Uudised ja reisilood

Mis tunne on seigelda müstilises kivikõrbes, seltsiks kummaliselt armsad tääkliiliad, ohtlike okastega taimed ja preeriahuntide laul?

Koiott ehk preeriahunt ei teinud väljagi, et ma autoga otse tema suunas kihutasin. Justkui käiks mäng, kellel ütlevad närvid enne üles, kas temal või minul, ja kumb kitsalt asfaltteelt esimesena põõsastesse hüppab.

Paistis, et koiott võidab. Keha ülapool ruugjas- ja alapool valkjashall, seisis ta vankumatult keset kujuteldavat kesktelge. Kobasin jalaga piduripedaali, aga ei söandanud seda põhja suruda. Esiteks oli kiirus üksjagu lubatust suurem, sest õhtu saabus ja püüdsin valgega telkimispaika jõuda. Teiseks oli asfalt lõõskava päikese käes pehmeks muutunud ning pelgasin libisemist. Tagatipuks, kui vahemaa koiotiga juba ähvardavalt väikseks kahanes, ei suutnud ma otsustada, kummalt poolt temast möödasõitu üritada.

Suure ähmiga vingerdasin liivase teeperve ja koioti vahelt kuidagiviisi mööda ning sain auto pidama. Kerisin küljeklaasi alla. Aga selle asemel, et inimest nähes plagama pista, ajas koiott kõrvad kikki ja jäi mulle nõutult otsa vaatama. Nagu küsiks: nooh, kas viskad mulle süüa kah või jõllitad niisama?

„Ära sa loodagi, et ma sulle midagi annan,” ütlesin koiotile, kuigi tema nirult kõhn välimus reetis, et pisikegi õhtusöök oleks teda tublisti rõõmustanud. Võib-olla ta sellepärast nii vilets välja nägigi, et on harjunud Tääkliilia rahvuspargi (Joshua Tree National Park) turistidelt almust saama ning on oma kiskjalikud instinktid minetanud. Just selleks, et metsloomad liiga mugavaks ei muutuks, vaid ise oma kõhupoolise eest hea seisaks, on rahvusparkides nende nuumamine külastajaile rangelt keelatud.

Kerisin klaasi üles ja vajutasin gaasi. Kuid koiotid andsid endast ka öösel märku.

Röövsaagi peidupaik

Telkimiskoht, mille Los Angelesest kolme tunni autosõidu kaugusele itta jäävas Tääkliilia rahvuspargis valisin, oli ilusamaid, kus kunagi olen vaiu maasse löönud. Aga ka metsikumaid. Üks laud kahe pingiga oli ainus mugavus. Ent kasinad olmetingimused ei läinud põrmugi korda, sest otse telkimisplatsi taga kerkisid 30-meetrised kaljurahnud, mille roosakad toonid tõmbusid loojuva päikese kiirte all kollaseks.

Mõlemale poole jäävatest naaberseltskondadest eraldasid igihaljad lühilehised tääkliiliad, rahvuspargi nimipuud. Otse ees lamas paar kahe-kolmemeetrist kivi, millelt avanes vaade Peidetud orule (Hidden Valley), kuhu karjavargad armastasid Metsiku Lääne aegadel röövitud saaki peita.

Kesköö paiku kerkis sünkmusta taevasse kuusirp. Ja siis lõhestas pimedust koiottide ulgumine. Pikalt ja korduvalt. Läbi palavuse peletamiseks avatud telgisuu kuud ja tähti vaadates ning kaugusest kumavat preeriahundi öölaulu kuulates saabus selgemini kui eales varem äratundmine, mida võis tähendada elu vanas Metsikus Läänes.

Saamaks teada, kuidas seda metsikut kõrbeala ülemöödunud sajandi lõpus üritati elamiskõlblikuks muuta, asusin varahommikul, enne päevakuumuse tõusu, otsima Barkeri tammi. See pidi olema kaljude ja kividega ümbritsetud väike nõgu, kuhu kogunev vesi kulus ära nii kullakaevandustes kui loomade jootmiseks.

Tundmatud ohud

Tammi otsingud kujunesid raskeks. Rada, mis alguses vonkles mööda tasast liivapinnast madalate põõsaste ja taimede vahel, kadus peagi kui tina tuhka. Turnisin üle kivide, pugesin nende vahelt läbi, hüppasin üle pragude – kuni tundsin, et edasiminek oleks liiga riskantne: tagasitee kaob muidu meelest.

Alles hiljem sain teada, et karta tasunuks veel kahte tegelast, valusalt naksavat tarantlit ning lõgismadu, kes pidid eelistama just seesugust kivist-liivast elukeskkonda nagu Barkeri tammi ümbrus.

