodud, on inimestel väga raske ei öelda. Ka lastele meeldib alati, kui neid pildistatakse.
Võõrastele lähenedes tuleb reisil enamasti kasutada kehakeelt. Mõnikord veab ja pildistatav mõistab ka mõnda võõrkeelt, aga selle peale lootma jääda ei saa. Enamasti siiski piisab, kui näidata kaamerat, sõbralikult naeratada ja küsivalt viibata. Võid ka selgeks õppida, kuidas kõlab kohalikus keeles “Kas ma võin teid pildistada?”, aga tihti on universaalne kehakeel palju selgem kui üle-givide-käntude-võõrkeel.
Kui luba on käes, tee pildid kärmelt ära. Esiteks saavutad kiirelt reageerides loomulikuma tulemuse ja teiseks austad pildistatava aega. Enesekindlus ja sõbralikkus tulevad kasuks.
Näotätoveeringutega naiste küla. Birma, Mrauk U. Pildistas Alar Kaar
Kui näed, et inimene kaamera eest krampi tõmbub, aita tal lõõgastuda. Näita talle fotoka ekraani peal, kui kenad pildid välja tulevad. Naerata ja räägi rahulikult, enne kui palud tal uuesti poseerida.
Kui inimene on rahulik, paistab ta pildil kenam ja loomulikum. Et seda saavutada, võib püüda pildistatavat näiteks naerma ajada. Kui sa ei ole sünnipärane kloun, võib see olla päris keeruline. Aga proovi näiteks rääkida mõni nali või teha nägusid. Võltsnaeratus foto aga ei ole kuigi veenev.
Teine võimalus, kuidas pildistatavat krambist välja saada, on temaga juttu alustada. Küsi midagi huvitavat, et kaaslane tahaks vastata pikemalt kui lihtsalt jah või ei – näiteks tema töö või pere kohta. Võid rääkida ka midagi endast või hoopis õpi näiteks ära mõni sõna kohalikus keeles ja proovi öelda midagi tunnustavat või naljakat. Vestluse ajal võid saada kenasid loomulikke kaadreid.
“Kassile kala”. Indoneesia, Lääne-Timor, Rote saar. Pildistas Valdek Udris
Siin ja teistelgi puhkudel tuleb kasuks, kui su kaameral on sisse lülitatud automaatvõte, mis teeb minu pilti kiiresti üksteise järgi. Nii võid inimese pildile püüda väga mitme eri ilmega, mille vahelt pärast kõige toredama saad valida.
Kuidas pildi eest tänada?
Enamasti piisab tänuks sõbralikust naeratusest ja lehvitusest. Tore on ka see, kui saad näidata ekraanilt, kui lahe pilt välja tuli. Veel parem on, kui leiad võimaluse hiljem foto ka modellile toimetada, näiteks väljatrükituna paberil ja postiga. Mis kõige tähtsam – kui juba aadressi ja nime küsid, tuleks pilt kindlasti ka ära saata. Muidu teed järgmise pildistaja elu raskemaks.
Tänuks pildi eest tuleb teinekord sõprustki juua. Gruusia. Pildistas Anu Vane
Populaarsetes turismipiirkondades küsitakse fotografeerimise eest sageli raha. Teinekord mõjub see väga väsitavalt ja ajab pildistamise tuju üldse ära. Võib-olla on rahasoovi lihtsam aktsepteerida, kui võtad seda vaevatasuna tüütu poseerimise eest.
Kas maksta või mitte, taandub lõpuks küsimusele, kui oluline see pilt sinu jaoks on. Igal juhul tuleb tasu enne pildistamist kokku leppida. Taskus tasub hoida münte ja peenikest paberraha (aga muidugi eraldi ülejäänud rahast, et mitte taskuvarastele varude asukohta reeta).
Kokkuvõtteks on inimeste pildistamine on igas mõttes keerulisem kui asjade pildistamine. Ei saa läheneda nii, et pead kellestki iga hinna eest pildi saama. Ei tohi kohelda inimesi objektidena, millega võib manipuleerida. Nad ei ole samad nagu vaatamisväärsused, neil on hing sees. Nii et ärge kohelge neid vaatamisväärsustena. Rääkige inimestega – nii enne kui ka pärast kaameraklõpsu. Pildistamisest saab sel moel soe suhtlus, mitte pelk fotojaht. Ja selleks tasub end kokku võtta!