Vilumatule silmale võib paista, nagu oleks Tääkliilia rahvuspargis tegu ühe suure metsiku kõrbega. Eeskätt seepärast, et enamik piirdub külastusel tiiruga läbi pargi läänepoolse otsa. Ent neile, kes sõidavad mööda Pinto oru teed (Pinto Basin Road) ida poole, ei saa jääda märkamata, kuidas ümbrus ühtäkki muutub. Sest tegelikkuses hõlmab rahvuspark kahte kõrbe.

Läänepoolses küljes, kus kõrgust üle tuhande meetri, laiub tükike Mojave kõrbest. Sealne kliima on niiskem ja jahedam kui ida poole jääva Colorado kõrbe servas. Rahvuspargi nimipuu, kuni kümne meetri pikkuseks sirguv lühilehine tääkliilia, mida on kutsutud ka palmliiliaks, kasvab üksnes Mojaves.

Tuttpuude hulka kuuluv tääkliilia sai oma iseäraliku ingliskeelse nime 19. sajandi keskel siinsetele aladele sattunud mormoonidelt, kellele see olevat kujult meenutanud prohvet Joosuat. Tõepoolest, ülespoole sirutuvad kõverdatud harud jätavad mulje pühamehest, kes on palves käed taeva poole tõstnud.

Iga haru ladvas on jäikade ja mõõkjate ogatipuliste lehtede kimbud, mis eemalt vaadates paistavad pehmed ja armsad nutsakad. Ehkki tääkliilial pole aastarõngaid, mille järgi nende täpset vanust määrata, on bioloogid jõudnud üksmeelele, et vanimate iga peaks küündima tuhande aastani.

Pargi idapoolne Colorado kõrbe osa, mis asub vähem kui tuhat meetrit üle merepinna, on kuumem ja kuivem kui lääneserv. Kuna sealsed talved on mahedamad, on ka taimkate mitmekesisem. Näiteks kasvab seal pikkade kepitaoliste võrsetega särav okotillo, millele tekivad pärast vihmasadu säravrohelised tillukesed lehed ning mida kevadel ehivad kirkad oranžid õied. Või näiteks bigelovi ämmakeel, mis väliselt näib kui pehme ja karvane kaisukaru (ning mis inglise keeles kannabki nime teddy-bear cholla), ent mille teravad okkad tungivad kergesti naha alla ning on valulikud eemaldada.

Ettevaatust, ära roni!

Aga sama hästi kui tääkliiliad võiks rahvuspargi nimes esineda ka kivirahnud. Kõikjal on laiali pillutatud hallid ja roosad mürakad, millest suuremad näivad vähemalt 20-30 meetri kõrgused. Siin-seal oleks osa neist justkui üksteise peale hunnikusse loobitud. Mõnes kohas lebavad kivid niivõrd iseäralikus asendis – lapiti kahe püstise lahmaka otsas nagu sild või pesapallimütsi nokana suure rahnu ülemise serva peal balansseerides –, et jääb mulje, justkui oleks mõni hiiglane siin nendega mängimas käinud.

Mõistagi on see kõik looduse pikaaegne töö. Umbes 135 miljonit aastat tagasi üritasid sulanud kivimimassid maakoore alt pinnale murda, kuid ei suutnud. Ajapikku jahtusid need maha ja tahenesid. Seejärel pühkis erosioon pehme pinnase kivilademete pealt minema ning nood pääsesid lõpuks maa alt välja. Kuid kauane vintsutamine ja töötlemine lõi kividesse risti-rästi arvutult pragusid. Osa suuremaid mürakaid on aga tuul ja vihmad jõudnud juba ümaraks ning võrdlemisi siledaks lihvida.

Tääkliiliate rahvuspargi rahnud on teinud selle kohalike harrastusronijate Mekaks. Kuid neil, kel ettevalmistus puudub, ei tasu hakata hiidkive suure hurraaga vallutama. Mu ahvi aastal sündinud murdeea-eelne tütar ronis lihtsate sandaalidega laugjal kaldpinnal mügarikke ja pragusid toetuspinnaks otsides kolme-nelja meetri kõrgusele. Ei mingit probleemi.

Heitis siis pilgu viis-kuus meetrit kõrgemale ulatuva tipus suunas ja sättis end valmis, et edasi tõusta. Veensin ta siiski ümber, ja nagu peagi selgus, oli selleks ka viimane aeg. Isegi kolme-nelja meetri kõrguselt laskumine osutus tunduvalt keerulisemaks kui ülesronimine. Mis veel päris tipust rääkida – siis oleks ilmselt pidanud appi paluma noid olematuid hiiglasi, kes need kivid siia üksteise otsa on ladunud.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2007.